Märtsis nägi ilmavalgust Margus Mikomäe raamat „Surnute raamat. Elu kiituseks“, mis on kogumik erinevates väljaannetes ilmunud järelehüüetest eesti kultuuritegelastele, Mikomäele olulistele inimestele ning ka puudele. Teadaolevalt on see maailmas esimene selline teos, kuhu on koondatud ühe inimese kirjutatud järelehüüded. Kokku on neid raamatus 34.
Raamatu esitlemiseks tekkis aga võimalus nüüd, mil läheneb hingedeaeg. 2. oktoobril oli Rapla keskraamatukogu saalis Mikomäe jutukaaslaseks Valter Uusberg, kellega koos on nad vestelnud paar aastakümmet. Paradoksaalsel kombel läks mõlema loomemehe elu aga eriti kiireks pärast pensionile jäämist, nii et jutuvestmisteks polegi aega jäänud. Raamatuesitlus andis kahele sõbrale võimaluse võtta aega ning mõtiskleda elust ja surmast.
Jutt algas õunapuudest, täpsemalt sellest, et on puid, mida istutades Mikomägi kindlale isikule mõtleb. Viimane puu sai istutatud Ülo Vooglaiu sünnipäeva puhul, abiks Vooglaid isiklikult. Puudel ei ole silte, nagu inimestega seotud puudel Ants Laikmaa muuseumi pargis, sest Mikomägi on jõudnud järeldusele, et piisab sellest, kui ta ise seda teab. Istutades puu konkreetsele inimesele, kohustab see puu eest hoolitsema tavapärasest rohkem, rääkis Mikomägi.
Kuna raamatukogu saalis on üleval Märjamaa kunstikooli lõpetajate portreenäitus ja ka „Surnute raamat“ on sõnadega teostatud portreed, tulid jutuks portreekunst ja raamatus olevad fotod. „See lähedus fotomeeleolu ja tekstimeeleolu vahel on eriline. Margus kirjutab umbes samas võtmes, empaatiliselt, hästi ehedalt, mitu filtrit on justkui vahelt võetud,“ sõnas Uusberg.
Proovides seletada, kuidas tema tekstid on sündinud, rääkis Mikomägi, et kuigi talle ei meeldi loominguliste inimeste jutt, et jumal juhatab, pidi ta üsna mitme loo puhul tunnistama, et pärast kirjutamist üle lugedes imestas ta isegi, kust see tekst tuli. Ta nimetab seda inspiratsiooniks, mis olevat professionaalsusega saavutatav.
Raamatuesitlusel oli kohal ka teose välja andnud kirjastuse Kaarnakivi Selts asutaja Henri Otsing, kes mõningal määral toimetas sisu ja tekitas neist neljaosalise jaotuse. Tekstidega tutvudes pani ta eneselegi üllatuseks tähele, et kuigi need on portreed lahkunud inimestest, teistest inimestest, on neisse ka Mikomägi enda lugu sisse põimitud.
Uusberg lisas esimese jaotuse kohta, et seal on Mikomäe lugu nagu raamat raamatus. Mikomäe sõnul ta kunagi isegi häbenes sellist kirjutamisstiili, kuid olles lugenud eakaaslaste poolt sarnases stiilis kirjutatud tekste Andres Ehini kohta raamatus „Täiskui“, sai ta enesekindlust juurde.
Mikomägi on tänulik toimetaja Siiri Ombrele, kes toimetas tekste täpselt nii palju, et inimese omapära tekstidesse alles jääks, kuid samas oleks tekst lugejale hea lugeda ja korrektne.
Üks mõte, mis sellest õhtust eriti kõlama jäi, on see, et me ei oska enam leinata, ei ole sellega harjunud. Otsing leidis, et see, mida Mikomägi oma järelehüüetes kirjutab, on viis leinaga toime tulla. Need tekstid on umbes samasugune abivahend, nagu vanasti olid itkulaulud. Üks, mida see raamat teeb, ongi tõsta elu keskele surm kui igapäevane osa. Uusberg lisas Viivi Luige mõtte, et täiskasvanud inimene teeb endale selgeks oma suhte surmaga, oma suhte jumalaga ja oma suhte iseendaga.
Juttu tuli ka teatrist ja tunnustusest. „Näitlejad ja muusikud saavad küll raha selle eest, mis nad teevad, kuid see on normaalne. Kui makstaks raha ja ei plaksutataks, siis nad ei esineks,“ sõnas Mikomägi. Ehk siis elus on vaja tunnustust, mitte vaid tagantjärele järelehüüete ja pinkide kujul.
Siinkohal on sobilik lõpetada, kasutades Tõnu Mikiveri järelehüüde lõpus olnud Rein Marani sõnu: „Lõppude lõpuks, kui me ka lakkame olemast, laibastume, muutume millekski muuks, siis jätkame ju oma olemist teistes eludes, teistes olevustes, sest kõik see, millest me koosneme, jätkab teisel kujul olemist.“
