Raivo Tamm on aastaid Isamaa erakonna jaoks olemas olnud

Eelmisel nädalal käisid Riigikogu Isamaa fraktsiooni liikmed Raplamaal. Raplamaa Sõnumite toimetust külastas sel puhul ja andis intervjuu Raivo Tamm, keda teatri- ja televaatajad tunnevad kui Raivo E. Tamme.

Mis teid täna Raplasse toob?

Me hakkame nüüd oma Isamaa Riigikogu fraktsiooniga järjest maakondi läbi käima seoses varsti saabuvate kohalike omavalitsuste valimisega. Harju- ja Raplamaa olid esimesed, eile ja täna. Käisime täna (16. oktoobril – toim) koos kolleegi Andres Metsojaga kahekesi, alustasime Höhlest, siis Akzo Nobelis, edasi Kehtna vallavalitsuses ja kutsehariduskeskuses. Hästi tihe programm on olnud. Siin oli meil graafiku koostamisel abiks meie kandidaat, kohalik mees Heiki Hepner. Vist iga kahe nädala tagant tulevad sellised kahepäevased sõidud.

Millised on Isamaa valimisprogrammi peamised punktid seekord?

Hetkel ei ole sellest juttu olnud. Kogu asi on alles täitsa alguses, käimegi ringi ja tutvume, millised on suurimad murekohad. Ma ei tea ka veel, kus täpsemalt ise kandideerida. Ma ise ei toeta seda n-ö kahe tooli peal olekut, sest see mõjutab paratamatult Riigikogu tööd nendel inimestel, kes osalevad ka omavalitsuste volikogu töös. Aga nagu ikka – kui mind on vaja, olen olemas.

Kuid mingi piirkond on teile südamelähedasem?

Kindlasti Harjumaa, sest ma olen Tallinna inimene ja Isamaa nimekirjas seal ka varem kandideerinud. Kõik sai alguse 1999. aastal, kui oli selline liikumine nagu Kodulinn, Tiina Mägi juhatamisel. Seal tutvusin Mart Laari ja selle seltskonnaga, kes kutsus mind Isamaa nimekirjas kandideerima Tallinna volikokku. Ma ei olnud küll erakonna liige, kuid Tallinn on minu jaoks armas ja oluline linn, nii et olin kohe ettepanekuga nõus.

Selle Kodulinna tutvuse kaudu olen kogu aeg olemas olnud Isamaa erakonna jaoks, ainult telefonikõne kaugusel, kui on vaja tulla appi, aidata oma nimega saada hääli. Selles mõttes, et ma ei ole olnud lihtsalt häälemagnet, olen olnud valmis lõpuni välja minema. Olin ka valmis osalema Tallinna volikogu töös, kuid ma ei osutunud lihtsalt valituks. Oma näitlejaeriala tõttu ei olnud mul aega aktiivselt kampaaniat teha. Kui esimest korda Riigikokku kandideerisin, öeldi küll, et sinu kampaania ongi sinu igaõhtused etendused, kuid päris nii see ikka pole. Ma olen korduvalt näinud, et sellest üksi ei piisa, kui ma lihtsalt kusagil nimekirjas figureerin, et valituks osutuda.

Kas see, kui te Riigikogus hääletate nii nagu koalitsioon, on alati olnud pragmaatiline valik või olete nõus olnud nende otsustega?

Nii ja naa, eks on olnud ka kõhklusi. Kunagi oli mul üksainuke asi, mis ma teadsin, mis on minu põhiline poliitiline kreedo, mille pärast ma varem ei läinudki poliitikasse, sest ma nägin, et selle kreedoga ei ole mul tänapäeva poliitikas midagi peale hakata. Ja see kreedo on Tartu rahu leping, eeskätt muidugi piirileping. Kui mind kandideerima kutsuti, ütlesin ka, et olen kaks aastat etendanud monotükki, kus olen avalikult rääkinud, et Eesti piir peab olema Tartu rahu lepingu järgne. Sellele aga vastati, et Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on ka täpselt seda meelt. See oli üks asi, mille pärast olin nõus üle aastate jälle kandideerima. Loomulikult tuleb aru saada, et poliitika on kompromisside kunst, aga on kindlasti asju, milles ma ei ole nõus kompromisse tegema ja üks on see poliitiline kreedo.

Kas selles endiste piiride tagasisaamise soovis julgeoleku riski ei nähta?

Ma tean küll, et kui me NATOga liitusime, oli selline klausel, kus lubasime, et territoriaalseid nõudmisi/tingimusi ei esita. Ma aga arvan, et praeguses olukorras on näha, et sellega, et meil ei ole piirileping ratifitseeritud, ei ole kaasnenud mingeid ohumärke mitte kuidagi. Ma ei ole ka seda meelt, et me peaks kiiremas korras esitama territoriaalseid nõudmisi, vaid ma olen seda meelt, et seda uut piirilepingut ei ole vaja ratifitseerida, lihtsalt kannatust on vaja varuda ja oodata. Alati olen toonud eeskujuks Jaapani, olukord on külmutatud, kuid oma nõudmistest ei loobuta.

Kuidas Kaitseliit ja see kreedo omavahel kokku lähevad?

Just sellepärast liitusingi Kaitseliiduga, et mulle tundus, et mul poliitikas kohta pole. Seal ma olen leidnud mõttekaaslasi, et vähemalt siis kaitseliitlasena mitte rohkem ühtegi meetrit sellest territooriumist ära anda, mis meil on järele jäänud.

Kui palju te praegu Kaitseliiduga tegelete?

Riigikogu liikmeks olemise ajal on see nii-öelda pausil. Mul on küll võimalus vabatahtlikuna osaleda näiteks Kevadtormil. Riigikogu liikme tasandil on meil küll moodustatud Kaitseliidu toetusrühm, käime koos ja räägime võimalikke strateegilisi küsimusi, et kuidas saab riiklikul tasandil kaasa aidata.

Natuke ka näitlemisest. Riigikogus on ka teisi näitlejaid, kas omavahel suhtlete ka teatri teemadel või ainult poliitikast?

Ainult poliitilised teemad. Ma ütlesin seda kohe, et juhul kui ma Riigikokku saan, siis teater jääb kõrvale selleks ajaks kindlasti. Mingit uut teatritööd ma tegema ei hakka sel ajal. Selles suhtes oleks mõeldamatu, et mind pole Riigikogu istungisaalis, kuna ma olen teatri uue tüki proovis. Teleseriaale, kus ma olen jätkanud osalemist, filmitakse pühapäeviti, nii et see ei sega Riigikogu tööd. Ma ei ole teatrile selga pööranud. See on kindel, et kui kunagi poliitiline periood minu elus mööda saab, siis ma kindlasti leian tee teatrisse tagasi.

Kas nüüd vaatate kuidagi teistmoodi filmis „Seenelkäik“ mängitud poliitiku Aadu Kägu rollile?

Ei, ma ei usu. Mis pilguga nüüd enam vaadata, see on äratehtud asi. See oli eeskätt situatsioonikoomika, üks hetk inimese elus.

Kas Aadu Kägu tüüpi poliitikuid Riigikogus ka on?

See on inimeste otsustada, kõik on ju avalik. Paar päeva tagasi avalikustati kuluhüvitiste kasutamise tabel, sealt võib ju vaadata, hakata igaüks ise paralleele tõmbama.

Tegelete viimasel ajal tihedalt spordiga, kuidas see kõigi muude tegemistega kokku kõlama panna?

Kokku kõlama saab panna nii, et kõik need ametid nõuavad ka head füüsilist vormi. Hiljaaegu oli olümpiakomitee spordinädal, kus siis kaitseväe juhataja kutsus Riigikogu liikmeid tegema avalikult kaitseväe kehaliste võimete kontrolltesti. Nii kaitseväelane kui ka kaitseliitlane peavad olema heas füüsilises vormis ja ma arvan, et ei tee halba, kui Riigikogu liige on heas füüsilises vormis. Näitlemine küll väga istuv töö pole, aga ka seal on võimalus ülekaalu saavutada ja mina saavutasingi, enne kui spordiga tegelema hakkasin. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et füüsiliselt endaga tegelemine ei jookse ühelgi elualal mööda külgi alla.

Kas oskate aimata, kui kaua teie poliitiline karjäär kesta võiks, ehk millal süda teatri ja Kaitseliidu poole tagasi kutsuma hakkab?

Kaitseliiduga on küll selline tunne, et tahaks jälle, aga teatri osas seda tunnet küll ei ole. Eks teatrit ole saadud ka väga pikalt juba teha, Kaitseliidus pole ma nii kaua olnud. Ma ei oska öelda, millal see hetk saabub. Tegelikult mulle meeldib see töö Riigikogus. Nagu ikka öeldakse, põhitöö ei toimu istungisaalis, vaid komisjonides. Ma olen väliskomisjoni liige ja mulle väga meeldib see töö, sest mul on olnud kunagi selliseid salamõtteid, et kui ma ei oleks olnud näitlejana nii hõivatud, oleks tahtnud minna diplomaatide kooli. Praegu see väliskomisjoni töö on üsna sarnane sellega, väga huvitav ja põnev on. Ma olen ka paljude parlamendirühmade liige, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni asendusliige, Euroopa parlamentide vahelise kosmosekonverentsi Eesti delegatsiooni esimees ja soome-ugri toetusrühma esimees.

Ühel hiljutisel raamatuesitlusel tuli jutuks tunnustamine. Et kui publik näitlejale ei plaksutaks, siis ta ei teeks seda tööd. Kui palju Kaitseliidus ja poliitikas tunnustust jagatakse ja kas seda on vaja?

Eks ikka on vaja. Kaitseliidus, ma arvan, on seda tunnustust päris palju. Alates kõige madalamast tasandist, sellist kamraadi õlale patsutamist on päris palju ja sellist ühtsuse tunnet. Minu meelest väga palju tunnustatakse ja pannakse tähele Kaitseliidus. Vähegi aktiivsemad liikmed saavad tunnustatud. Pigem on tunnustamisega keerulisem küsimus siiski teatrimaailmas, seal võiks seda olla rohkem. Teatrid ise mõtlevad kolleegipreemiaid välja, mis on märk, et tegelikult on tunnustusest puudus.

Mingi aeg tagasi said näitlejad presidendilt päris palju ordeneid, see on aga viimasel ajal ära hakanud kaduma. Kunstialal on see keeruline ka, et keda tunnustada. See pole ju sport, et kes kõige kiiremini finišisse jõuab. Poliitikas tunnustust olema vist ei saa. Kui ise näed, et miski hästi läheb, siis see rõõm ja rahulolu ongi sinu tunnustus.