Astra Põlma
14. novembril toimus Vana-Vigala rahvamajas Raplamaa XXIX harrastusteatrite festival.
Nagu numbrist näha, on tegemist pika traditsiooniga üritusega, mis igal aastal Raplamaal tegutsevad trupid kokku toob. Ka sellel aastal jõudsime siiski viimasel hetkel oma festivali teisel katsel ära pidada.
Kokku osales festivalil seitse truppi kaheksa lavastusega. Tavaliselt on enamik festivali repertuaarist esietendused, aga kevadise koroonapausi tõttu olid tükid küpsemad ja sisse mängitud.
Seekordse festivali märksõnaks võib pannagi võidulavastuse pealkirja – muretsevad eestlased.
Olen täheldanud, et kui ajad keerulisemad, ärkavad loomeinimesed ellu ja tekib vajadus oma mured-ängid lavale tuua. Oli märgata harrastajate soovi ennast avada ja vaatajaid oma eksistentsiaalsete läbielamistega raputada. Festivali lavastused olid kõik omaloomingulised või siis teiste teatriharrastajate poolt kirja pandud.
Alustame algusest
Esimesena astusid lavale Järvakandi Kandikohtlased Kalle Kõivu lavastusega „Peatus”.
Lavastus on fiktsioon Eno Raua ja Aino Perviku kokkusaamisest ja loominguliste kujude tekkimisest. Mänguline tükk, täis avastusi ja rõõmsaid äratundmisi. Oli näha, et näitlejad lustisid oma etteastes ja ka publikust oli tunda, et tekkis põnevus ja äratundmisrõõm, et ahaa, sealt see Sipsik või mõni teine kirjandustegelane tuligi. Etendus pälvis mõlemad näitlejapreemiad – parim naine Krista Heinleht Emmeliine ja Kingpoole osatäitmise eest ja parim mees Andrus Pajumäe Eno rolli eest.
Teisena rivistas end üles Kivi-Vigala Sõbra-Vägi. Nagu ütleb juba lavastuse pealkiri „Mis meist saab?”, oli tegemist otsingulise lavastusega. Trupp teatrihuvilisi naisi otsib repertuaari ja uusi esinemisviise. Laval oli märgata naiste üksmeelt, kokkusobivust ja elevust. Kogu etenduse juhtfiguuriks sai dirigent (Marko Kreuz), kes oma tasasel ja intellektuaalsel viisil üritas isepäist naisteseltskonda taltsutada. Harrastajate poolelt oli saalist märgata äratundmisrõõmu ka oma elust.
Kolmandana tuli lavale Järlepa Külateater Katrin Helend-Aaviku kirjutatud ja lavastatud kurbliku jandiga „Suured tüdrukud ei nuta”. Lugu tänapäeva naistest ja juhustest, mis tihti hakkavad sinu elu korraldama ja sättima. Laval olid värvikalt välja toodud erinevad arhetüübid tänapäeva naistest: ikka veel kaaslast otsiv üksik naine, üliekspressiivne sõbranna, paadunud äriagent, külaaktivist ja lihttöölised. Kokku tuli üks hästi esitatud ilus argine läbilõige elust.
Neljandaks loodi lavale värviline muinasjutupilt, mis oleks nagu muinasjutt, aga ei ole ka, oleks nagu elu, aga vist ikka ei ole ka. Tegemist siis Hageri Harrastusteatri H.H.H. lavastusega „Kas on aega veel?”, mille autor Tiina Keps. Minu arvates oli tegemist väga tähtsate ökoloogiliste ja sotsiaalsete probleemide avamisega muinasjutu abil. No sellest saame veel aru, et maailm on huku poole teel, kui loodust hävitatakse, aga kui inimtegevusele antakse juba hinnang seeläbi, et ka muinasjututegelaste elu on ohus… siis jookseb küll mõistus kokku. Fantaasiat ja kaasamõtlemist oli loos palju ja nagu ohupildis näha, on varsti ka Põhja-Konn ärkamas, kui me midagi ei muuda. Nii nagu iga muinasjutt sisaldab värvikaid karaktereid, nii oli ka selles etenduses. Lavastus pälvis žüriilt visuaali- ja kostüümipreemia.
Järgmisena vallutas festivalilava Haimre Mokakobin ja kogunisti kahe näitemänguga.
Esmalt ühisloominguna valminud „Muretsevad eestlased”, milles saabusid tervendusseansile tavalised eesti inimesed, kes said südamelt ära rääkida just selle, mis neid vaevab. Ja selgus, et hinge taga on palju. Kas mured just kurtmisest väiksemaks jäid või kaaslastes mõistmist äratasid, ei ole selge, aga terapeut sai oma töö tehtud. Väga eluline (tänapäeva) tükk. Nagu väljendas žürii: lühike, lööv, terviklik ehk siis parim lavastus.
„Loreida” puhul on tegemist monolavastusega, kus peategelanna tõi lavale värvikalt ka eakamates inimestes pakitsevaid intiimseid teemasid. Lugu tekitas žüriis mitmeid äratundmisi – Juhan Smuuli Polkovniku lesest kuni tänapäeva stand-up’ini. Monolavastused seenioridele on veel turul väärikalt esindamata. Siit tuli ka Juhan Smuuli eripreemia Eha Kaljusaarele julguse eest laval särada.
Eelviimasena oli laval Juuru harrastusteater Terje Kauri etendusega „Kus on eestlaste rõõm ehk algelisest inimloomast inimese alguseni”. Minu jaoks oli see päeva parim lavastus, mis pani mõtlema ja samas andis ka innustust „oma rada käia”. Juuru harrastusteater on oma lavastuste pildikeele, kujundite ja stiilipuhta lavaga mind alati võlunud. Pahatihti olen pidanud tunnistama, et ehk on minu jaoks liiga elitaarne, aga seekord oli kõik selge. Lugu rääkis stampidest ja suutmatusest oma elu ise käsile võtta. Lihtsam tundub koos kannatada ja kiruda, kui ise otsustada ja omale vabadus võtta. Žürii tunnustus – parim autor – lavastaja Terje Kaur.
Viimasena astus üles võõrustaja ehk Vana-Vigala Topelt-Kiiks etendusega „Madis”, mis on eelmise aasta festivali võidutüki, Janno Puusepa „Maada” ümbertehtud variant. Lugu räägib humoorikas võtmes ravitseja-teadmamehe elust ja probleemidest külas.
Traditsiooniliselt hindas lavastusi ka žürii, kes pärast iga etendust püüdis laval nähtut mõtestada, hinnata ja soovitusi anda, kuidas paremini saaks. Sellel aastal olid žüriis näitleja ja lavastaja Madis Kalmet, telerežissöör ja „Vigala tüdruk” Elo Selirand, harrastusnäitlejad Ülo Sild Kuimetsast ja Annabel Vaarma Kivi-Vigalast.
Avatud oli Kesu Käteringi Teatrikohvik ja pilte tegi fotograaf Taimo Lehtsalu.
Raplamaa XXIX harrastusteatrite festivali tulemused
Parim lavastus – „Muretsevad eestlased”. Haimre Mokakobin (lühike ja lööv, terviklik)
Parim lavastaja – Terje Kaur, Juuru harrastusteater
Parim mees – Andrus Pajumäe Eno Raua rolli eest, Järvakandi Kandikohtlased „Peatus”
Parim naine – Krista Heinleht Kingpoole ja Emmeline rolli eest, Järvakandi Kandikohtlased „Peatus”
Eluvärskendav eripreemia – Liis Johanson „Tibi” rolli eest, Haimre Mokakobin
„Muretsevad eestlased”
Juhan Smuuli eripreemia – Eha Kaljusaar „Loreida” rolli eest, Haimre Mokakobin (Polkovniku lesk, julgustükk)
Visuaali- ja kostüümipreemia – Hageri H.H.H etendus „Kas meil on aega veel?”
