Koroonaviiruse haigus COVID-19 maailmas ja Eestis

Autor: Jaak Uibu, Eesti Vabariigi tervishoiuministri asetäitja/peasanitaararst 1989-1991

See haigus on meil nii uus, et isegi korraliku lühikest nime pole Eestis tema jaoks veel välja mõeldud. Siiski on ta meie elu jõudnud segi paisata, maailmast rääkimata. President, Riigikogu esimees ja peaminister pöördusid äsja ühekoos rahva poole sõnadega: “Proovime seekord nii, et keelde ja käske oleks võimalikult vähe. Proovime nii, et riiki ei pea lukku panema. Proovime nii, et koolid oleks avatud, töökohad püsiks, oluline osa me igapäevasest elust toimiks. Selleks on vaja me kõigi ühist pingutust. Meie kõigi, ka sinu!”

Pole põhjust kahelda – hirm koroona ees on meie riigijuhte ühendanud. Algul paistis, et viirus ründab üksnes eakaid, aga nüüd novembris suureneb Eestis haigestumus ka koolilaste ja sõjaväelaste hulgas. Antud kirjatükis püüame mõnes asjas, eriti haiguse levikus, selgust juurde tuua rahvusvahelise koroonakogemuse alusel. Põhiline andmeallikas on USA John Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse avalik teave. Muidugi on kasutatud ka teisi internetimaterjale, sealhulgas Joel Kotkini poolt väljaaantavat igal nädalapäeval ilmuvat demograafia ja urbanistika võrguväljaannet www.newgeography.com .

Kui vaadata John Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse andmegraafikuid, siis paistab silma koroonasse haigestumise vähenemine USA osariikides sotsiaalset distantsi suurendavate otsuste vastuvõtmisel. Mõnda aega – kuu või mõni kuu – on haigestumus madal. See innustab võime piiranguid maha võtma või leevendama, millele järgneb haigestumise tõus varasemast tasemest kõrgemal. Jälle järgnevad piirangud ja kõik paistab korduvat, üksnes drastilisemal kujul.

Piiranguotsuste kehtestamise ja leevendamise märkimine graafikutel kalendaarselt on otstarbekas ja järgimisväärt, sest võimaldab pilguga haarata piirangute efektiivsust. Omaette küsimus on, kui palju ja kui radikaalselt on USA kui kõigi võimaluste ja vabaduste maa, neid piiranguid rakendanud. Õigemini – kui palju on neil õnnestunud piiranguid rakendada, sest eks vastuseis on ka olnud Ameerika vääriline. Et piirangud pole tõhusad, see selgub koroonastatistikast – kümne ja poole miljoni inimeste haigestumine, mis on kõrgeim maailmas. Surmajuhtumeid 252 tuhat.
Asjatundjad ütlevad, et koroonasurm on lämbumissurm.

Soodustava asjaoluna koroonaviiruse levikul etendab oma osa elanikkonna asustustihedus USA suurlinnades. Sellest sõltuvalt võib suremus koroonahaigusse varieeruda peaaegu kümme korda. Üllatav on Manhattani elanike madalam suremus võrreldes Bronxi ja Brookliniga. Seda seletatakse Manhattani elanike suurema sissetuleku ja lühema tööleminekuajaga – lühem füüsiline kontaktaeg kokkupuutes koroonahaigetega. Ebasoodsates oludes elavate mustanahaliste ameeriklaste suremus on oluliselt suurem kui lubab arvata nende osakaal rahvastikus.

Koroona levikut soodustavaid ja tõkestavaid tegureid on palju ja väga ootamatuid. Kõigepealt viiruse muutlikkus ja vaktsiinide puudumine. Kui immunoloogia isa Edward Jenner 1798.a. üksinda kasutas rõugete vastu (need tapsid kümnendiku elanikkonnast) lehmarõugete haavandite lima, siis nüüd rakendavad riigid suuri teaduskollektiive tõhusate vaktsiinide väljatöötamiseks. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu leiab, et igaks juhuks tuleb kõikjalt maailmast sõlmida lepinguid erinevate vaktsiinitarnijatega. Kui lõpuks vaktsiinid välja töötatakse ja kohale tuuakse, kasutatakse neist Iisraelis vaid tõhusamaid.

Haigestumisega koroonaviirusesse järgnevad USA´le India (8,7 milj.), Brasiilia (5,8 milj.), Prantsusmaa (1,9 milj.) ja viiendana Venemaa 1,8 miljoni juhuga. Võrdluseks Hiina Rahvavabariik, kust pandeemia alguse sai, on suutnud hoida koroonajuhte tänaseks vaid 92 tuhande juhu juures. Viimase kuu aja jooksul on seal leitud veidi üle 900 juhu ja vaid 3 surmajuhtu. Eestiski on viimasel kuul neid haigusjuhte avastatud kolm korda enam kui Hiinas, samuti surmajuhte. Milles on asi, miks on Eestis koroonajuhte enam kui suures Hiinas?

Aga ega Hiina Rahvavabariik üksinda ei ole edukas koroonatõrjes. Seda on ka 26 miljoni inimesega Austraalia, kus peale neljakuulist ranget karantiini võib end koroonavabaks pidada. Illustreerime seda faktidega: kokku 27,5 tuhat haigusjuhtu ja 900 surma, suvel üle 700 juhu päevas, nüüd novembri keskel päevas vaid pool tosinat haigusjuhtu.

Ajalehe Washington Post arvates, aga sellele tugineb Nezavissimaja Gazeta kolumnist, peitub Austraalia edu koheses piiride sulgemises, mida Euroopas ei tehtud. Austraalias rakendati ka karme trahve. Peamiseks põhjuseks oli riigijuhtide oskus, hoolimata ideoloogilistest erinevustest, veenda elanikkonda loobuma ajutiselt kodanikuvabadustest. Elanikkond küsitluste põhjal soostus karmide abinõudega. Seda soodustas minu arvates Austraalia elanike varasem traagiline kogemus hiigeltulekahjudega toimetulekul.

Analoogiline edulugu on ka Singapuris, Taivanil, Uus-Meremaal ja vähem Lõuna Koreas. Nende elanikkonna haigestumise näitajate otsimisrõõmu jätame lugejale.
Euroopa maades on viimasel ajal üsna ühtlane koroonasse haigestumuse tõus.
Rootsi on läinud oma teed ja lootnud vaid väheste piirangutega kollektiivse immuunsuse kujunemisele teise laine eel.

Viimased teated Rootsist viitavad taolise poliitika läbikukkumisele. Haigestumise kõrgpunkt saabus 10. novembril 15,8 tuhande haigusjuhuga päevas. Eestil on siin sarnasus Rootsiga – ka meil oli haigestumuse kõrgpunkt 12. novembril 373 haigusjuhuga. Võib ka võrrelda – Eesti pehmedki piirangud on osutunud tõhusamaks kui Rootsil. Koroonahaigusega hospitaliseeritute arv kasvab Rootsi kiiremini kui mujal Euroopas. Peterburis sureb koroonasse haigestunutest kaks korda enam kui Moskvas. Saadeti kohale Venemaa tervishoiuministeeriumi kõrge delegatsioon selle põhjuseid uurima, aga tulemused pole veel teada. Põhjusena oletatakse Peeter Suure poolt rajatud linna halba kliimat.

Lõpuks tahaks mõtiskleda karmide meetmete rakendatavusest koroonahaiguse ohjamisel erinevate riikide spetsiifika ja kogemuste alusel. Kordame – koroonat on õnnestunud kontrolli all hoida Hiina Rahvavabariigis. Selle režiim on kahtlemata autoritaarne kui mitte öelda diktaatorlik. Hiina rakendas koroonatõrjes kahtlemata diktaatorlikke, aga tuleb tunnustada – efektiivseid meetmeid.

Enamikus maailma demokraatlikest riikidest, kus arvestatakse inimõigusi ja vabadusi, aga inimkohustused maha vaikitakse, pole see õnnestunud. On ju hästi tuntud rahvarahutused Euroopas koroonapiirangute vastu. Tänavatele tulevad noored ja terved inimesed, kes ei tunne enda ohustatuna ja kes nõrkade suhtes ei paista silma kaastunde poolest, vaid nõuavad omale õigusi. Nagu on ka seksuaalvähemused ja abielurüvetajad või potentsiaalsed rüvetajad meedia toel. Ikka on tähtsamad lõbustused ja meelelahutus ja alkohol. Nii on see Euroopas kui Ameerikas.

Pool aastat tagasi avaldatud artiklis ma küsisin: „Kas koroonaviiruse epideemilises levikus on ka midagi positiivset? On küll, see annab kainestava hoobi globalismile ja naudingutele suunatud eluviisile ning toob otsustajate teadvusse asjaolu, et Eesti vajab ka tänapäevase koolitusega arste-epidemiolooge“. Madala suremuse puhul koroonasse on tunda Tartu Ülikooli hea koolitusega arstide kätt, aga levimuses annab tunda arstiõppe alusel arst-epidemioloogide ettevalmistuse puudumine. Ehk oligi sanitaar-epidemioloogiajaamade võrgustiku likvideerimine suur viga.

Meile on muutunud endastmõistetavaks ja ainuõigeks demokraatlik riik, kes rakendab või ei rakenda piiranguid ohu vastu. Parem, kui ei rakenda. Siiski paistab, et demokraatia ei tööta ohtude puhul, liiatigi kui rahva kriitiliselt tähtsal osal puudub empaatiavõime – arvestada nõrgematega. Näib, et meil tuleb õppida Austraalialt kui teisteltki, kes on suutnud ohjata koroonat ja rikastada demokraatiat empaatiaga.
Inimkohustused on sama tähtsad kui inimõigused.