Indrek Saar, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
Oli 18. novembri pärastlõuna, Riigikogu kõnepulti tõusis Mart Helme, et sarjata sotsiaaldemokraatide eelnõu, mille eesmärk oli muuta haigushüvitise maksmise korda nii, et võimalikult palju inimesi jääks kergemate haigusnähtudega kohe koju ega läheks tööle. Ikka selleks, et pidurdada viiruse levikut.
„See on puhas kommunistlik seaduseelnõu, sest ta nõuab jälle valitsuselt lisaressursi suunamist,“ kuulutas Helme oma kõnes, kuhu oli pikitud veel mitmeid vihapurskeid „kommunistide“ aadressil.
Tuletan meelde, et sotsiaaldemokraadid kutsusid juba juunis, kui oli lõppenud kevadise eriolukorra ajal kehtinud heldem hüvitamise süsteem, valitsust üles valmistuma viiruse teiseks laineks ja töötama välja koroonaajastusse sobiv haiguspäevade maksmise kord, et inimesed ei oleks sunnitud haigena tööle minema. Alates augusti lõpust oleme seisnud sihikindlalt selle eest, et inimesed saaksid kolme esimese töölt puudutud päeva eest haigusraha, mis on eluliselt tähtis just väiksemat palka teenivatele töötajatele.
Õige pea alustas valitsus tööandjate ja ametiühingutega vastavaid läbirääkimisi. Peaminister Jüri Ratas ning sotsiaalminister Tanel Kiik rääkisid nädalast nädalasse, kuidas nad haiguspäevade otsuse nimel pingutavad, jagades ühtlasi tühje lubadusi, et kokkulepe on kohe sündimas. Otsuse suutis valitsus langetada päev pärast Helme hoogsat etteastet Riigikogus. Kahtlemata mängis siin oma rolli sotsiaaldemokraatide tugev surve.
Paraku jäi tulemus rohkem kui poolikuks – haiguslehti hakatakse hüvitama alates teisest haiguspäevast ja sedagi alles 1. jaanuarist. Haiguspäevade ulatuslikum kinnimaksmine on ülimalt ajakriitiline olukorras, kus iga päev lisandub mitusada koroonapositiivset, koroonasurmade arv aina kasvab, haiglad teevad ettevalmistusi 400 patsiendi vastuvõtuks ja terav puudus on meditsiinitöötajatest. See abinõu üksi ei ole võluvits pandeemia seljatamiseks, aga ta aitab kindlasti vähendada nakatumisi töökohtadel.
Õigeaegselt rakendades võinuks see võluvitsana hoida ära haiguse kiire leviku, mis ähvardab meid üha uute piirangutega. Terviseamet juhtis juba kaks kuud tagasi tähelepanu sellele, et koroona levib peamiselt töökohakollete kaudu. Ennetamine sellepärast ongi ennetamine, et seda tuleb teha enne, kui suur häda käes on.
Koalitsioonisaadikud jätkasid sotsiaalkomisjonis „liiga hilja ja liiga vähe liini“ ning hääletasid maha meie ettepaneku jõustada hiljemalt 5. detsembrist haiguslehtede hüvitamise uus kord ja kasutada katteallikana valitsuse reserve.
See kirjeldus iseloomustab kujukalt valitsuse tegevusetust ja saamatust koroonakriisis. Oli üldteada fakt, et viiruse teine laine tuleb. Suvi, mil muuhulgas oleks saanud keskenduda täiendava meditsiinipersonali koolitamisele, koolide ja lastevanemate valmisolekule, tulemuslikuma kaugõppe korraldamisele, maskidega seotud selgetele soovitustele ja nende kättesaadavusele, magati aga maha. Võeti käed-rüpes-positsioon, hoobeldi sellega, kui hästi esimeses laines hakkama saadi, ja loodeti, et asjad laabuvad iseenesest. Kibe õppetund on, et ei laabu.
Kriisijuhtimise läbiv joon on selgete sõnumite puudumine. Pahatihti on need olnud hoopis vastandlikud – olgu siin näiteks seesama Mart Helme soolo parlamendis. Ja kuidas peaksid inimesed käituma, kui ühed ministrid räägivad uute piirangute vajadusest ja teised ministrid laidavad need kohe maha? Valitsus on tegutsenud süsteemitult ega ole suutnud mitmeid otsuseid põhjendada. Lisaks vaatab avalikkus hämmeldusega pealt, kuidas võimulolijate energia kulub praegusel karmil ajal abielureferendumile ja abordivastaste toetamisele. Loomulikult kahandab see ohutunnet, mistõttu vaatabki osa inimesi koroonareeglitele läbi sõrmede.
Olukord on väga tõsine – detsembri alguse seisuga lähenes aktiivsete haigete arv 5000-le ja lähiaja prognoosid on veelgi süngemad. Et tänavused jõulud on valitsuse peataoleku tõttu poolenisti rikutud, on praegu kolmandajärguline mure. Sügavas kriisis tuleb kogu jõud suunata inimeste tervise kaitsmisele ja elude säästmisele ning töötada selle nimel, et saaksime võimalikult kiiresti ja turvaliselt naasta oma tavapärase elukorralduse juurde. See võitlus on meil ühine.
