2020 oli kahtlemata huvitav ja meeldejääv aasta. Toimus nii mõndagi, mis on jätnud jälje. Kultuurilisa Kukitemuki jaoks algas aasta muutusega. Vahepeal toimetaja rooli tugevalt enda käes hoidnud Mari Tammar hakkas tasapisi haaret lõdvendama, et mina saaksin ka pisut meie ühist kultuurilist teekonda juhtida. Kevadel raputas koroona lehe vahelt kaks Kukitemuki külge välja ja suvel võtsin juhtimise taas täitsa enda kätte. Augustis naasis neljaküljeline kultuurilisa.
Kultuurilisa jääb Mari igatsema, kuigi õnneks ta siiski aeg-ajalt midagi siia külgedele endiselt kirjutab. Lisandunud on mõned kaasautorid nagu Helerin Väronen ja Reigo Andok. Loodetavasti toob uus aasta nimesid juurdegi. Kui keegi siin loeb ja tunneb, et tal on midagi öelda ja tahaks hirmsasti oma mõtted kirja panna ja Kukitemukisse kleepida, võib sellest mulle julgelt teada anda.
Kui tänavu kajastatud teemade lõikes sel aastal ilmunud lehti vaadata, selgub tõsiasi, et kirjandus ja teater seadsid takti, mille järgi me tantsisime. Ülekaalukalt sai kajastatud just neid kaht valdkonda. Mõlemat teemavaldkonda sai puudutatud üheteistkümnel korral. Seitsmel korral kirjutasime filmidest, muusikast ilmus kuus artiklit ning kunstist kõigest kolm. Eks kunst ongi see kõige keerukam, abstraktsem ja süüvimist nõudev. Vähemalt siinkirjutaja jaoks. Kunsti senisest enam esile tõstmine saab olema väljakutse järgmiseks aastaks.
Leht on olnud läbi aasta jätkuvalt väga ilus. Inimesed söövad ikkagi silmadega ja mul on rõõm tõdeda, et kujundajal on jätkunud värsket silma ja südikat meelt oma parema äranägemise järgi sättida ja luua selliselt, et isu kirjapandut endasse ahmida jaguks igasse kuusse.
Läbilõige kultuurilisast aastal 2020
Jaanuaris kohtusime Märjamaal juhuslikult haikugeeniusega ja võtsime õrnalt riivates kokku 2019. aasta luulevaliku. Mari Tammar rääkis Fred Jüssi filmist „Olemise ilu” ja NUKU teatri (nüüd juba uue nimega Eesti Noorsooteater) lasteetendusest „MOMO”. Mari käis ka kuulamas Vaiko Eplikut, kes jutustas kinos Sõprus dokumentaalõhtul muusik R. Stevie Moore’ist.
Veebruaris tutvustasime NÖFFi 2020. aasta teemat ja kavatsusi. Nii Mari kui ka mina jutustasime filmidest, mina suvisest „Talvest”, Mari „Südameringist” ja „Maria paradiisist”. Lisaks oli Mari väisanud ekspositsiooni „Metsapsüühiline Tallinn”.
Märtsis kirjutas Mari oma teatrikogemusest tolleaegse NUKU teatri ja EMTA lavakunstikooli 29. lennu koostöös sündinud lavastusest „Tuulte pöörises”. Teatrit on see lehenumber täitsa pungil. Rodu kultuuritegelasi, kel suurem ja väiksem seos teatriga, on vastanud ühele küsimusele: „Mida tähendab sinu jaoks teater?” Mari vestles leheveergudel ka Märt Avandiga ning kirjutas lahti lavastuse „Anne lahkub Annelinnast”. Ei puudu õnneks siiski ka muud teemad. Märtsikuu kultuurilisast saab kena ülevaate NÖFFil nähtust.
Aprillis ilmus õhuke kaheküljeline Kukitemuki esimest korda ja nendel külgedel kirjutas meile Mari muusik Cätlin Mägi loomingulistest maastikest, intervjuus sai sõna ka muusik ise.
Maikuus jätkasime kahel küljel. Sel korral võtsin toimetamisjärje üle. Peamine kirjutamise koormus langes samuti minule, nagu ka edaspidi alates sellest maikuu numbrist. Oli juba koroonaaeg ja seega sai kogeda kaugteatrit Paide Teatri kuuldemängu näol, lugeda noore luuletaja Triin Paja teost ning Reigo Andok arvustas kohaliku artisti MAAKUU albumit.
Juunikuus oli fookus äsja gümnaasiumi lõpetanud Mariliis Ehrenpreisil, kes kirjutas võiduka arvustuse Jaan Kruusvalli lavastusele „Pilvede värvid”. Tegime Marilisiiga ka pisut juttu, saime lähemalt tuttavaks ning võtsin omalt poolt lühidalt kokku mõtted, mida Mariliisi arvustuse lugemine minus tekitas.
Juulikuus sai audiorännakul käidud koos Paide Teatriga ja põhjalikult tutvust tehtud Kristiina Ehini värske teosega „Janu on kõikidel üks”.
Augustikuus jätkasime taas traditsioonilise nelja küljega ning selle numbri kolmel esimesel küljel sai läbivaks üks teema – Kohila paberivabrik. Hea oli, et selle keskpunktiks oli Kukitemukis muidu nii kahetsusväärselt harva esinev kunst. Minu vaieldamatut lemmikut, kirjandust, mahtus siiski ka. Nimelt jäi suvisesse aega meeldejääv Taavi Eelmaa debüütluulekogu esitlus. Tema teost „Electraumur” ma ka augustikuu Kukitemukis arvustasin. Samas numbris jagasin arvamusi ka Andrus Kasemaa luulekogu „Silmapilk tagasi” kohta.
Septembris käis meie toimetuses külas kirjanik Ene Sepp, kes rääkis oma uuest teosest. Kusjuures detsembrikuu Kukitemukist võib nüüd lugeda kahe põhikoolinoore arvustust sellestsamast teosest nimega „Lumelinnu surm”. Septembris sain esimest korda elus maskitatult teatrit külastada. Oma kogemusest Ugala Teatri tüki „Triller” vaatamisel kirjutasin päris pikalt. Suviste kontsertide lõppakordi andis Siiri Sisask ja filmitaeva säravaim täht oli septembris Janno Jürgensi „Rain”.
Oktoobris kirjutas Helerin Väronen teosest „Surnute raamat”, mille autor Margus Mikomägi, ja Mari Tammar andis leheveergudel edasi võimsa kontsertelamuse, mida koges tänu Vaiko Eplikule ja Priit Võigemastile.
Hingedekuul novembris kirjutasin eneseohverdusest ja õilsameelsusest Rakvere Teatri lavastuse „Charlotte Löwensköld” näitel ja pettumust valmistavast inimlikkusest Veiko Õunpuu „Viimased” ainetel. Mari Tammar jutustas Romet Vaino debüütteosest „Peegel karu silmades” ja mina võtsin ette oma viimase aja kogemused meestest üksinda laval.
Detsembrikuu Kukitemukis, mis on täna teie ees, saavad sõna noored. Noored kirjutavad noortest. Kaks tublit põhikooliõpilast on kirjutanud arvustuse värskelt ilmunud noortele suunatud kirjandusteose kohta ja üks gümnaasiumineiu kirjutas, mida koges Juuru Eduard Vilde kooli noorte etendust vaadates. Aasta viimase Kukitemuki neljandal küljel olen kirja pannud mõtted seoses RKKK näitusega „Aeglane valgus”.
