Tõnis Lukas, kultuuriminister
Mõeldes tagasi mööduvale aastale, saab kindlalt väita: midagi sellist ei osanud keegi ette näha.
Meie igapäevasesse keelekasutusse on tulnud sõnad, mida varem harva tarvis läks: kriis, koroona, piirangud või eneseisolatsioon. „Positiivne“ on saanud negatiivseks ja „negatiivne“ positiivseks väljendiks. Olukorrad, mida nende sõnadega tähistatakse, on tekitanud ühiskonnas pinget ja ärevust ning nõudnud toimetulekuks nii ajalisi, rahalisi kui ka vaimseid ressursse ja tegevusi, millega polnud osanud arvestada ükski eelarve ega arengukava.
Suhted proovile pannud aasta
Kui selle aasta jaanuaris Riigikogule kultuurivaldkonnas tehtust ja kavandatavast aru andsin, polnud kriisist veel juttugi. Küsisin sissejuhatuseks retooriliselt, kas üldse on midagi, mis ei oleks kultuuri küsimus? Kas on midagi, mida kultuur ei puuduta? Ja olemata teab mis originaalne, vastasin: „Kultuur on tõepoolest kõiges, mis meid igapäevaselt ümbritseb: looduses, loomingus, inimestevahelistes suhetes. Ka inimeste ja riigi suhetes. Eelkõige on kultuuri küsimus nende suhete ja suhtumise laad.“
Lõppev aasta pani need suhted kindlasti proovile. Aga ma usun, et õppetunnid pole läinud tühja ning riigi ja kultuuri – selle loojate, kandjate ning hoidjate – suhted on paremadki kui varem. Küllap on see asjade loomulik käik, kui ka väga kiirete otsuste eel võetakse aega kuulata teist. Kui monoloogide asemel peetakse dialooge. Või ma ei teagi, kuidas näiteks nimetada neid meie kolmapäevahommikusi kohtumisi vahel isegi poolesaja või rohkema kultuurivaldkonnas tegutsejaga. Kriisi ajal on need muutunud iganädalaseks enesestmõistetavuseks. Ja siinkohal pole ehk nimetus tähtiski, oluline on nende kokkusaamiste sisukus ja laad.
Just sellisest suhtlemisest välja kasvanud vastastikune mõistmine ja usaldus on võimaldanud hoida selles kriisis kultuurielu avatud praeguseni, kui enamikus Euroopa riikides on suletud nii teatrid kui ka kinod, nii muuseumid kui ka kontserdisaalid. Sellist saalide täituvust kui meil, pole Euroopas praegu kusagil mujal. Aga asja eest, sest meie kultuuri „tarbimine“ ongi Euroopas peaaegu kõige aktiivsem. Meil on seda vaja – kultuur on tervise ja vabaduse kõrval inimeste põhiõigus. Suur tänu selle eest kõigile tegijatele, nii loojatele kui ka kasutajatele, kes on loonud praeguseni ikka veel turvalise keskkonna! Teatrites, kontserdisaalides, kinodes, muuseumides, raamatukogudes pole külastajate hulgas nakatumist olnud.
Sihid kaugemale tulevikku
Kultuuri on vaja inimestel kriisis, aga ka pärast kriisi. Seepärast tuleb vaadata ka praegu kaugemale homsest ja ülehomsest. Visioonidokumendis „Kultuur 2020“ nimetatakse kultuuripoliitika eesmärgina kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks.
Ma arvan, et selle hõlmavalt sõnastatud eesmärgi poole saame me edasi liikuda ka uue, praegu ettevalmistamisel oleva arengukavaga, mis seab sihid kuni aastani 2030. Juba 2019. aastal toimus selleks hulk kohtumisi valdkondlike organisatsioonide, seotud ministeeriumide esindajate ja muude huviosalistega. Arutelupäevi korraldati kõigis maakondades. Selle aasta lõpuks saab arengukavast valmis esialgne versioon, millele ootame tagasisidet nii valdkonnast kui ka Riigikogu kultuurikomisjonilt. Vabariigi valitsus kinnitab arengukava hiljemalt märtsis.
Uus eelarveaasta ukse ees
Kultuurivaldkonna lähemat tulevikku kirjeldab meile Riigikogus 9. detsembril vastu võetud 2021. aasta eelarve, kus kultuurile ja spordile on ette nähtud 276 miljonit. Seda on 8% rohkem kui eelmisel aastal.
Mida selle eest saab? Kindlasti mitte kõike ja korraga, aga sihid ja suunad on selged. Fred Jüssi ütles portreefilmis „Olemise ilu“: „Ühe maa või rahva kultuuritaseme üle võib väga palju otsustada selle järgi, kuivõrd ta hoolib oma loodusväärtustest, kui palju nendele tähelepanu pöörab. Kui uuritud need on, kui tuntud need on. Ja kui hoitud nad on.“
Jah, nii tulist arutelu, nagu käib praegu ühiskonnas loodusväärtuste üle, kultuuriväärtuste üle ei peeta. Kuid sarnaselt loodusega on ka loomingu väärtustamine ühiskonna vaimse tervise võtmeküsimusi – kui tuntud see on, kui ligipääsetav see on, kui hoitud see on, kui uuritud see on. Siit tulenevad ka mõned 2021. aasta algatused.
Uurimine
Eesti keele ja kultuuri uurimine on meie põhiseaduslik kokkulepe ja kogu kultuurielu baasvajadus. See on eksistentsiaalne küsimus, sest nende teemadega saame süvendatult tegeleda ainult meie siin Eestis. Järgmiseks aastaks on riigieelarves selleks ette nähtud 3 miljonit eurot, mille toel saab koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga tugevdada eesti kultuuri kestlikkust, toetades selleks täiendavalt kõrge teadusliku tasemega uuringuid eesti ajaloos, arheoloogias, etnoloogias, folkloristikas, kirjandus-, keele-, kunsti- ja muusikateaduses. Üksikasjalised tingimused raha taotlemise kohta on selgumisel.
Hoidmine
Hoidmist peegeldab hästi laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate kollektiivijuhtide palgatoetuse sisseseadmine. Kui soovime, et meie laulu- ja tantsupeo traditsioon püsiks ka tulevikus, tuleb tegutseda praegu. Analüüs näitab, et motiveeritud juhendajaid jääb üha vähemaks ja noori ei kipu peale tulema, kui töötasu on madal ja valitseb ebakindlus sotsiaalsete garantiide osas. Seepärast on praegused otsused meie pidude liikumise elujõu seisukohast määrava iseloomuga. See puudutab ka vastava seaduse väljatöötamist, millega alustasime juba sel aastal. Juhendajate palgatoetuse sisseseadmiseks on ette nähtud 2,7 miljonit, taotlemine algab 2021. aasta esimeses kvartalis ning taotlusi hakkab vastu võtma Eesti Rahvakultuuri Keskus.
Ka mälestiste omanike toetamine on hoidmine. Teame, et rohkem kui kolmandik Eesti ehitismälestisi on halvas või avariilises seisus. On selge tõsiasi, et arhitektuuripärand säilib kõige paremini, kui see on kasutuses. Kultuurieelarve näeb ette täiendava 1 miljonit eurot Muinsuskaitseametile, et paremini toetada mälestiste omanikke nende hoolsuskohustuse täitmisel.
Ligipääs
Igal inimesel peab olema võimalus mitte ainult luua, vaid ka teiste loodust osa saada. Seda eesmärki täidavad investeeringud kultuuriobjektidesse. Tallinna Linnateatri suure saali rajamisse kavandatud 3 miljonit eurot on osa investeeringust, millest teise osa lubab Tallinna linn. Teater on oma saali oodanud oma loomisest peale, 1965. aastast. Samuti on ammu vajanud nüüdisajastamist meie kunstielu sümbol ja süda, Vabaduse väljakul asuv Tallinna Kunstihoone, mille korrastamiseks oleme kavandanud 3,5 miljonit eurot. Hea idee on rajada Pärnusse Läänemere kunstisadam – juba olemasolevale rahastuskokkuleppele lisame edasiarendamiseks veel 500 000 eurot.
Ja et terve vaim saaks olla järjest tervemas kehas, jätkame jalgpalli sisehallide rajamist maakonnakeskustesse. Tuleval aastal jõuavad need Pärnusse, Rakverre, Kuressaarde ja Jõhvi, milleks on kultuurieelarves ette nähtud kokku 6 miljonit eurot.
Tuntus
Euroopa riikides on filmitööstuse üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid omamaiste filmide võime konkureerida oma riigi kinodes maailma filmiparemikuga. Meil läheb selles vallas aina paremini, kuna aasta tagasi oli kodumaiste filmide turuosa kinolevis vägagi arvestataval 22% tasemel. Eesti näitlejatega tehtud eestikeelsed filmid löövad ka maailmas läbi, sest meil on tipptasemel režissöörid ja näitlejad. Selle taseme hoidmiseks – ja miks mitte ka parandamiseks – on 2021. aastal filmitootmise toetamiseks ette nähtud täiendavalt 3 miljonit eurot.
Loomulikult jätkame ka kõigi muude kultuurivaldkonna teemadega. Aga me teeme seda paratamatult maailmas, mis on selle aastaga muutunud rohkem kui mitme varasemaga kokku. Seda teades on eriti oluline hoiduda läbikaalumata tegevustest või tegevusetusest, mis võivad lõhkuda hapraid süsteeme ja seoseid pere- ja sõpruskondades, aga ka terves ühiskonnas. Kui aeg on juba arutust andnud, võib parandamine osutuda võimatuks või vähemalt keerukamaks-kulukamaks.
Helilooja ja esseist Jüri Reinvere kirjutas kevadise viirusepuhangu ajal Postimehes nii: „Meie ees seisev teekond võib olla hiigelpikk. Ning iga üksus selles, olgu selleks siis rahvusriik Eesti või kultuuritegelased, peaks praeguses tegevuses võimalikult palju teaduspõhist suhtumist rakendama ja niipalju, kui vähegi võimalik, kokku hoidma.“
Kokkuhoidmist!
