Järvakandist pärit Raivo Vasnu elab endiselt Raplamaal, kuid töö viib teda kaugele Sillamäele ning koroonavabal ajal ka kõikjale üle maailma.
Raivo Vasnu on peadirektor ettevõttes NPM Silmet OÜ, mis on üks suurimaid teaduspõhiseid kõrgtehnoloogia-ettevõtteid Eestis. Ühtlasi on ettevõte suurim haruldaste metallide ja muldmetallide tootja väljaspool Hiinat.
Kuigi ettevõtte põhitegevus Eestis toimub Sillamäel, elab Raivo Vasnu endiselt kodukandis. Viimased kümme aastat on ta elanud Raplas. Kodukandi tegemistega hoiab Vasnu end kursis Rapla Rotary klubi presidendina. Ta jagab end töö ja koduse elu vahel, reisides ühest sihtpunktist teise. Lähemal tutvusel selgus, et liikuv eluviis on mehele omane olnud juba pikemat aega.
Selleks, et paremini mõista, kuidas on kujunenud Järvakandi poisist rahvusvahelise ning väga haruldase ja põneva tegevusvaldkonnaga ettevõtte peadirektor, suundume esimese küsimusega tagasi kodukanti.
Kas Järvakandis elamine ka kuidagi mõjutas ambitsioonide kujunemist?
Kindlasti, jah. Saime Järvakandi klaasitehases klaasipraktikat ja mu klassivend on praegugi klaasitehase direktor. Nemad on seal tublid. Nad on konkurentsis vastu pidanud, omamata mingit muud ressurssi kui töötajad, teadmised ja töötahe. Toorained tuuakse sisse. Järvakandis klaasitegemiseks vajalikku tooret kohapeal pole.
Mis see täpselt oli, mis klaasi puhul huvi pakkus?
Keemia pool pakkus huvi, kooli ajal ma seda küll välja ei näidanud. Aitäh mu keemiaõpetajale, kes on praegu mu naabrimees. Lihtsalt oli arusaam, et see on küllaltki segane ja keeruline asi. Oli uhkuse asi teada millestki rohkem kui teised. Sai õpitud ja natuke rohkem teadsin siis pärast ülikooli lõppu.
Mis sai pärast sõjaväes käimist?
Need olid segased ajad. Ma olin hästi segasel ajal veel sõjaväes, 1988-1990. Sattusin huvitavasse seltskonda Eestisse, piirivalvesse. Õppepunktis olin koos Sandor Liive ja teiste toredate inimestega. Pärast sõjaväge läksin edasi ülikooli.
Tahtsin minna edasi õppima silikaatide tehnoloogiat, aga see oli see tore aeg, kui pakuti palju stipendiaadikohtasid ja meid saadeti maailma eri paikadesse õppima. Lähim ülikool, kus seda õpetati, oli Tšehhoslovakkias. Täpselt sel ajal, kui mina kohale jõudsin, nad lahutasid riiki. Praha pilet sai ostetud, aga tuli välja, et silikaatide kateedri uus hoone oli ehitatud Bratislavasse ja suundusin sinna edasi. Olin seal neli aastat kohapeal. Õppisin silikaatide keemiat, klaasi, keraamikat ja tsementi.
Esimene semester seal oli inglise keeles, ülejäänud õppisin slovaki keeles. Praegu ehitavad slovakid Sillamäel meie tehase kõrvale soojuselektrijaama. Saab nendega juttu rääkida. Slovaki lehti loen endiselt hommikuti vana harjumuse järgi. Löön interneti lahti ja loen.
Mis juhtus pärast Bratislavas õppimist?
Tulin tagasi Järvakandi Klaasi tööle. Esimese visiitkaardi peale oli kirjutatud külma otsa osakonna juhataja. Klaasitehas on jaotatud kaheks osaks. Kuum ots on see, kus on sulaklaas ja pressid, külm on rohkem pakkimine ja ladustamine. Seal ma jõudsin kvaliteedijuhi töökohani.
Siis läksin edasi Venemaale klaasitehasesse. Hoone oli selleks hetkeks juba püsti pandud, aga neile jõudis ka kohale, et tegemist on Venemaa klaasitehasega, mis töötab Vene normide järgi ja on tohutu rahvahulgaga. Esimesel päeval, kui ma läksin, kutsuti mind seguosakonna tööliskollektiivi koosolekule. Mõtlesin, et kuidas see saab olla, Järvakandis oli selles osakonnas 2-3 inimest. Läksin sinna, saal oli paksult rahvast täis. Venemaa klaasitehas oli hea võimalus ja väljakutse midagi nullist üles ehitada. Kuulusime suure kontserni koosseisu, mis lisaks klaasile tegeles ka viinatootmise ja kinnisvara arendamisega
Sel ajal elasin aga ise Narvas. Igapäevasele piiriületamisele kulus 4-5 passi aastas. Algul oli küll Kingissepas (linn Venemaal) ka korter, aga seal oli korralike korteritega raske ja kui tuli üks kolleeg Peterburist oma perega, loovutasin oma korteri talle. Minul oli võimalus Narvas elada.
Aastatel 2002-2007 olite Venemaal. Mis sai edasi?
Mulle pakuti tööd ettevõttes Wienerberger AS. Olin viis aastat seal. Wienerberger on maailma suurim keraamikatootja. Olid tehased Aseris ja Soomes. Olin tegevjuht Baltikumis ja Soomes juhatuse liige.
Seal alustasin ehitusbuumiga ja lõpetasin ehitusturu täieliku kokkukukkumisega. Nägin selle aja ära. Aseri tehases on tore vana kaader tööl. Tootearenduse osas ei pidanud üldse mõtlema, ikka nemad tõid uued asjad lauale ja näitasid, mida tegid.
Kas pärast seda tuli Akzo Nobel Baltics AS-is tehase juhina töötamine?
Jah, see valik sündis paljuski perekondlikel põhjustel ka, kuna Wienerbergeris tuli pidevalt mööda Baltikumi ringi liikuda, otsustasin kodule lähemal töötada. Wienerberger oli väiksem kontsern kui Akzo Nobel. Akzo Nobelis töötamise ajal sain näha palju teisi tehaseid. Ma olin selles meeskonnas, kes kontrollis tehaste protsessiohutust. Sai käidud tehaseid kontrollimas Lõuna-Aafrikas, Marokos, Tuneesias, Saksamaal jne. Andis võimaluse näha keemiatööstust lähedalt. Sain õppida, kuidas tehas töötab. Näha erinevaid töökultuuri näiteid.
Rapla tehases ei olnud kõige kergemad ajad seoses uue ärimudeli juurutamisega. Raplas on samas oskusteavet, millega nad on maailmas eesotsas. Rapla tehases on tore meeskond. Kunagi, kui suvel võeti ajutisi abilisi juurde, siis arvestati põhikohaga töötajate arvamust, keda valida ajutiste hulgast püsivaks töötegijaks. Ma ei ole kusagil mujal näinud nii ühtehoidvat seltskonda. Seltskonda, kes ei pea paljuks teha ka midagi ühiselt oma puhkuse ajast.
Kuidas te NPM Silmet OÜ-sse sattusite, kus praegu töötate?
Tehti ettepanek sihtotsingu korras. Eelmise peadirektoriga oli lõpetatud väga äkiliselt tööleping. Kui pakuti enne 50. sünnipäeva selline väljakutse, mõtlesin, miks mitte. Erialaselt on see hästi põnev tehas. Silmet on suurim muldmetallide ja haruldaste metallide tootja väljaspool Hiinat. Suur osa meie metallist läheb lennukitööstusele, ka meditsiinile läheb palju. Tänase päeva seisuga, vaadates, mis toimub ülejäänud maailma ja Hiina vahel, on asi ikka väga põnevaks kätte läinud.
Riikide vahel käib võidujooks elektroonikatööstuses vajalike haruldaste metallide ja eriti muldmetallide osas. Juhtub igasuguseid asju. Pakutakse raha töölistele informatsiooni eest, serverit on üritatud üle võtta jne.
Kuidas teie igapäevatöö praegu välja näeb?
Muidu on nii, et olen nädala sees Ida-Virumaal. Kui piirid lahti oleks, oleksin nädal-kaks ühes kuus ilmselt reisimas, kas meie klientide või tooraine tarnijate juures. Tänu sellele, et nad on nii kaugel, võtab see aega. Praegu ei käi keegi mitte kuskil.
Mul on täna õhtul kahest kuueni (intervjuu toimus eelmisel esmaspäeval, 9. novembril – toim) videokonverents. Aasta tagasi pidasime oma erinevate divisjonide konverentsi Tais. Tulime kokku, sõime hästi ja arutasime plaane, aga nüüd on kaks divisjoni eraldi löödud ja praktiliselt kulutame 6-7 päeva kuus selleks, et üksteise juttu kuulata videosilla vahendusel. Koosolekud on läbi ekraani ja nüüd oleme Covid-19 teise lainega jõudnud sinnamaani, et isegi majasiseselt peame koosolekuid läbi ekraani, ei käi koos ühe laua taga.
Homme alustan jälle Sillamäel tootmisnõupidamisega. Ost-müük, kõigepealt vaatame, kusmaal meie tooraine on, kui palju meil läheb ja hakkame järgmise aasta eelarvet tegema. See on keeruline. Kui palju reisimise jaoks panna, ei tea. Ei tea ka, mida ülejäänud tööstused teevad. Riigid ostavad toorainet ka endale reservideks. Venemaa on ostnud niimoodi. Jaapanlased on lubanud, et hakkavad kollaiderit ehk osakeste kiirendit ehitama, siis on selge, et mitme aasta nioobiumi toodang kulub sinna ära. Nüüd on näha, et meditsiinitööstus võtab tublisti, kuna seoses viirusega on vahendeid juurde antud ning on hakatud kalleid masinaid ostma. Magnettomograafide, millesse inimene lükatakse, mähised on tehtud meie materjalist.
Eestis on klientideks meil ainult üks juveliir ja üks kellassepp, kes ostavad paarisaja grammi kaupa, et teha haruldasi kellasid ja juveelitooteid.
Praegu me tegeleme, et leida noori spetsialiste. Me otsime neid sihtotsinguga kogu maailmast.
Mida see täpsemalt tähendab?
Anname ülesande, et otsime doktoreid või doktorikandidaate, kellel on hüdrometallurgia või metallurgia kogemus. Leitakse inimesed, räägitakse nendega, uuritakse, kas nad on valmis liikuma, ja siis meie teeme neile pakkumise Eestisse ületoomiseks. Nad tulevad maailma eri otstest. Kaks viimast talenti leidsime Magadanist ja Murmanskist. Eestis ja Euroopas sellise hariduse andmine puudub. Ida pool on olemas see kogemus ja sealt me leiame neid. Ega lihtne ole korjata Ida-Virumaale helgeid päid. Üldse on Tallinnast väljaspool raske neid korjata.
Mis on selle töö juures kõige parem?
See on väljakutse. See annab võimaluse midagi reaalselt arendada. Sul on plaan peas olemas, sul on plaan lõpuks paberil olemas ja kõik saab teoks. Lisaks see seltskond, kes seal paigas, on ka huvitatud sellest, et see kestaks. Nad on uhked oma töö üle. Ei ole niimoodi, et mina lähen pensionile, siis tulgu või maailma lõpp. Ma vaatan, kuidas vanemad olijad isuga õpetavad nooremaid. Ma olen näinud ka teistsugust suhtumist.
Ega mina ka ei tea, mis keemilised protsessid seal tehases toimuvad. Minu teha on leida inimesed, kes teavad, ja vaadata, et nad on õnnelikud.
