Reedel avati Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses Johanna Mudisti näitus “Ajarändur”. Rapla on kolmas koht, kuhu see näitus peale Tartu ja Tallinna jõudnud on. Kuigi näituse nimi on sama, on selle sisu muutunud igas paigas, mõned tööd asenduvad uutega ja ruum, kus maalid asuvad, paneb need ka mõjuma täiesti uudsena.
Näituse avamisel sõnas keskuse üks looja Riin Pallon, et see oli täpselt aasta tagasi, kui nad koos keskuse teise asutaja Kairi Orgusaarega hakkasid selleks aastaks programmi kokku panema ja neile tundus, et oleks vaja sellist isikunäitust, mis läheks hinge ja oleks ilus vaadata. Esimene mõte oli Mudist oma näitusega sinna kutsuda, kes ka kohe nõus oli.
Mudist sõnas, et tema maalid ei ole varem olnud nii suures ja avaras ruumis, mõjudes seal lausa sakraalselt. „Mu töödes on kesksel kohal inimene, ümbritsetud loodusest. Maalid räägivad aja tajumisest ja kogemisest. Tegelased maalidel on tihti ootavas seisundis, kus keha on justkui olevikus, aga vaimus ollakse rännanud tulevikku või minevikku. Töödes on unenäoline ja poeetiline atmosfäär,“ sõnas Mudist.
Maalide paigutuse kohta rääkis Pallon, et eks nad vedasid neid mitu korda edasi-tagasi, leidmaks neile õiget kohta, kuigi pildid ka ise määrasid, kuhu nad sobima peaksid. Sellist paigutust ei ole varasematel näitustel olnud. Üks maalidest, „Pea peal“ lõikab justkui ruumi kaheks, tekitades ruumi tagaossa omaette ruumi, luues sellega ideaalse koha intiimsemaks miniatuursete joonistuste vaatamiseks.
Oma maalidest rääkides sõnas autor, et neil kujutatud hobused sümboliseerivad aega. Näiteks maal „Peata aeg“ on sõnamäng, kus „peata“ tähistab nii peatumist kui ka peata olekut. Maalil „Teel tulevikku“ on inimene hobusel tagurpidi. Mudist rääkis, et lääne kultuuris on pigem nii, et tulevik asub ees ja minevik seljataga, kuid ühes indiaanihõimus olevat olnud vastupidi, tulevik on seljataga, sest seda ei näe, minevik on aga ees, sest seda on oma silmad näinud.
Maal „Kahepaikne“ kujutab inimest, kes on pooleldi maismaal, pooleldi vees, kirjeldades sellega kahevahel olemist ja ootamist. “Päästepaat” mõjub helgelt ja ootusrikkalt, kuid samas tõstatab küsimuse, mis on pääsemine?
Üks väiksema formaadiga maal on seotud veidi ka Raplaga. Mudistil on siin sugulasi ja tal on lapsepõlvest pärit foto, kus ta ühega neist jalgupidi merevees sumpab. Pildil kujutabki ta kahte kuju lahes, nii et see kompositsioon viib ajarännule lapsepõlve.
Mudisti maalid on ühest küljest väga staatilised ja rahulikud, samas on neis pinevalt vibreeriv õhkkond – ootus ja lootus. „Lennuvõimetu“ on selle hea näide, kus inimene vaatab igatsevalt linde, unistades ja püüeldes millegi kättesaamatu poole.
„Arvan, et ega reaalsust ja loogikat neist maalidest otsida tasu, pigem on need võimatud situatsioonid ja keskkonnad, mida ei saa kirjeldada. Minu maalid on üles ehitatud tähendusrikkale kujundile, kompositsioonile ja värvile. Reaalsuse tagaajamine on teisejärguline,“ sõnas Mudist.
Vastukaaluks suureformaadilistele maalidele on näitusel ka miniatuursed joonistused, mille vaatamiseks peab hästi lähedale minema. Samas maale tuleb vaadata kaugemalt, nii et ruumis tekib selline lähedale-kaugele liikumise mäng. Mudist rääkis, et miniatuurseid joonistusi on tal kolm kingakarbitäit ja paljud maalid kasvavadki neist joonistustest välja. Miniatuur pole aga kavand, vaid omaette teos.
Maal „Pea peal“ aastast 2016 oli osa Mudisti magistritööst, kus ta uuris aega, kohta ja keha, mis ongi need kolm elementi, mis tema maalidel alati olemas on. Leidmaks magistritöö jaoks ideed, kõndis Mudist Portugalist Hispaaniasse, 550 km, ja rännaku käigus jõudis ta kehameelelise seisundini, kus aeg, koht ja keha sulandusid üheks.
Rapla kaasaegse kunsti keskuse ruumide kohta sõnas Mudist, et ta on neist heas mõttes üllatunud, sest saab oma maale näha kaugemalt ja tajuda kogu tervikut.
Näitus on avatud 1. novembrini.
