Koerajuht Raido Galjaev ja tema truu sõber Hugo käivad missioonil kogemusi vahetamas

0
1913
Raido Galjaev koos oma ustava kaaslase Hugoga. Foto: Siim Solman

Kohila piirkonnapolitseinik Raido Galjaev on ka koerajuht ning just koerajuhina on Raido koos oma ustava kaaslase Hugoga reisinud nüüdseks juba kahel korral välisriikide piiripunktidesse abiks.

Raido meenutab, et sarnaselt paljude teiste väikeste poistega unistas ka tema lapsena politseinikuametist, kuid ei võtnud seda unistust kunagi üleliia tõsiselt. Kuna kooliajal kujunes oluliseks väljundiks sportimine, vaatas ta edasiõppimise võimalusi eelkõige just selles suunas, kuid variandina jäi sõelale ka politseinikuamet.
Ta tõdeb, et ei saa öelda, nagu oleks põhjuseks see, et väiksena sellest unistas, vaid usub, et pigem tuli põhjus kuskilt mujalt. Ta räägib, et nägi värskelt gümnaasiumi lõpetanud noormehena politseiametis võimalust suhelda inimestega ja neid aidata või vähemasti üritada nende eluolu parandada.
Keskkooli lõpetas Raido Raplamaal, kuigi pärit on ta Järvamaalt. Politseikooli lõpetas ta 2009. aastal. Kuna see periood oli keeruline, oli majanduslangus ning töökohti laialt pakkuda ei olnud, oli Raidol valida, kas minna tööle Ida-Virumaale või otsida tööd mõnel teisel elualal. Kuna Raido siiski soovis kohe politseinikuna töötada, läks ta koos mõne kursusekaaslasega Narva patrullpolitseinikuks.
Vene keelt Raido sinna minnes ei osanud, kuid ütleb, et paari kuuga sai juba sõnad päris hästi suhu. Algus oli aga väga raske, kuna sealne esimene paariline näiteks ei osanud jällegi mitte ühtegi sõna eesti keelt. Samas nendib Raido, et vastu võeti teda ja tema kursusekaaslasi väga hästi ning sealse jaoskonna juht aitas neil isegi üürikorterid otsida.
Esimesed kuud töötas Raido Sillamäel ja meenutab, et seal tuli tal kõige enam tegeleda peretülidega. Hiljem Rapla jaoskonnas patrullpolitseinikuna töötades täheldas Raido, et siin piirkonnas nii palju peretülisid ette ei tulnud, kuid muus osas olid tööülesanded väga sarnased. Ida pool töötatud aega Raido ei kahetse. „Silmaringi laiendamiseks oli see väga hea kogemus, eriti 20-aastase noormehe jaoks,” ütleb ta.
Ida-Virumaal töötas Raido peaaegu aasta enne, kui talle pakuti Raplasse kohta. Pärast paari aastat patrullpolitseinikuna töötamist Rapla jaoskonnas avanes võimalus töötada Rapla piirkonnapolitseinikuna ja täna on Raido Kohila piirkonnapolitseinik.
Spordiga tegeleb Raido praegugi. Ta on avastanud enda jaoks discgolfi. Raido on see tragi inimene, kes Raplasse discgolfi raja lõi ning korraldab seal võistlusi. Lisaks leiab ta aega, et vilistada mõningatel korvpallimängudel kohtunikuna.


Kuulekas kaaslane

Raidol ei olnud kunagi varem endal koera olnud, kuid pärast Lääne prefektuuri vanemkoerajuhi õppepäeval osalemist tekkis Raidol tõsine huvi koerajuhiks saamise vastu. Ta vestles vanemkoerajuhiga, vormistas taotluse ja vähem kui aasta hiljem sai tuttavaks oma uue sõbra Hugoga.
Ilmselt enamikule tuleb politseikoertest rääkides silme ette suur ja võimas lambakoer, aga Hugo on hoopis inglise springer­spanjel ehk pigem keskmist kasvu aktiivne ja saba liputav sõbralik isend. Raido selgitab, et politseis töötavadki peamiselt saksa ja belgia lambakoerad ning inglise springerspanjelid. Raido ise eelistas spanjelit peamiselt kasvu pärast, kuna elab korteris.
Koerajuhi koer ei kuulu küll talle ja on ametlikult politsei lemmikloom, kuid on seotud siiski koerajuhi isikuga. Koerajuht on see, kes käib koos koeraga koolitustel, õpib temaga töötama ja treenib teda hiljem ka edasi. Koer elab koos koerajuhiga nii nagu teisedki koerad oma kodudes. Ainus erisus peale koera iseäraliku töö on see, et kui Raido peaks tahtma kunagi politseist lahkuda, on võimalus, et Hugo antakse edasi järgmisele koerajuhile. Kõik sõltub aga koera vanusest ja vanemad koerad jäävad üldjuhul siiski omanikuga.
Tänaseks 4-aastane Hugo saabus paarikuusena Raido juurde Rootsist. Pooleteise aastaga koolitati temast narko- ja jäljekoer. Kõikidel koertel on väga tundlik lõhnataju ning Hugot on koolitatud oma tajusid kasutama eelkõige narkootilise aine kiireks tuvastamiseks. Raido sõnul on koer oma töös väga osav ning suudab kinnisesse ruumi sisenedes kohe keelatud aine üles leida. Lisaks suudab Hugo ka jälge ajada ning näiteks jooksu pannud kurjategijaid lõhna järgi otsida.
Raido teeb oma põhitööd piirkonnapolitseinikuna, aga kui tuleb kõne ja antakse teada vajadusest, teeb Raido ka koerajuhi tööd. Raido toob näite, et viimati käisid nad Hugoga näiteks Läänemaal kinni peetud autot kontrollimas. Sealt leidis Hugo karbikese, kus oli keelatud ainet. Veel meenutab Raido, et käidi ka kanepitaimi tuvastamas. Leiu tegi küll keegi teine, kuid Raido käis Hugot proovile panemas, kas koer suudab ka elusale taimele reageerida. Hugo tõestas, et suudab.
Hugo reageerib passiivse markeerimisega, mis tähendab, et kui eseme sees on keelatud ainet, paneb Hugo oma nina peaaegu selle koha vastu, kus ta lõhna tunneb. Vastu ta oma nina panna ei tohi. Selliselt treenitakse koeri Eestis. Missioonil Montenegros täheldas Raido ka aktiivset markeerimist, kus koerad leiu korral näiteks küüntega kratsima hakkavad. Seda siinpool enam ei rakendata, kuna kratsimine võib lõhkuda nii sõidukit kui ka ainet.
Lisaks ametialasele koolitusele on Hugo ka väga kuulekaks treenitud. Hugo ja Raidoga kohtudes on nendevaheline side ilmselge. Hugo jälgib silmadega kogu aeg, kuidas tema peremees reageerib, ning otsib tegutsemiseks luba. Samal ajal on Hugo ülimalt energiline ja liikuv koer, nii et on omajagu lust jälgida, kuidas see väike karvane pruunide silmade ja ninaga olend saba lehvides ringi jookseb, iga natukese aja tagant seisatades, et peremehega silmsidet otsida.
„Igav temaga ei hakka,” ütleb Raido naerdes. Koerajuht tõdeb, et ta ei osanud oodata, et üks koer võib nii energiline olla ning ütleb, et alguses tundus tema jaoks võimatu koerale midagi selgeks õpetada. Head kontakti tema ja Hugo vahel on mehe sõnul täheldanud ka teised ning Raido kinnitab, et Hugo on tõepoolest väga kuulekas kaaslane.
Koolitused ei ole tandemi jaoks veel lõppenud. Iga paari aasta tagant toimuvad uued koolitused ja ka eksamid. Nii näiteks õpitakse erinevatel aegadel sõidukist, maa-alalt, ruumidest ja pagasist keelatud aine otsimist. Ka sel aastal ootab Hugot ja Raidot ees järjekordne eksam. Kui tervis lubab, saavad Raido ja Hugo koos töötada kuni umbes koera 10. eluaastani. Pärast seda lubatakse Hugo töölt pensionile, aga Raido koeraks jääb ta siiski edasi.

Koerajuhina välisriigi piiril

Raido on koerajuhina käinud kahel korral välisriigis missioonil. Esimest korda käis ta eelmisel aastal Horvaatias. Missioonile eelnes seal nädal aega koolitust, kus vaadati kõigi koolitusel osalenute koerad üle, et olla kindlad, kas nad on piisavalt pädevad. Hugo ja Raido läbisid selle koolituse edukalt ning nad veetsid kuu aega Horvaatia ja Serbia piiril sõidukeid kontrollides.
Sel aastal pakuti Raidole ja Hugole võimalust minna Frontexi ühisoperatsioonile Montenegro ja Horvaatia piirpunkti ning nad võtsid selle pakkumise vastu. Koos teise koerajuhiga Eestist ja koertega sõideti sihtpunkti ühiselt autoga. Raido selgitab, et osa koeri kardab lendamist ning ei saa olla kindel, et lendamise järel neil traumat ei teki. Lisaks on neil palju koertele vajalikke asju kaasas, mida on lihtsam autoga vedada.
Piiripunktis oli Raidol ja Hugol tööd küllaga. Kontrolliti nii minevaid kui tulevaid sõidukeid. Erilise tähelepanu all olid kõik Albaania sõidukid, kuna just Albaaniast liigub läbi Montenegro Euroopasse suurem hulk kanepit. Kuu ajaga siiski Raido ja Hugo keelatud ainet sõidukitest ei leidnud. Raido sõnul selgitasid kohalikud võimukandjad, et valdavalt juba teatakse, et piiripunktis on suur tõenäosus vahele jääda, mistõttu liigutakse pigem mägede ja mere kaudu üle piiride. Piiripunktis oli tööl ka üks kohalik koerajuht oma koeraga, aga tema põhitöö oli dokumentide kontroll, mistõttu tuli Raidol ka vahel vabadel päevadel appi tõtata.
Frontexi ühisoperatsioonid on hea võimalus teha koostööd teiste riikide võimukandjatega ning teineteiselt õppida. Raido sõnul oli samal ajal Montenegros tööd tegemas kaks kolleegi Bulgaariast ja üks Portugalist. Nemad aga tegelesid võltsitud dokumentide ja varastatud autodega. Selline koostöö vorm on ülemaailmne ning ka Eestis käivad teiste riikide politseiametnikud sarnaselt tööd tegemas.
Montenegros oli Raidol ja Hugol võimalus avaldada head mõju. Nimelt sai Raido selle missiooni ajal näidata sealsetele kolleegidele, kuidas Raidot ja Hugot on koolitatud ning milliseid abivahendeid nad kasutavad. Seal veedetud kuu jooksul saigi Montenegro koerajuht uuema auto, koer aga oma puuri ja mänguasjad.
Koerajuhina töötades maailma avastamine annab Raidole võimaluse tavapärasest töörutiinist välja astuda. Piirkonnapolitseiniku tööd ta välismissioonil tegema ei pea ning saab keskenduda vahelduseks üksnes koerajuhiametile. Lisaväärtusena avaneb võimalus tutvust teha välisriigi kultuuri, inimeste ja loodusega.
Selle sügise missioon oli igati edukas ning esimene nädal tagasi kodumaal möödus Raidol ja Hugol muretult. Siis aga täheldas Raido koera käitumises muutusi. Muidu ülimalt energiline koer oli ühtäkki väga loid ning kui Raido märkas koera punast uriini, kiirustati Tallinnasse loomaarsti juurde. Kohe avastati koeral eesnäärmepõletik ning hiljem ka ilmselt Montenegro puugilt saadud babesioos. Mõned päevad oli koera tervis väga õrnas seisus ning ta viibis kliinikus jälgimisel, kuid tänaseks on Hugo tänu ravimitele juba tervenemise teel.
Kui meie Raido ja Hugoga eelmisel nädalal kohtusime, oli veel õige pisut näha, et koer on alles taastumas, kuid tema rõõmsat ja energilist olekut see ei varjutanud. Raido usub, et kui võimalus avaneb, reisivad nad kindlasti veel edaspidigi maailmas ringi.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare