Olukord koroonarindel muutub aina ärevamaks – näib, et haigus, mida esialgu veel hästi taltsutada ei osata, on asunud otsustavale pealetungile ja eesmärk on ei rohkem ega vähem kui Eesti riigi kestmiseks eluliselt oluliste keskuste pikaajaline halvamine. Rünnaku ees on juba taandunud haridussüsteem, raskelt on haavata saanud majandussüsteem ja kriitilises seisus on juba ka tervishoiusüsteem. See on sõda, mida me justkui oleme kaotamas.
Kaamoses, kus vaimu hävitava ja füüsist nõrgestava üksindustunde eest ei ole isegi tavaolukorras keegi päriselt kaitstud, on meeleheide kergelt võimust võtmas. Siin on õige aeg küsida, kas tervikpilt on tõesti nii masendav, nagu mõnest esile tõstetud detailist võiks järeldada.
Kõigepealt pisut numbreid, mis võiks suureks paisutatud surmahirmu vaigistada. Pilk 2019. aasta Eesti surmade statistikale kinnitab, et esikohal olid (on ka praegu) vereringeelundite haigused, mis viisid meie hulgast 7658 kaaskodanikku; erinevad kasvajad põhjustasid 3900 surma ja igasugused õnnetused, mürgitused ning traumad 769 surma. Need kolm esimest gruppi moodustasid kõigist surmadest ümmarguselt 80%. Pole mingit kahtlust, et lõppeva aasta näitajad pole teistsugused, võib-olla ehk ainult pisut suuremad, sest tükati on koroonapaanikas plaaniline ravi häiritud olnud ja sellel, kas meile meeldib seda tunnistada või mitte, on kindlasti oma tagajärjed. Küll on aga lisandunud koroonaviirusest põhjustatud surmad, aasta algusest loetuna oli neid eilse seisuga 157.
Tunnistagem, et valdav enamik nendestki lahkumistest on põhjustatud pikka aega vaevanud kaasuvatest haigustest, mille kulule on koroonaviirus muidugi jõuliselt kaasa aidanud. Aasta ei ole veel lõppenud, kuid kahte protsenti kõigist surmadest siit kokku ei tule. Pole muidugi kahtlustki, et selle suhteliselt madala näitaja taga on meie meedikute ennastsalgav töö ja inimeste distsiplineeritus. Nii et kokkuvõttes ei ole mingit õigustust neil, kes põhjustavad jõulu eel viimsepäeva meeleolusid ja sunnivad inimesi mitmeks päevaks raskesse isolatsiooni.
Loomulikult tuleb igasse haigusse suhtuda tõsiselt, kuid hirmu õhutamine ja igasugune põhjendamatu ülereageerimine ei tule mitte abiks, vaid teeb meid kõiki ainult nõrgemaks. Edasi-tagasi sahmimise asemel peaks Riigikogu, valitsus ja erakonnad selgelt ütlema, mida kavatsetakse teha selleks, et Eesti tervishoiusüsteem oleks Euroopa parematega enam-vähem ühel tasemel. Praegu kulutatakse ostujõu pariteeti arvesse võttes Eestis inimese kohta tervishoiule Soomest 1,5 korda, Rootsist ja Taanist üle 2 korra ning Norrast ja Saksamaast 2,5 korda vähem. See peaks olema koroona taustal aasta alguses üks riikliku tähtsusega küsimusi, millele hakatakse parteideüleselt lahendust otsima.
Meil ei ole mingit põhjust paanikaks, kuid üksteist hoida võiksime küll.
