„Kuhu päike läheb õhtul?” küsis tütar alles hiljuti. Oli omajagu keerukas selgitada talle keerlemisi, pöörlemisi ja kehade liikumisi. Mõistus on mingisugust infot omaks võtnud, aga lõpuni mõista siiski ei suuda, kuidas liigub valgus, mis niiti pidi ta meie taeva üleni heledaks lööb ning miks me varjus oma tasakaalu nii kergelt kaotame.
Sellest kõigest ma tütrega esialgu ei rääkinud, aga valguse ja varju mängudest jäin mõtlema küll. Alles hiljaaegu oli Raplamaa kaasaegse kunsti keskuse näitusesaalis üleval installatsioon „Aeglane valgus”, mis neid samu mõtteid esile kutsus. Pimedasse ruumi oli pandud näitusele suur hulk erisuguseid klaasikunsti esemeid, mis olid ellu äratatud heli ja liikuva valgusega.
Õhustik selles ruumis oli kergelt justkui halvaendeline, salapära rõhutav. Peamiseks mõjutajaks sai siin heli. Sisened pimedasse üksikute valgustatud nurkadega ruumi kui tähistaeva alla, taustal saatmas kummaline hääl. Sellise näituse jaoks jäi ruum justkui pisut väikeseks. Iga ese või esemekobar oli niivõrd erinev teisest, et oleksin tahtnud rohkem õhku nende ümber. Kohe ukseavast läbi astudes tõmbas pilku kõige kaugem taies ruumi teises otsas oma vahelduva valgusega. Keskel rippuv teos oli justkui kanal, mille läbi uudistada, jäädes ise seejuures pilgu eest varju.
Jalutasin mitu tiiru sel näitusel ning tegelikult oleksin tahtnud jalutada veelgi. Mitte ainult selleks, et iga kunstniku loomingut veelgi lähemalt vaadelda, vaid ka ruumis loodud õhustiku sügavamaks ammutamiseks. Ei ole ebatavaline, et näitus või installatsioon võiks tervikuna mõjuda kui meditatsioon, aga on küllaltki harukordne võimalus kogeda seda endale niivõrd lähedal, koduses Raplas.
See näitus oli kahtlemata üksi uitamise ja avastamise koht. Kunst on igal juhul maailma ja inimeste olemuse peegeldus, iseenda kohta otsides võib sealt ka ühtteist ootamatult leida. Kõige parem on selliseid sisemisi rännakuid ikka üksinduses ette võtta.
Peamiseks ühiseks tunnuseks sel näitusrännakul oli klaas. Kuivõrd erineval moel oli iga kunstnik klaasi materjalina kasutanud, kui eri nurga alt oli vaadeldud võimalusi, mängitud vormidega. Lugu jutustavate piltide kõrval oli nii abstraktseid kujusid, mosaiike, argiseid vorme, isegi aknaruute kui ka kauneid peegelduvaid taieseid ning konkreetsemaid, otseselt kõnetavaid teoseid.
Otse valgusesse vaadata ei saa, sest siis saabub pimedus. Tuleb alati piiludes, silmanurgast, peegeldusest ja selja tagant tajuda seda helgust. Üksnes tänu kontrastsele pimedusele on võimalik valgust heledusena tajuda, ainult tänu varjule saab valgus särada. Selle installatsiooniga oli püütud valgust seisatama panna, et saaksime temasse pisut süüvida. Avastada tema erinevaid tahkusid, tema mõju meie vaatenurgale ja vastupidi. Valgusega tekib alati lugudes see miski müstiline, vaimolendid helenduvad pimedas, haldjas helgib rohuliblede vahel, päikesekiir loob vikerkaare värve aknaklaasile ja erksad mõtted sähvatavad silme ette. Päikesesoojas sätendav kastetilk suvisel roosinupul toob õnnetunde ja soe valguskiir puude vahel paneb korraks aja seisma.
Jalutuskäik sel näitusel oli midagi enamat kui lihtsalt kunsti kogemine. Tõsi, autori tõlgenduste tagamaade otsimisega tegelesin ma ka. Tutvustavad sildid lugesin läbi, lootes näha seda miskit, mis teose loomise esile kutsus. Iga kord see välja ei paistnud, kuid kõige tähtsam see ka ei olnud. Kuigi ruum toetas enesesse vaatamist hämaruse ja helidega, leidus näitusel ka kergelt humoorikaid töid ja ka tõestusi, et klaas ei pea tähendama pelgalt õrna ja habrast.
Mõni sillerdav kristalliline rippuv taies oli samal ajal jällegi nii paeluv ning tekitas hämmeldust, kuivõrd osavalt oli valgus püütud ühte punkti. Samavõrd imestust tekitasid mõned abstraktsemad esemed, kus oli juba otsesemalt viidatud valguskiirusele ja püüdlusele teda tabada. Aga mulle vist meeldib ikkagi kõige rohkem lugusid lugeda, sest minu tähelepanu köitis kõige enam üks suuremahulisemaid, aga samas olemuslikult argisemaid teoseid.
Need olid klaaspildid, millel oli kujutatud jalutuskäiku. Õigemini jalutuskäigu detaile. Hetki hetkedest. Inimest ja keskkonda. Midagi selles vaatenurgas ja selles inimeses nendel piltidel, teksapükstes, seismas, istumas, nõjatumas, mõjus igavikulisena. Selles oli mingi tabamatu ilu, mis mind aina köitis ja seda lugu ma lugesin sellel näitusel ilmselt kõige kauem, kuigi kõikidest näitusel olevatest teostest see kompositsioon kõige pilkupüüdvam ei olnudki.
Mõned teosed näitusel kõnelesid otseselt inimolemuse valgusest ja varjust. Kui mõelda, et me kõik sünnime siia ilma helgetena, rikkumata, siis tuleb küsida, kuhu kaob see valgus meie seest ning kuidas me satume varjude küüsi. Mis on need tõed, mis hoiavad meis valguse eredana. Varju on vaja, et helget paremini näha ja seda mõista, ning pimedust on vaja mõista, et selle tulemist ära tunda. Ühte õiget vastust siin ei ole, aga mõtelda sellest tasub. Ainult küsides saab vastuseid. Kasvõi iseenda kohta.
Näitusel osalesid: Sofi Aršas, Piret Ellamaa, Merle Kannus, Erki Kannus, Kati Kerstna, Kai Kiudsoo-Värv, Eve Koha, Kai Koppel, Marilin Kristjuhan, Kairi Orgusaar, Aleksandra Pavlenkova, Rait Prääts, Birgit Pählapuu, Kateriin Rikken, Maret Sarapu, Eili Soon, Aivar Tõnso, Kristiina Uslar. Lisaks Torsten Rötzsch ja Simone Fezer Saksamaalt ning Marta Gibiete Lätist. Näituse kureeris Kairi Orgusaar. Näituse, valguse ja graafilise disaini kujundas Kati Kerstna. Heliteose lõi Aivar Tõnso.
