Vestlusring: Koroonast ja eelarvest

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson

Sellele aastale on oma pitseri vajutanud koroonaepideemia, mis on mõjutanud tugevasti kõiki elusfääre, eriti majandust ja sellest lähtuvalt inimeste majanduslikku toimetulekut. Samal päeval, kui Raplamaa Sõnumite toimetuses kogunesid vestlusringi Riigikogu ja Kohila vallavolikogu liige Heiki Hepner, Kehtna abivallavanem Katrin Velleste, Rapla vallavolikogu liige Alar Mutli ja endine rahandusminister Harri Õunapuu, andis peaminister Riigikogule üle järgmise aasta riigieelarve, mis erinevalt varasematest on suure miinusega ning toetub väga suurel määral laenurahale.

Seekordse vestlusringi teemad olidki eelarve, järgmisel aastal toimuvad valimised, koroona ja viimase aja suure teemana ka Estonia vraki uus uurimine.

Hepner: Selles mõttes pole midagi uut päikese all, et eks koalitsioon annab endast parima eelarve koostamisel ja opositsioon ütleb, et see ei kõlba mitte kuskile. Aga kui natuke rõhuasetusi vaadata, julgen küll ütelda, et selles eelarves on päris palju Isamaa nägu. Ma arvan, et see madin, mis käis kaitsekulude kärpimise üle, oli meelega üles tõstetud sisutühi ärplemine. Mul on hea meel, et neid ei vähendatud. Selge on ka see, et kaitsekulusid saab suurendada läbi pikaajalise plaani, mis on olnud erakondadeülene, ja riigikaitse ei tohiks sõltuda poliitilistest tõmbetuultest.
Teiseks on mul väga hea meel, et teadusrahastus jõuab 1 protsendile SKP-st. On öeldud, et SKP langeb ja seda on lihtsam saavutada. See on ka tõsi, aga ainuüksi selle varal poleks nii kaugele jõutud. Riigieelarve strateegia ütleb, et seda peaks ikkagi proovima hoida.
Kolmandaks on saanud palju tähelepanu, kui jõukalt saab riik elada, kui me avalikku sektorit ei kärbi. Me teame, et erasektoril pole hõisata. Turismisektoril on väga raske olukord, aga majanduskriisi üldfoon puudutab paljusid. Ei saa öelda, et avalikus sektoris üldse ei kärbitud. Majanduskuludest 2% tõmmati maha ja see suunati riigi IT-võimekuse tõstmiseks. Ei mindud inimeste palkade kallale. Selle üle võib arutada, et võiks ju kõigil kärpida, aga see ei oleks olnud hea mõte minna nii nagu 2008, kuigi siis me olime ka hoopis teises situatsioonis.
Tõepoolest, laenu võetakse, aga opositsiooni poolelt on samas välja käidud, et ka nemad võtaksid laenu. Täna laenab kogu maailm. Eesti on Euroopa keskmisest mitu korda madalama laenukoormusega ja see on ka 2024 kõige madalam. Nii pisikese avatud majandusega saame ainult kaotada, kui targalt ei võta laenu ja ei investeeri. Laias laastus laenuvõtt lähebki eelkõige investeeringute katteks. Laenuga pensione ei finantseerita. Täna räägime, et need peaksid tõusma ca 20 eurot, sellest baasosa 16 eurot. Emapensioni baasosa tõuseb 3,5 eurot ja see kaetakse täna sotsiaalmaksu baasil. 2021. aastast on peatatud pensioni teise samba rahastamine. Oleme ikka sellel veendumusel, et pensionireform realiseerub ja siis see 4%, mis praegu läks teise sambasse, lisandub esimesse ja sellega on võimalik jätkusuutlikult pensionid ära katta.
Kui omavalitsuste poole pealt vaadata, siis sellist kaklust ei olnud nagu kaitsekuludega. Koalitsioon oli üsna ühtne, et omavalitsuste tulubaasi ei tohiks langetada. Kärpimise puhul oleks seda ka pidanud kärpima. Mina olen tunnetanud, mida see tähendab, kui omavalitsuse tulud alla tõmmatakse. Tõsi, peab edasi mõtlema, kuidas praegusel odava raha perioodil nn tarka betooni investeerida. Mina olen seda meelt, et teedesse tuleb rohkem investeerida. Omavalitsuste teedesse investeerimisel on suur vajakajäämine ja oleksin veel suuremat panust sinna oodanud. Teedesse tuleb praegu intensiivselt investeerida, viimasesse miili samuti.

Õunapuu: Teede kohta ütleksin, et kuna Krusensterni mõisa juurde läheb praegu kolm musta kattega või tolmuvaba teed, siis eriti paremaks minna ei saagi. Muidugi on veel palju teha, sest olgem ausad, on ka selliseid kohti, kus taluni üldse teed ei lähe. Aga kui eelarvest rääkida, siis ilus muidugi, kõik lubadused saavad täidetud ja raha on nagu ratsahobusel s**ta. Ma pole veel näinud ühtegi poliitikut, kes ei oska raha laiali jagada. Muidugi tuleb laenu võtta, ega selle vastu saa vaielda, aga küsin teie käest, miks siis Vikerraadios oli täna vanasõnade baasil saade laenuvõtmisest? Võlg on võõra oma jne.
Hepner: Mõistan seda väga hästi, aga häda on selles, et kui Eesti oleks nii suur kui Saksamaa, siis me võiksime Euroopa majandust mõjutada. Kui kõik võtavad laenu ja meie ei võta, siis juba keskpikas perspektiivis me tugevalt kaotame. Ja majanduslangusega lähevad mõned sisendid natuke odavamaks ka.

Õunapuu: Selle vastu ma ei vaidle, aga võime tuua näiteid, mis on eelmiste eelarvetega viltu pandud. Rumalusi on küll tehtud ja need rumalused, mida te praegu teete, tulevad välja 2-3 aasta pärast. Tuletame meelde, kui palju me oleme Estonian Airi või Nordicasse raha sisse pannud. See on kõik maksumaksja raha. Või seesama valitsus, kes on lennukeeldudega keeranud tuksi turismivõimekust, eriti Tallinna linnas. Valitsuse otsus lendude lubamisest hakkab toimima mingisuguse x-aja pärast. See ei ole nii, et kohe homme paned lennukid käima. Ja siis lollus raudteega. Hea küll, jätame Haapsalu poisid rahule. Nüüd kuulen, et Lelle-Pärnu raudtee tehakse sellepärast korda, et Rail Balticut ehitada. Majandusministeeriumipoolne juhtimine on nii ebakompetentne, et hullemat olla ei saa.

Hepner: Lelle-Pärnu raudtee mahatõmbamine oli selge lollus. Pärnakad panid selja kokku, see raha läks Pärnu lennuväljale. Pehmelt öeldes rumal otsus. Pärnakad võib-olla nii palju ei sõidagi, aga raudteel oli oma regionaalne tähtsus, mida ei suudetud täielikult lahendada. See on täiesti asjakohane kriitika.

Õunapuu: Muidugi, laenu on natuke palju võetud. See tekitab tunde, et raha on palju, aga see tuleb tagasi maksta.

Mutli: Jah, rumalaid otsuseid tehaksegi siis, kui raha on palju. Mulle jäi kõrva, et eelarve on Isamaa nägu. Sellest ma ei saa aru, miks ta peab ühe erakonna nägu olema, mitte Eesti nägu. Sina kiidad, et Isamaa on sinna pannud, iga erakond kiidab oma… Eks pensionide tõus pidi nüüd tulema, sest see on Keskerakonna lubadus. On meil head ajad või kriis, ei ole võimalik, et pensionitõusu ei tule. Teist aastat järjest. Neid asju on veel, mis peavad tulema lähtuvalt valimistulemustest. Ei loe see koroona ega majanduskriis. Ühtepidi tunneme rõõmu, et majanduslangus on väiksem kui ootasime. Teistpidi räägime, kuidas saame nüüd rohkem laenu võtta. Ja põhjendus, mida laenuvõtmise kohta kõige rohkem kuulen, on see, et ka pärast suurte laenude võtmist oleme Euroopa keskmisest ikka veel maas. Kas eesmärk on Euroopa Liidu keskmisele järele jõuda?

Hepner: See vahe on kolme-neljakordne.

Mutli: See koroonahullus jätkub veel kaks aastat. Euroopa Liidu eelarve reeglid ei kehti veel ja me jõuame sinna kuratlikult ruttu järele. Ega raha ole kunagi üle, alati on puudu. Ehk seesama 5 miljardit, mis on täna juba laenu võetud, investeeringuteks… Mina ei oska öelda, võib-olla läheb ka investeeringuteks, aga ma muidugi kahtlen selles. Mina lähen enne pensile, kui neid laene hakatakse tagasi maksma. Lastele soovin edu ja tunnen neile kaasa. Täname Reformierakonda, tänu kelle mõistlikule tegevusele on meie tänane laenukoormus nii väike, et võite tõmmata nii palju kui tahate. See oli irooniaga öeldud.

Hepner: Reformierakonna plaan oli võtta neli miljardit. See ongi praegu nii, et 3,6 on palju, aga 4 on parasjagu. Laen on puhtalt makromajanduslikult tehtud otsus. Kui on majanduskriis, siis pumpad raha laenu arvelt sisse, et majandust elavdada. Euroopa on selle peal põrutanud täie rauaga. Neid on ka, kes ütlevad, et kui Eestis oleks oma kroon, küll me seda hoiaksime. Tuhkagi me hoiaksime. Oma väikese majandusega me peame järgima trende ja tegema tarku otsuseid. Muidugi, kui raha on palju, tehakse rumalaid otsused, olen sellega nõus. Me peame ikka valima, kuhu me investeerime, aga kui arvame, et Eesti paneb Euroopa majanduse teistpidi käima, siis on see enesepetmine.

Velleste: Mul on väga hea meel, et teadusrahastust suurendatakse protsendini. Eelmisel aastal oli see väga närune ja sõna otseses mõttes tõmmati teaduse arengule kriips peale. Kuidas see jaotus täpselt on, et 40% ülikoolidele ja 40% ettevõtetele ja 20% ministeeriumidele, siis see on minu jaoks küsimärgiga. Aga selge on see, et teadust ei saa ülikoolid arendada ilma ettevõteteta. Pensionide tõus on absoluutselt elementaarne ja selge see, et kõik tahavad oma valimislubadusi täita. Iseasi, et laenu arvelt peaks elavdama majandust, mitte pensione tõstma. Aga mind huvitavad õpetajate palgad ja on kurb, et need ei tõuse. Viimase haiguspuhangu valguses on meie õpetajad saanud väga suure koormuse. Muidugi, turismisektor on saanud majanduses kõige suurema löögi. Ma ei arvagi, et riik peaks senises ulatuses turismimajandust üleval pidama, aga toetus turismindusele on ikkagi väike ja see, et meie lennukanalid täiesti suleti, oli kohutav põnts. See tähendab, et riik peab panema veel enam Nordicasse raha sisse.

Õunapuu: Mina paneks Nordica kinni. Kaua peab ühte ämbrisse astuma? Kohalik lennundus on meil juba ammu sinnasamusesse ära kadunud.

Hepner: Sellepärast ei olegi tehtud väga jõulisi samme Nordica toetamiseks. Praegu on valitsuse otsus toetada 30 miljoniga. Oleme ikka suhteliselt tagasihoidlikud.

Õunapuu: Liida kokku, kui palju Eestis on lennundusse riigiraha sisse pandud. Seda on huvitav teada. Aga lähme eelarve juurde tagasi. Sellel on üksainukene viga: kõik võtavad kulutusi maha peale avaliku sektori. Ära hakka mulle rääkima seda 2% majanduskuludelt kokkuhoidu, see pole raha. Avalik sektor peaks näitama eeskuju või võtma eeskuju erasektorist.

Hepner: See on 10 miljonit, sugugi mitte väike raha.
Me räägime anonüümsest avalikust sektorist, aga millest see koosneb? Õpetajad, päästjad, politseinikud. Ma ei mäleta, kes oli see minister, kes siis, kui avalikus sektoris tehti kärbe ja tuli töökohti koondada, mis hooldushaiglast ta koondas hooldusõdesid? Kas me sellist jama vajame? See, mille üle tuleks ja saaks arutada, on ministeeriumid ja valitsusasutused – erinevad ametid ja inspektsioonid. Seal oleks võimalik kokku leppida, mida me jätame tegemata. Avalikus sektoris võib teha asju lihtsamaks. Usaldame kohalikke inimesi, ei nõua nii palju bürokraatlikku asjaajamist, või suudame midagi odavamaks teha IT-lahenduste kaudu.

Õunapuu: Kui palju kasu oli sellest, et messikeskus viidi Viljandisse?

Hepner: Ma ei oska seda analüüsida, aga võin tuua näite, et Raplas on nüüd erametsakeskuse kontor. Mõni on haaranud rinnust kinni, et Rapla pole mingi perifeeria, tuleks viia vähemalt Valka. Tegelikult tähendab see, et on töökoht, kuhu saab väga mugavalt käia Paidest, Türilt, Pärnu-Jaagupist. Tõime ainult 50 km eemale, aga lõime hoopis suurema regionaalse baasi, kus on täiesti normaalne tööl käia. Paidest iga päev Tallinnas käia ei ole nii väga võimalik praeguste teede puhul.

Mutli: Töö tegemine on palju olulisem kui tööl käimine. Koroonaaeg on näidanud, et saab ka kodus tööd teha. Teine asi, sa ütled, et avalik sektor on õpetajad, politseinikud, keda me sealt koondame? Erasektoris on ka autojuhid, kaubandustöötajad jne. Keda me siis lahti laseme? Aga kus meil pääsu? Erasektor peab lahti laskma, ta ei saa võtta laenu, et neid üleval pidada. Reeglid on täiesti erinevad. Meie mängime erasektoris oma rahaga ja riik mängib ka meie rahaga ja ütleb, et meil ei ole võimalik midagi muuta.

Hepner: Ei-ei-ei, avalik sektor tuginebki erasektori toimimisele. Pensionide kasv ja õpetajate palkade kasv tuleb ainult siis, erasektor toimib edukalt. Selles ei pea sa mind veenma. Kui tahame avalikus sektoris kärpida, siis peame ausalt küsima, kas tahame paremat arstiabi, rohkem päästjaid-politseinikke…

Mutli: See ongi kõige lihtsam avaliku sektori kaitsmise viis, kas me võtame õpetajaid või politseinikke vähemaks. Niisama me õpetajaid vähemaks võtta ei saa, süsteem tuleb ümber teha. Kui palju avalikust sektorist on täna võimalik usaldada erasektorile? Ega raha lõpuks vähemaks jää. Tahan väita, et erasektor on ka võimeline tegema seda tööd mis avalik sektor, aga efektiivsemalt. Avalik sektor ei ole ju ainult politsei, kuigi ma ei oska vaielda, kas erapolitsei saaks olla või mitte.

Õunapuu: Neid näiteid on, kus riigiametnikud, ma mõtlen ametnikud, teevad tühja tööd ja dubleerimistööd. Nüüd hakkavad samad ametnikud ka omavalitsustes dubleerima. Ma olen kaks korda käinud riigiametitega kohtus. Esimese korra võitsin osaliselt, teise loodan võita täielikult. See on hirmus, mis käib ettevõtjate kallal.

Hepner: Ma olen nõus. Omavalitsuses ja riigiametites dubleeritakse teineteist. Mina annaksin otsustusõiguse omavalitsustele, aga vähemalt ei peaks olema nii, et üks kontrollib teist ja teeb mõttetult tööd. Vallavolikogud ja -valitsused vorbivad otsuseid teha, siis kes amet või inspektsioon teeb oma otsuseid, mitu korda peab menetlema. Tegelikult tuleks seda rolli anda rohkem omavalitsustele. Sedasi annaks riiki efektiivsemaks muuta.

Mutli: Annab avalikku sektorit kärpida küll, ilma et peaks politseinike kallale minema.

Velleste: Ma olen väga kurb, kui õpetajate palgad ei tõuse, sest kui mõtleme õpetajate keskmisele vanusele, siis aastate pärast meil polegi kedagi klassi ees. Kui üks aasta jääb vahele ja me ei tea, kuidas lähevad järgmised aastad, siis see maksab meile mõne aasta pärast kätte. Õpetajate puudus on suur, samas pannakse järjest rohkem kohustusi koolidele anda tunde väikestes klassides, õpetada eraviisiliselt. Kõik see maksab järjest rohkem. Õpetajaid ei jätku ja mõne aasta pärast ei jätku neid hoopiski.
Teine asi, mida tahan öelda selle aasta valguses. Väga tore, kui raha antakse kohalikele omavalitsustele juurde. Me tundsime end väga hästi, kui meile anti sihtotstarbeliselt teedesse investeerimiseks raha. See on ülioluline, sest meile näidatakse iga päev näpuga, et teed on halvas olukorras. Aga ülejäänud raha, mis meile tänavu investeeringuteks juurde anti, tuli väga imeliku sildiga. Ka omavalitsustel on eelarvestrateegia, investeeringute kava, aga kui tuleb lisaraha “ainult uute investeeringute” jaoks, siis ma küsin miks? Me saaksime palju rohkem oma kavast ellu viia, aga peame leidma uued objektid, mis tulevad järsku kuskilt…

Hepner: Täiesti asjakohane küsimus, mina seda ei toetanud, vaidlesin ka Toompeal selle üle. Soov oli raha juurde tuua, et majandust elavdada.

Velleste: Meil on investeeringud pooleli, võtame laenu. Miks me peame seda tegema, kui meile antakse lisaraha? Me teeme ära need asjad ja saame minna järgmiste asjade juurde. Saame korralikult planeerida.

Hepner: Just! See oli kunstlik otsus ja selle lisanduse oleks võinud jätta panemata. Meil on käinud rääkimas ehitusettevõtjad ja täna on probleem selles, et pole projekteerijat. Nad on kõik nii hõivatud. Kui ehitusettevõtjad on hindasid langetanud 15-20%, siis projekteerimisvõimekust ei ole, aga investeeritakse ikka läbi projekteerimise. (Järg 12. lk)

Õunapuu: Projekteerijad lõid oma hinna peaaegu kahekordseks.

Velleste: Kõik hanked peavad olema aasta lõpuks läbi viidud, lepingud peavad olema aasta lõpuks sõlmitud. Me ei suuda seda teha normaalse hinna eest. Ma ei saa ka ühistranspordikeskuse tööga rahul olla. On kindlasti liine, mis on täis ja mis on vajalikud, aga on ka liine, mis on täiesti tühjad. See süsteem ei ole paindlik. Kindlasti on neid busse vaja, aga see plaan tuleb üle vaadata. Kui teeme ettepanekuid, siis kas nendega ei arvestata või arvestatakse poole aasta pärast.

Mutli: Tasuta ühistransport tuleb ära kaotada. Riik ise loob nii palju avalikku sektorit.

Mida tähendavad jutud riigireformist?

Õunapuu: Riigireformi ei ole toimunud.

Hepner: Meil on otsuse eelnõu menetlusse jõudmas, seda alles hakatakse tõsisemalt arutama. On tehtud ettepanekuid, mida võiks lisada. Jaak Aab on eestvedaja valitsuse poole pealt. Näis, kuidas see läheb. Praegu on see kavandatud niimoodi, et tehakse otsus, kuidas selle protsessiga võiks edasi minna. Arvamusi on seinast seina.

Õunapuu: Riigireformiga ei tea, kuhu te jõuate, aga haldusreformi puhul on raha välja pandud neile, kes liituksid edasi, et võiks nagu jätkata. Kas keegi on uurinud, kuidas inimesed on rahul pärast haldusreformi? Tehke see uuring Rapla maakonnas nende piirkondadega, mis on liitunud. Mis need inimesed ütlevad? See on vajalik, et edasi minna. Muidu on jälle nii, kui Käru läks minema. Siiamaani kripeldab natuke.

Hepner: Ma arvan – see ei tugine mingitele uuringutele, vaid igapäevasele suhtlemisele -, et see tsükkel kulub kohanemiseks. Ehk järgmise tsükliga jõuab ühtse identiteedini. Rapla puhul on kõige erinevam, võib-olla aastaks 2025 on Rapla vald rohkem ühtse identiteediga. Kohila puhul ma ei saa seda kogemust jagada.

Õunapuu: Kohilasse tuli 6 komplekti lapsi esimesse klassi, aga õpetajatele pole elamispinda, elamuarendus seisab.

Hepner: Täna on probleem selles, et peaks laiendama gümnaasiumit. Meil on reaalne konkurss gümnaasiumisse. Praegu on kaks paralleeli. Mõisakooli lapsed jõuavad samuti põhikooli lõppu ja Kohila gümnaasium peaks olema positiivne väljakutse ka nendele. Peame mõtlema kolmandale paralleelile, aga ruumikasutuse poolest on see väljakutse.

Mutli: Raplas on praegu ikka kobamine. Tegelikult teed on rohkem korras, investeeringute poolt suudab praegune vald rohkem pakkuda kui väikevald ise. Võtame Juuru koolimaja, mis läks üle miljoni maksma. Juuru vald ei oleks suutnud seda niimoodi korda teha. Vajadus selleks oli, 100 last käib põhikoolis, täiesti tegutsev kool. Väiksemaid näiteid on veel. Juuru lihtsalt tuli nii kiiresti pärast valimisi, ilma eelarvestrateegia, arengukavata, ilma 300 000 eurota.

Hepner: Tegelikult selles piirkonnas läks kaduma miljon eurot. Mina seda koolimaja renoveerimist valeks ei pea, seal on arvestatav territoorium taga. See piirkond Tallinnast Raplani on ikkagi positiivselt kasvav, küsimus on ainult kasvamiskiiruses.

Mutli: Võtame Kaiu, üle 95 lapse koolis. Ka seal on vajalikud investeeringud lasteaiale. Selliseid suuremaid investeeringuid suudab praegune vald paremini, kui väiksemad oleksid suutnud. Nn teenused, mida omavalitsus pakub, on paremad. Küsimus on, kuidas kohalik inimene seda võimu olemasolu tunnetab. Mulle tuleb meelde üks jutt. Kui vallad ühinesid, küsiti memme käest, et mis sul nüüd muutunud on: “Noh, kuule, kui väikses vallas ikka vallavanem viis mu arsti juurde, siis nüüd viib mingi bussijuht”, eks.
Siis kuidas see kaasatus saab olema. Ma julgen väita, et need liitumislepinguga loodud osavallad ja osavallakogud on täna ebaõnnestunud. See kandipõhisus tuleks sisse tuua, et ära kasutada nende inimeste teadmised, kes tahavad kaasa lüüa. Volikogudesse ja komisjonidesse kõik ei mahu. Samas, kohalikus omavalitsuses osaleb üldse võib-olla 50 pluss inimest, kellel on huvi. Teistest võib-olla mõni ei teagi, et ta praegu Rapla vallas elab. Ma arvan, et selle nelja aastaga me veel ei kohane. Ma olen ka järgmise valimistsükli puhul uute liitumiste suhtes kahtleval seisukohal. Rapla ei peaks initsiatiivi üles näitama, aga kui tagasi tulla, siis minu arust oleks üldse pidanud see vaheetapp ära jääma. Oleks tulnud seadusega kehtestada maakonnasuurused vallad. Me oleks juba neli aastat pusinud ja võib-olla hakkaks järgmise nelja aastaga kuidagi laabuma.

Velleste: Kehtna nii suureks vallaks ei muutunud. Järvakandiga liitumine tõi nii raskusi kui ka rõõme kaasa. Meil osavallad ei toiminud, need olid ühinemislepingus sees, aga need ei moodustunudki. Teenuskeskuse Järvakanti jätsime, see on seal tänaseni. Kahes vallas erinesid juhtimisstiilid nagu öö ja päev ja see tegi asja raskeks.
Teiseks, väike Järvakandi vald tuli võlgnevustega, ta ei olnud investeerimisvõimeline, aga olid suured plaanid ja väga palju projekte töös. Tänaseks on need realiseeritud. Järvakandi kool on renoveeritud, seal piirkonnas peab kool olema, koolis on 106 õpilast. See on kohaliku piirkonna jaoks positiivne, see on areng. Samuti tööstuspargi areng.
Kehtna poole inimesed on pahameelt üles näidanud, et kõik läheb ainult Järvakanti, aga need olid poolikud projektid. Need oli vaja ära teha ja meil oli investeerimisvõimekus, kui me ühinesime. Järgmisel aastal saab ka võlgnevus nulli. Väikesed raskused on, aga oleme kohanenud. Kõik on rahumeelne, juhtimine väga kindlakäeline. Uut reformi ei julge mina ette näha ei järgmises ega ülejärgmises tsüklis. See kokkukäimine võtab ikka aega, ka abikaasad kohanevad aastaid.

Mutli: Kaheksa aastaga jõuab juba ka lahutada.

Õunapuu: Selle Türi poole jääva piirkonnaga pole muud kahju, kui et Käru ära läks. See ei ole Kehtna süü, see on rohkem Rapla süü, aga mis lännu, see lännu.

Hepner: Kehtna ja Järvakandi ühinemine näitab, kui oluline see piirkonna arengule on olnud. Järvakandis on ikka väga positiivsed sammud toimunud. Võimekus asju teha on Kehtna vallal täna selgelt suurem. Rapla valla puhul täpselt sama Juuru näitel.

Kahju, et Märjamaa vallavanem on eneseisolatsioonis ja ei saanud osaleda, aga Märjamaa ja Vigala on suhteliselt kergelt kokku käinud.

Mutli: Rapla vallas on ühinemislepingu alusel ühinenud vallad Juuru peale suht-koht pahased. Nad tulid sundliitmise teel, aga sinna on nii palju investeeringuid läinud. Gümnaasiumi kaotamise riiklik toetus kooli jaoks oli Juurul käes, aga see oli nii odavalt eelarvestatud ja läks kordades kallimaks. Ülejäänud raha tuli Raplal leida.

Õunapuu: Juuru ja Järvakandi vahel võib paralleele tõmmata. Mõlemad üksinda hakkama ei saanud, aga koos teistega saavad hästi hakkama.

Keda sellega karistati, et sundliidetud piirkondi ei rahastatud?

Velleste: Neid, kes nad endale said.

Õunapuu: Vaadake, järgmistel kohaliku omavalitsuse valimistel need inimesed hääli ei saa, kes rumalusi tegid. Juuru inimesed saavad aru, kes selle käki neile kokku keeras.

Mutli: Ei usu, aga presidendivalimised tulevad palju põnevamad kui kohalikud valimised.

Hepner: Valijameestekogus on omavalitsuste hääl nüüd väiksem. Selle üle oli arutelu Riigikogus, aga kokkulepet ei saavutatud. Kui enne oli Riigikogu umbes kolmandik, nüüd on peaaegu pooleks. Tasakaal oleks võinud olla rohkem omavalitsuste poole, minu arvates.

Õunapuu: See pole üldse tähtis, kes presidendiks saab. See mõjutab meie igapäevast elu väga vähe. Peaasi, et seal üks tark inimene oleks.

Mutli: Kohalike valimiste nimel läheb nähtav tegevus käima alles augustis, aga Tallinnas tegutsevad erakonnad juba valimiste nimel. Meie ka ikkagi tegeleme valimistega. See on selline ettevalmistav periood, aga põhimõtteliselt peab selle peale mõtlema.

Õunapuu: Selle koha pealt võite Alari juttu kuulata. Üle-eelmistel valimistel oli tema meeskond see, kes kõige parema ettevalmistustöö tegi. See oli sisuline töö, mis tagaski edu. Kes praegu veel midagi teinud ei ole, las loodavad edasi.

Mutli: Ega sa midagi uut tee. Ükskõik kui suur on omavalitsus, teemad on täpselt samad, ainult kooli nimi võib erineda. Sisuliselt on omavalitsus kommunaalmajanduse korraldamine.

Õunapuu: Viga on see, et tahame valimiskampaaniaga inimestele midagi lubada. Lubame mingeid materiaalseid asju. Tegelikult peaks uurima, kuidas saaksid erakonnad ja liidud inimeste elamist tervikuna paremaks teha. See pool pole kordagi läbi käinud. Räägitakse õnnevalemist, aga see on nii keeruline, et poliitikud sellest aru ei saa. Lihtsam on lubada mingit väikest asja. Valimiste ajal pead saama kohaliku inimese kaasa mõtlema, et ta pakub sulle midagi välja.

Mutli: Isamaa on teinud rahvaküsitlust, et mis teemad olulised on, aga mis sest tolku on olnud.

Mis te prognoosite koroona asjas? Kuhu me sellega välja jõuame?

Velleste: Ega ta kuhugi kao, peame õppima sellega elama.

Õunapuu: Koroona mõjutab järgmisi valimisi, Tallinnas kohe kindlasti. Ma ei ole näinud nii palju vihaseid inimesi, eriti selle koduõppe pärast. See süveneb. Aga eks ta tuleb Viljandi maanteed mööda siiapoole ka.

Hepner: Peaks olema oskus sellega koos elada. Reeglite kehtestamisega ei tohiks üle pingutada. Mulle tundub, et üks oht on ülepingutamine, nagu Tallinnas, kus mõeldi, et keeratakse kiiresti kinni nagu kevadel, kui me ei teadnud veel, mida see koroona endast kujutab. Euroopas toimus kevadel selline mõnes mõttes ülereageerimine. Teine oht on lasta väga liberaalseks nagu oli Rootsis. Täna oleme suhteliselt sarnased. Loodan, et kevadeks on vaktsiin olemas ja probleem hakkab leevenema, Küsimus on, kuidas vahepealne sügis-talv üle elada, et majandus jääks ellu ja ise ka ellu jääks.

Mutli: Kui see veel kaks aastat kestab, unustame ta ära.

Velleste: Kõige esmalt peaks perearstid ja terviseamet leidma ühise keele ja ühised selged signaalid välja andma. Meil oli koroonajuhtum ja kahes koolis see ikkagi tekitas paanikat nii lastevanemate kui ka kogukonna seas. Ja siis tulid täiesti erinevad signaalid perearstilt ning terviseameti infoliinilt. Siin peaks olema üks ja sama informatsioon. Ma ei ütle, et peavad olema tohutud käsulauad. Me saime hakkama, ei tekitanud paanikat. Seisukoht oli, et enne ootame tulemused ära. Kokku puutunud lapsed jäeti koolist koju. Tänaseks on selge, et õpilased võivad esmaspäeval uuesti kooli minna. Direktorid, au neile, toimisid väga targalt. Päris selleni küll ei tahaks jõuda, nagu oli kevadine distantsõpe. See ei ole õpetamismeetod ja kõik lapsevanemad ei ole õpetajad.

Mutli: Mina otsiksin ka distantsõppest midagi positiivset. Üks väga hea füüsikaõpetaja võiks anda tunde üle kogu Eesti näiteks. Hästi palju on ju asi õpetajates kinni, aga siis oleks üks distantsõppe päev, kus annavadki tunde oma ala tõelised korüfeed. Pärast oma õpetajad võib-olla seletavad midagi üle.

Hepner: Nõus, selles on oma innovatsioonivõimalused olemas, aga seda saab teha ainult täiendusena, mingis ulatuses. Sa ei saa kogu õppetööd distants­õppega asendada.

Velleste: Distantsõpe ja digivahendite suurem kasutamine õpetas meid kõiki, õpetajaid ja õpilasi suure sammu võrra edasi, aga meie oma vallas mõtleme, kuidas õpetajatele mitte lisakoormust tekitada, kui lisaks tundidele peavad nad andma ka veebitunde lastele, kes peavad kodus olema. On olemas digivahendid, et õpetaja annab tundi ja see laps, kes on isolatsioonis, saab sedasama tundi jälgida. Vastupidi ka, kui õpetaja on isolatsioonis, ta ei ole nii haige, et ei saa tundi anda. Praegu ei saa ju pisikese nohuga ka koolis käia. Me oleme rakendamas seda Kehtna ja Valtu koolis, et kaamerad on klassis.

Mutli: Raplas ka rääkisime sellest, et peaks olema võimalik näha, mis klassiruumides toimub. Arvan, et kokkuvõttes kaob põnevus koroona ümber ära.

Kas tahate Estonia kohta ka midagi öelda?

Hepner: Seda peaks kindlasti uurima. Meil kõigil on mingit pidi ka isiklik seos sellega, nii nagu küüditamisega omal ajal, ja see on väga oluline küsimus. Ma kindlasti ei lähe iga vandenõuteooriaga kaasa, aga on põhjendamatult palju vastuseta küsimusi. Ei kujuta ette, et nii olulise sündmuse puhul kõik olulised filmilindid kas põletatakse või kaotatakse ära. See ei ole normaalne. Sellepärast tuleks sinna alla minna, vaadata, analüüsida nii erapooletult kui võimalik.

Õunapuu: Ma võin sulle ütelda, millega see uurimine lõpeb. Sinna võib raha taguda, aga mitte midagi ei muutu. Kui seda on 26 aastat ära mätsitud, siis enam ei tule mitte midagi välja. See asi ei saagi täielikult selgeks.

Velleste: Nendele perekondadele, kes lähedase kaotasid, ei anna see midagi. Mis sa selle teadmisega peale hakkad?

Mutli: Need, kes täna ei usu ametlikku versiooni, otsivad mingit muud tõde. Nad ei usu, et lihtsalt visiir tuli ära. Nad usuvad allveelaeva või plahvatust, see oleks nagu parem tõde. Visiir oli ära, see on selge. Sealt lahmas vett sisse, see on selge. Nüüd kas see auk…

Hepner: Minu juures on käinud inimesed, kes kaotasid lähedase, ja nad ütlevad, et mis hauarahust te räägite!

Mutli: Heiki, nad lähevad ja uurivad ära, vaatamata hauarahule. Tehakse need pildid ära, saad aru, uuesti filmitakse ära. Tõestatakse, et kui visiir poleks eest ära olnud, poleks sellest august nii palju vett sisse tulnud. Või siis, et see auk on tekkinud mere põhjas, aga inimesed ei usu seda. See lahendus ei rahulda neid. Mina ei usu, et teadlased, kes seda omal ajal uurisid, on 26 aastat vassinud.

Õunapuu: Kui halduskohus tegi otsuse alustada uurimist ja seda pole siiani tehtud, miks seda koalitsioonis ei ole arutatud? See on jälle poliitikute profiidi lõikamine praegu.

Hepner: 2016. aasta sügisel tuli see otsus. Ma möönan, et see ongi kolme riigi ühine asi ja see komplitseerib asja. Kui siis oleks tulnud see info, mis täna tuli, siis ma arvan, et see uurimine oleks juba käinud. Eelkõige on seda pidurdanud Eesti jaoks väga sõbralik Rootsi riik. Paljud küsimused kerkivad Rootsi poolel.