Sel suvel toimusid Siiri Sisaski Raplamaal asuvas talukodus kontserdid, kus Siiri enda kõrval astus üles ka teisi tuntud muusikuid. Mina sain osa selle hooaja viimasest kontserdist 19. septembril ning kus Siiri esitas valikut oma uuemast loomingust.
Olen Siiri isiksuse ja loomingu austaja olnud juba päris mitu head aastat. Peamiselt tänu sellele, et ta Raplas tegutses ning mul oli võimalus temaga ajakirjanikuna üsna mitmel korral juttu teha. Siiri on ainulaadne isiksus omaette ka väljaspool oma tuntust. Sain sellele tõestust ja kinnitust ka tollel viimati nähtud kodukontserdil.
Siiri täidab sisenedes kogu ruumi. Tema tähelepanelik olek sunnib vaikima, selja sirgeks tõmbama ja kuigi tema tume pea ning terav pilk võiksid aukartust äratada, mõjub tema olek kõike muud kui hirmuäratavalt. Ikka väga kaugel sellest. Tema enesekindel olek, aval naeratus ja julgelt öeldud lahked sõnad mõjuvad pigem relvituks tegevalt. Ja loomulikult on tal see tuntuse aura, mis ei lase liiga lähedale astuda ilma selleks luba saamata. Ja luba antakse. Siiri suisa kutsub kõiki, keda vähegi huvitab, oma koju.
Võtan kaaslasega selle lookleva tee ette ja imestan, et on veel inimesi peale minu kadunud ema, kes on valinud elukoha põllutee kaugemas otsas, kuhu keegi niisama ei söandaks ära eksida. On täitsa võimalik, et kuskil ajakirja leheküljel või isegi televisioonisaates on tema kodu nähtud, aga kohatunnet on raske pildilt edasi anda.
Vana viljakuivati, mille kõrgeima ruumi on Siiri kohandanud esinemisteks sobivaks, on üks otsatult hubane paik. Paistab, justkui võiks siin olla vanaema elutuba, mis mahutab kogu laiendatud suguvõsa istuma. Iseloomuga toolid, üks ühtemoodi, teine teistmoodi kõrvuti väikeste laudadega, laest rippumas kuivatatud lillepuhmad ja kasevihad. Latern siin-seal helkimas, mõni küünalgi ehk, õhus on miski aroom, mille päritolu ei suudagi silm kiiruga tuvastada.
Ühel laual seisab paras ports head ja paremat maiustamiseks ja teisel on linase kanga sisse mähitud kannud, mis lubavad end avada nagu kingitusi. Piilud, tõstad kaane, nuusutad ja teed tutvust. Kuum vesi kaunistatud uskumatult aromaatsete roheliste taimede ja kollaste õitega lõid soodsa pinnase naudinguteks.
Kissum kussum
Viljakuivatis on end kontserdi eel sisse seadnud paarkümmend inimest. Kaks neist on lapsed. Kogu kontserdi kestel pakkusid need koolieelikud mõnusat kontrasti Siiri pingestatud esitusele. Nende taamalt kostev lõbus naer, sosinad emmedega ja edasi-tagasi liikumine kinnitas olukorra kergust. Mitte midagi ei tasuks liiga tõsiselt võtta. Ei elu, ammugi siis mitte kontserti.
Ka Siiri ei tundunud olevat liikumisest ja nende elevusest muude asjade suhtes häiritud. Ja kuigi Siiri ise hoiatas kontserdi eel, et läheb lauldes kinnisilmi rännakule, soovitades meilgi sama teha, ei saaks öelda, et oleks puudunud kontakt. Lisaks sellele, et ta nii etteaste eel, vahepeal kui ka järel võttis aega, et kohalviibijatega vestelda, katkestas ta kord keset laulu paariks sekundiks mängu, et öelda: „Mul ei tule täna üldse välja!“ Ning laulis siis laulu ikka lõpuni.
See oli tema vahest üks kuulsamaid lugusid „Ma ei maga, ma ei söö“, millele ta oli hiljuti uusversiooni teinud ning seda ta ka esitas. Või proovis esitada nii, nagu oli mõelnud. Kas tuli välja või mitte, oli kuulajail küllap võimatu hinnata. Tähendab, meie jaoks tuli välja igal juhul.
Vanu lugusid rohkem esitusele tol õhtul ei tulnud. Valdavalt Siiri ka enne iga uut laulu mainis, mis aastast on see viis pärit, kes on sõnade autor ja kui väga see konkreetne lugu talle endale meeldib ning kui sageli ta seda esitanud on. Igatahes on kaval mainida, et iga kontsert on omamoodi ja et iga kord üht ja sama laulu esitades tuleb isesugune esitus. Nii võib igal esinemisel saada osaks haruldusele ning kuulata laulu, mida Siiri ehk ei olegi veel kordagi esitanud avalikult.
Suure osa repertuaarist moodustasid Uku Masingu sõnadele tehtud laulud. Siiri on Masingu austaja ning leiab tema sõnades sügavusi, mida ta mõistab ja soovib ka teistega jagada. Masingu inspiratsioon saadab teda igal ajahetkel, ka suvel rännates saarele, kus koges just nimelt Masingu sünniaastapäeval augustikuu täiskuisel ja tähtedesajusel ööl järjekordset äratundmist. Istume pimedas ruumis ja kuulame tema jutustust ööst sellel saarel, kus ta sumeri keele huvilisena oli mõtisklenud, et sumeri keeles on „kissum” pime ruum ja istuma „kussum”.
Hämar viljakuivati helkivate laternatega oli täpselt parasjagu hubane (kuigi külm), et Siiri jutustav, laulev sõnum saaks puudutada. Laulude sõnade ja sõnumitega võib olla ka muidugi nii, et ei mõista või ei jõua ega taha rännata neil teedel, aga Siiri esitusest oli võimatu mööda vaadata. See, mil viisil ta liikus ja näiteks vilistades soolosid esitas või justkui ennastunustavalt naeratas või mõnel teisel hetkel tõsise keskendumisega tumedamaid noote klahvidel vajutas, oli lihtsalt väga ilus.
Siiriga on lihtne. Ei mingit aplausiga tagasi lavale kutsumist. Ettenähtud repertuaar läbi lauldud, sai küsida ühe soovilaulu ja oligi kõik. Ei mingeid kõhklusi ega kahtlusi. Pärast kontserti lahkumisega oli juba isemoodi keeruline, kuna olime üksteist kõik riburadapidi Siiri hoovi kinni parkinud, ja keegi justkui ei tormanud kuivatist välja.
Seda seetõttu, et Siiri lõpetas küll laulmisega, aga juttu jagus sellesse õhtusse veel pikalt. Inimesed ei olnud kadedad Siirit kiitma ning üks paarike tunnistas, et on tänavusel hooajal külastanud Siiri kontserte suisa kuuel korral. Lummatud naine, kes üheainsana ruumis kogu kontserdi aja peaga takti kaasa noogutas, tõi esile eelkõige just seda, mida mainisin alguses. Siiri karisma. Lihtsalt vaatad ja imetled, ei saagi teisiti.
Olgu siis nii jumalik kui tahes, ei jää Siiri kaugeks. Justkui tänutäheks ja vastumeeneks jutustas Siiri üllatava detailsusega nii oma lapsepõlvest, Sulule kolimisest, pojast kui ka emast. Ühest neist lugudest koorus ka see, et Siiri iseend ööbikuks ei pea, nagu teda on hellitavalt kutsutud, ning nimetab end hoopis kotkaks. Selle peale olnud siis üks lähedane ürgnaine talle naljatlemisi öelnud: „Jah, raisakotkas!“
Näis, et kellelgi ei olnud tol õhtul kojuminemisega kiire ja jutt ei tahtnud raugeda. Lõpuks näis, et kolmandiku kontserdi ajast toimus soe vestlusring uute tuttavate vahel. Ühtäkki ühendas see sündmus meid üheks sõpruskonnaks. Oli avatud ruum, kus igaüks tundis end vabalt, et jagada oma mõtteid ja tundeid. Eks sellise ruumi loomine on omaette oskus või anne.
Ühesõnaga, kui kunagi peaks veel sarnaseid üritusi tulema, soovitan võimalusest kinni haarata, kasvõi selleks, et piiluda Siiri kiviseinte vahele peidetud salaaeda või et soetada mõni tema käe all valminud hoidis.
