-2.3 C
Rapla
Reede, 22 nov. 2024
UudisedJüri Metssalu pälvis tiitli “Hiie sõber”

Jüri Metssalu pälvis tiitli “Hiie sõber”

Igal aastal kuulutavad Maavalla Koda, Hiite Maja ning EVT Põlisrahvaste Sihtasutus välja Hiie sõbra. Tänavu pälvis selle tiitli Jüri Metssalu. Hiie sõbraks valiti ta pikaaegse vabatahtliku ja erialase töö eest hiite kaitsel, uurimisel ja inventeerimisel.

Tema teenetena toodi tunnustamisel välja pikaajaline pärimuse kogumine, osalemine looduslike pühapaikade andmekogu ning pühapaikade riikliku arengukava koostamises ja Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu töös. Tema töö tulemuseks võib lugeda, et uue Muinsuskaitseseaduse järgi võeti esimese loodusliku pühapaigana kaitse alla Laitse hiis Nissi kihelkonnas. Ta on olnud väsimatu pühapaikade uurija ja pühapaigapärimuse tutvustaja.

Mida tunnustus “Hiie sõber” teie jaoks tähendab?


Vastab Jüri Metssalu:
See oli kena üllatus. Hää meel on näha, et mu aastatepikkust tööd on märgatud.

Looduslikud pühakohad kuuluvad Eesti pärimusmaastiku tervikusse, mida olen uurinud ülikooliajast alates. Pühapaikade kaitsmine on seejuures olnud üks oluline teema, millega olen tegelenud. Olen tänaseni töötanud Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogus, kus arutame pühapaikade kaitseküsimusi regulaarselt. Nõukogus on esindatud mitme eluala inimesed, teiste seas maausulised. Meie maailmavaade, ajaloo- ja pärimusetõlgendus on üsna erinev ja kohati olen nende suhtes olnud ka väga kriitiline. Samas olen alati meeles hoidnud meie ühiseid väärtusi ja pigem neid pühapaikade alal toetanud. Küllap see koostöö on andnudki põhjust hiljutise tunnustuse määramisel, mille eest olen südamest tänulik.

Looduslike pühapaikade defineerimine, maastikuline määratlemine, piiritlemine ja kaitse korraldamine on kollegiaalne protsess, kus on tarvis leida tasakaalukoht, teha kompromisse. Olen enda pikaajalise praktika jooksul näinud, et pühapaikade olemuse määravad inimesed ja kogukonnad alati siin ja praegu. Nii ka meie täna. Alati on maastikku ja ajalugu tunnetatud ja tõlgendatud oma kaasaja maailmapildi kaudu. Seega ei ole võimalik ja vajalik n-ö vana pärimust täiesti sõna-sõnalt võtta ja püüda leida üles kõiki „õigeid“ pühakohti. Pärimus on elav ja voolav ja alati muutuv nähtus, alati tõlgendustele avatud, alati uusi kohti tunnetav. Nõnda loome pühapaiku mõneski mõttes pühapaikade arengukava kontekstis praegu meie, kollegiaalselt pärimust, maastikku ja inimeste praeguseid vajadusi-tunnetusi läbi kaaludes ja jõudes ühistele n-ö ühiskondlikele kokkulepetele.

Ja ma leian, et see on väga vajalik ja loomulik protsess. Iga kogukond, iga ühiskond määrab siin ja praegu, mis on talle püha, mida ta soovib hoida ja väärtustada. Seejuures tuginetakse minevikule ja pärimusele, kuid minevik ja pärimus ei ole ainsad komponendid selles protsessis. Näen üha rohkem meie praeguse elu ja olemise osatähtsust pühakohtade määratlemisel. Minu jaoks pole tegelikult vahet, kas pühakoht on arhiivides mainitud n-ö vana pühakoht või on tegemist praegustele inimestele tähtsa kohaga. Näiteks Haabersti hõberemmelgas oli pühakoht, sest ta oli püha ja oluline ja armas praegustele inimestele, praegusele kogukonnale.

Ja nõnda ma vaatangi praeguse Eesti ühiskonna ja maastiku seisundit ja näen, et igal juhul on tarvis võimalikult palju loodust ja metsi ja looduslikke paiku kaitsta, sest nad on meile eluliselt tähtsad, armsad ja vajalikud siin ja praegu. Ajalooline aspekt võib meid kohtade kaitsmisel toetada, aga see pole kõige olulisem. Loodus on mu meelest üleni püha ja seejuures on ju väga hea, kui seda pühatunnetust aitab hoida pärimus. Nõnda on pühapaikade väärtustamine ja kaitsmine mu meelest osa looduskaitsest üldiselt. Pühapaigapärimus annab argumente looduse kaitsmisel siin ja praegu.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare