Laupäeval oli Valtu põhikoolis Raplamaa teatrikonverents „Külateater seob põlvkondi”.
Päeva jooksul arutleti külateatri üle mitmest vaatenurgast ja ühtlasi tähistati ka Valtu külateatri sadat tegevusaastat.
Päeva avas Raplamaa rahvakultuurispetsialist Triinu Ülemaante, kes andis konverentsi korraldajale Anne Archipovile üle Eesti Rahvakultuuri Keskuse tänukirja teatritegemise traditsiooni hoidmise eest Raplamaal. Seejärel andis konverentsipäevale õige meeleolu Valtu külateatri esitatud luulekava „Sinilindu püüdmas”.
Kooli keskne roll
Enne kui saab rääkida külateatri tänasest olukorrast, tuleb olla tuttav selle minevikuga. Valtu külateatri Anderaasuke tänane juhendaja Anne Archipov viiski kuulajad mälestusteradadele ja rääkis Valtu seltsielu viimasest sajast aastast. Õigemini ütles ta, et juba 1887. aastast on jäänud maha märge Valtu küünis etendatud näidendite kohta. „Inimestele on ikka meeldinud näidendeid vaadata, aga ka ennast laval proovile panna,” lisas ta.
Suurem seltsielu sai aga alguse koolimajast ja see on ka põhjus, miks teatrikonverentsi just koolis peeti. August Turp sai 1920. aastal koolijuhiks ning tema algatusel loodi Valtu Eneseharimise Ühendus. Seltsieluga olid koolijuhid tihedalt seotud läbi aastate. Olulistest nimedest tõi Archipov välja näiteks koolijuht Jakob Sülla, kellest sai seltsielu hing ja näitemängude korraldaja. Hakati korraldama pidusid, mille ühe osana jõudsid lavale ka näitemängud.
Kireva seltsielu illustreerimiseks luges Archipov ette 1929. aasta kava. Peaaegu iga kuu toodi vaatajate ette uus näidend. Aasta peale kokku oli neid uskumatul kombel kümme. Archipovi ettekandest jäi kõlama rohkelt nimesid, kes kõik on andnud oma panuse Valtu seltsielu edendamisse, näiteks näiteringi juhid Artur Linamäe ja Osvald Ellermaa ning seltsimaja pikaaegne juhataja Helgi Sussi.
Juba kümme aastat on korraldatud “Koolilava”, kus klassid mängivad omaloomingulisi lugusid. Novembris tähistab 25. sünnipäeva kohalik teatrifestival “Külalava”, kus on üles astunud nii lapsed, noored kui ka täiskavanud. „Mängitud on lühemaid ja pikemaid, lõbusamaid ja tõsisemaid, rahvarohkeid ja paari tegelasega lugusid,” võttis Archipov möödunud aegu kokku.
Tema ettekandest käis tihti läbi mõte, et just kooliga seotud inimesed on mänginud võtmerolli teatrielu edandamisel. „Olen arvamisel, et kõik huvilised peaksid leidma rakenduse, sest muidu võib isu ära kaduda. Paljud näitlejad on välja kasvanud kohalikust kooli näiteringist,” märkis ta.
Teatri keskmes ongi lõpuks siiski inimene. „Kõik saab alguse inimestest. Kas on eestvedajaid, kas on kaasaminejaid, kas on toetajaid, kas on vaatajaid. Teater on kollektiivne kunst. Üksi seda ei tee,” ütles Archipov ning tsiteeris seejärel Oscar Wilde’i: „Mulle meeldib näidelda. See on sootuks tõelisem kui elu.”
On paslik, et järgmisena astus kuulajate ette Krista Olesk, kellel on rohkelt kogemusi just noorte juhendamisel. Olesk on Rapla Vesiroosi kooli näiteringide juhendaja ja draamaõpetuse õpetaja. Mõte sündis sellest, kui Olesk tundis, et teatristuudios tehtavast jäi väheks. Noored tõid oma mured sinna kaasa, aga formaat ei võimaldanud nende põhjusteni sügavuti jõuda. See on aga vajalik loovuse vabanemiseks.
Sel ajal oli koolielu korraldatud nii, et viiendas klassis vahetus tuttavaks saanud klassijuhataja ja kindla klassiruumi asemel hakkasid õpilased koolimaja peal liikuma. Sellele lisandus veel vajadus ennast kehtestada. Sel keerulisel ajaperioodil pidaski Olesk vajalikuks viiendas klassis draamaõpetust anda. Kooli juhtkond toetas mõtet ja nii ongi juba viis aastat sel olnud oma koht tunniplaanis.
Draamaõpetus on võimalus mängida läbi ja analüüsida kõikvõimalikke koolikeskkonnas ette tulevaid keerukaid olukordi. Tihtipeale võib tunni materjal sündida klassiruumi ukse taga tekkinud situatsioonist, rääkis Olesk.
„Mis on draamaõpetus? See on probleemide tekitamine ja nendele lahenduste otsimine. See on situatsioonide loomine ja neis ekslemine koos lastega. See on arusaama tekitamine, et ei ole olemas õiget ega valet. Kõik lihtsalt on ja sina oled see, kes valib endale sobiva variandi. Just selle, kes sa hetkel olla tahad. Ei ole halba ega head,” jagas Olesk kuulajatega oma definitsiooni.
Ta lisas, et teatrivahendite abil on lastel lihtsam lahendusi otsida, sest pole reegleid. Õpilastel ei ole tunnis kohustusi ja seeläbi vabanevad nad oma hirmudest. Oleski enda jaoks on eesmärk erinevates olukordades enesega toime tulev noor inimene, kes on enesekindel, tolerantne ja avatud suhtlemisega.
Harrastusteater
Külateatritest Eesti teatrielus rääkis Eesti Harrastusteatrite Liidu tegevjuht Kristiina Oomer. Oma sõnavõtu alguses selgitas ta, et tegelikult ei tehta liidus vahet kooli-, noorte-, tudengi-, nuku- või külateatritel. Need kõik koonduvad ühise harrastusteatri mõiste alla ehk siis inimesed, kes oma põhitöö kõrvalt on teatriharrastuse valinud.
See tähendab, et väikeste kohtade teatritrupid on ühise nimetaja all koos Tallinna, Tartu ja Pärnu omadega. Oomer aga selgitas, et koha suurus ei pruugi tegelikult väga suurt rolli mängida. Ta kuvas ekraanile erinevate truppide etenduste ja vaatajate arvud ja sealt oli selgelt näha, et mõni Raplamaa külateater oli kogunud rohkem vaatajaid kui suurlinna oma.
Liidu ülesanne on hoida silma peal neil, kes harrastusteatriga tegelevad ning aidata ja motiveerida nii palju, kui on nende võimuses. Selle raames aidatakse korraldada festivale ja koolitusi. Ühtlasi püütakse liidus enda jaoks erinevad mõisted selgeks mõelda, et oma siseringist väljapoole ka kõik mõistetav oleks.
Oomer mainis oma ettekandes, et tegelikult ei ole uuritud, miks inimesed üldse valivad sellise harrastuse. Sellele küsimusele tuli aga vastuseid tooma Astra Põlma, kes just sellesisulise küsitluse Raplamaa truppide seas läbi viis. Põlma on Vana-Vigala rahvamaja juhataja ja näitetrupi Topelt-Kiiks juht.
Raplamaal toimetab 15 näitetruppi. Neile lisas Põlma boonusena Oleski juhendatud õpetajate trupi. Küsitlusele vastas neist 11. Küsimusi oli erinevaid ja vastused omajagu huvitavad. Peamine põhjus, miks harrastusteater valitakse, paistab ülekaalukalt olevat rõõm heast seltskonnast ja seltsitegevusest. Selle kõrval ka rõõm laval esinemisest ning võimalus oma aega sisukalt ja kasulikult veeta.
Ühe küsimusena uuris Põlma ka harrastusteatrite jätkusuutlikkuse kohta. Pilt on pisut kurb, sest viimase kolme aasta jooksul on ainult kuue trupiga liitunud noori inimesi. Miskipärast ei kipu koolide näiteringide õpilased vanemana enam harrastusteatri truppidesse jõudma. Põhiline osa harrastusnäitlejaid on vanuses 41-65 aastat. Lavastajate keskmine vanus on 54.
Kõige enam muret on maakonna harrastusteatritel aga repertuaari valimisel, tehniliste vahendite leidmisel ja ühiste sobilike aegade leidmisel proovide tegemiseks.
Ehk võiks olla üks viis noorte inimeste meelitamiseks traditsioonilisest pisut erinev lähenemine harrastusteatrile? Juuru rahvamaja ja näiteringi juhataja Terje Kaur oli kutsutud rääkima uutest tuultest külateatrite tegevuses. Ta naljatas oma ettekande alguses, et tegemist on väga huvitava teemaga, millest ta midagi ei tea ja tahaks isegi kuulda.
„Ma arvan, et mind kutsuti sellepärast sellest teemast rääkima, et meie oma teatriga teeme asju teistmoodi. Ma arvan, et need ei ole nii väga uued asjad, mida me teeme, aga see on lihtsalt teistmoodi,” alustas ta.
Õpingute ajal kõnetas Kauri Bernhard Lülle ütlus, et vaatajal peab iga hetk olema meelel küsimus „Mis nüüd saab?” See mõte on jäänud temaga kaasa käima ja nii püüdleb ta selle poole, et laval toimuv oleks alati huvitav.
Oma esituse ilmestamiseks näitas Kaur videolõike erinevatest etendustest. 2008. aastal uue elu saanud teatritrupp on kasutanud näiteks varjuteatri ja kott-teatri väljundit. Jutustatavad lood on pigem lühikesed ja tihtipeale on neis ka vähe dialoogi. Selle asemel meeldib Kaurile kasutada kõnekat muusikat. Ka tema ettekanne oli teistega võrreldes märkimisväärselt visuaalsem ning ta andis võimaluse vaatajatel ise kogeda, milliseid lahendusi ta aastate jooksul katsetanud on. Tal tuli muidugi tõdeda, et reaktsioonid neile on olnud erinevad, alustades karmist kriitikast kuni palava kiituseni.
Teatrikonverentsil said sõna ka Jõelähtme Lavagrupi juhendaja Maie Ramjalg, Leino Rei Eesti Noorsooteatrist ning Astrid Hallik ja Iiri Saar Luunja Aidateatrist. Viimased kaks naist olid ühtlasi ka konverentsi päevajuhid ja nende mängitud Mafalda ja Loreida pakkusid esinejate vahele mõne hea kõhutäie naeru. Päev lõppes paneeldiskussioonidega, kus arutleti selle üle, kas külateater on meelelahutus või kultuur ning kuidas kogukonnas teatrialast tegevust stimuleerida.
