Marko Kaldma, Raplamaa jalgpallikool
Möödunud pühapäeval oli jalgpallisõpradele nii mõndagi pakkuda. Raplas toimus kaks tähtsat mängu, millest esimene lõppes sõbraliku, kuid pingelise viigiga ja teine vastase paremusega.
Päeva alustas Raplamaa esindusmeeskond ehk Raplamaa JK, kes asus võistlustulle FC Kosega (II liiga lõuna-lääne piirkond). Tegemist oli 21. vooruga ehk eel-eelviimase kodumänguga selles liigas.
Mis platsil juhtuma hakkas, tuli ilmselt ootamatult kõigile. FC Kose ei andnud koduväljakule armu ning esimesel poolajal tehti laastav töö, jättes kodupubliku pika ninaga vaatama 0:3 seisu.
Ei tea, mida peatreener Alo Bärengrub mängijatele poolajal rääkis, aga teisele poolajale tuldi justkui täiesti uue võistkonnana. Juba esimesel mänguminutil mindi kontrarünnakusse ja tuldi vastase kastialasse nii, et Madis Nurmik sai lõpuks ka Raplamaa skoori avada.
Möödus 11 minutit, kui noormängija Ahto Liivamäe pääses samuti vastaste jaoks ohtlikku tsooni, kust löödi juba mänguseisuks 2:3. Mängu lõpuni oli jäänud veel rohkem kui pool tundi ja lootus polnud sugugi kustunud, vaid vastupidi. Seda keskendumist ja motivatsiooni oli lausa tribüünidele näha, mis nüüd meeste silmis põlema hakkas.
Kõigest viis minutit hiljem lõi Teet Kallaste ilusa kauglöögi, mis puudutas küll väravavahi sõrmi, kuid jäi siiski püüdmatuks. Kodupublik ei uskunud oma silmi, 0:3 kaotusseisust oli äkitselt saanud 3:3 viik ja ikka veel oli nii palju aega. Normaalaja viimase minuti lõpuni oli õhus tunda pinget ning äkki läks FC Kose juhtima seisuga 4:3. Võis arvata, et peab leppima kaotusega, kuid kolmandal lisaminutil sai Ahto Liivamäe taas võimaluse, mille kindla peale edukalt ära kasutas. Kõlas lõpuvile ja mindi laiali sõbraliku viigiga. Vägev oli näha, et mõlemad võistkonnad võitlesid võrdselt ja pakkusid pealtvaatajatele nii palju emotsioone. See on see, mida tegelikult vaatama tullaksegi.
Päeva teises pooles toimus rahvajalgpalli B-tasandi finaalturniir, kus omavahel kohtusid RL Raplamaa JK ja RL FC Puhkus Mehhikos. Koduväljakule oli kaasa elama tulnud üle 50 inimese.
Rapla alustas jõuliselt ja domineerisime mängu päris tugevalt, kuid suure sagina käigus õnnestus vastasel ära lüüa see esimene värav juba teisel mänguminutil, mis tõstis vastastes kindlasti enesekindlust.
Mäng jätkus ülejäänud poolaja üpriski tasavägiselt. Suutsime seisu hoida, kuid vastu ei õnnestunud lüüa. Teise poolaja kümnendal minutil juhtus üks õnnetu omavärav, mis lisas meie kaotusseisule veel ühe värava. Keegi veel käega ei löönud, vaid võitlesime lõpuni. Hoolimata tugevast pingutusest pidime siiski seekord tunnistama vastase paremust ja finaal jäi seekord meile püüdmatuks. Pole hullu, proovime järgmisel aastal jälle.
