Igal aastal läbivad Raplamaal kümned uued huvilised lapsehoidjakoolituse ning omandavad vastava kutsetunnistuse. Vajadus lapsehoidjate järele on pidevalt olemas.
Raplas lastehoiuteenust pakkuv ettevõtja Janne Liidik, kes on ka Eesti Lapsehoidjate Kutseliidu asutajaliige ja pikaajaline juhatuse liige, ütleb, et Raplas on eralastehoiukohad pidevalt täidetud. Kokku on üksnes Rapla vallas kolmkümmend viis eralastehoiukohta.
Vajadus kohtade järele tuleneb lapsevanemate vajadusest naasta tööle pärast emapalga lõppemist, kui võsukesed on saanud umbes pooleteiseaastaseks. Lasteaedadel ei ole alati võimalik kõikidele alla 3-aastastele lastele kohe kohta pakkuda. Samuti on Liidiku sõnul probleemiks see, et lasteaedades ja lastehoidudes algab uus vastuvõtuhooaeg sügisel, aga pooleteiseaastaseks saavad lapsed aasta ringi ning vajadus teenuse järele võib tekkida ajal, mil lasteasutusse vastuvõttu ei ole.
Sellest tulenevalt vajab üha enam inimesi koduhoiuteenust, erivajadustega laste puhul sageli just soovitatakse koduhoiuteenust kasutada. Sellisel juhul kas leitakse lahke sugulane või muu tore inimene, kelle hoole alla oma laps usaldatakse, või otsitakse kodune lapsehoidja. Liidik tõdeb, et määravaks võib saada rahakott, kuna kutselise lapsehoidja töötasu täiskohaga töötades on umbes 800 eurot kuus.
Kaks korda aastas viib Janne Liidik koostöös koolitusasutusega läbi lapsehoidja kursusi, mis on eelduseks lapsehoidja kutse taotlemisel. Olles kutseeksami edukalt läbinud, võivad viienda taseme lapsehoidjad töötada ka lasteaedades õpetaja assistentidena. Õppeprogrammi kestel saavad lapsehoidjaks pürgijad aimu teooriast ning osaleda praktikal, peavad läbima esmaabikoolituse ning soovi korral ka imikuhoolduse koolituse. Kõikidel koolituse läbinutel on võimekus töötada ka erivajadustega lastega.
Liidiku sõnul satuvad inimesed lapsehoidjakoolitusele väga erineval moel. Paljud jõuavad koolitusele töötukassa kaudu ja ümberõppe raames, otsides enda ellu uut väljundit. Raplas liiguvad jutud Liidiku sõnul kiiresti ning rahulolevad õppurid on meelitanud teisigi teadmisi omandama. On ka teistlaadi toredaid juhuseid. Liidik räägib: „Ühe tüdruku ema luges ajalehekuulutust ja ütles, et see on täpselt sulle, ja tüdruk tuli koolitusele. Ta rääkis, et ise ta ei oleks selle peale tulnud, aga sai kutsetunnistusega endale hariduse taskusse.”
Tänaseks on Raplas koolituse läbinud lapsehoidjaid mitmeid kümneid, kaksteist neist on ka Liidiku ettevõtte OÜ Ridiradiralla lapsehoiutegevusloa all tegutsevad koduhoidjad. Kuivõrd lapsehoidjaks satuvad erinevad inimesed eri vanuses ja igasugu varasema kogemusega, on Liidiku sõnul hea näha, et lapsevanematel on valikuvõimalus. Leidub nii krapsakaid noori kui ka toredaid, vaikseid vanaemasid, aga ka erioskustega hoidjaid, näiteks beebiviiplejaid.
Liidiku sõnul on koolituse läbinud lapsehoidja eelistamine usaldusväärne: „Kutsetunnistusega inimese puhul on kindel, et tal on kogemus ja praktika on läbitud.” Kutse omandatakse viieks aastaks, seejärel läbitakse täiendkoolitusi. Järgmine lapsehoidjaks pürgijate grupp peaks kogunema 18. jaanuaril, et sooritada kutseeksam juuni alguses. Kui olukord riigis koolituse läbiviimist ei võimalda, lükkub see edasi augustikuusse.
Koolitus andis enesekindluse
Laiemale üldsusele tuttavaks saanud kui MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal ja filmifestivali NÖFF eestvedaja Katrin Klaebo omandas lapsehoidja kutse selle aasta lõpus. Eelnevalt läbis ta Liidiku eestvedamisel Raplasse kutsutud MTÜ Ulata Käsi lapsehoidjakoolituse.
Koolitusele sattus Klaebo juhuslikult tänu Facebookis nähtud kuulutusele, aga idee sellisel koolitusel osaleda hakkas idanema juba varem. Nimelt on Klaebol 3-aastane lapselaps, keda ta on aasta vältel korra nädalas hoidnud ning Klaebo tõdeb, et kuivõrd tal on oma laste väikelapseeast juba aastakümneid möödas, ei teadnud ta lastest just väga palju. „Sain aru, et olen täielik võhik,” tunnistab ta.
Klaebo sõnul on lapsekasvatamine selline asi, mille osas võib vahest igaüks tunda, et teab palju, aga samal ajal on nüansse, mida tegelikult ikka ei tea. Tänu koolitusprogrammile omandas ta nüansse, aga õppis ka, kust vajadusel abi otsida ning millist kirjandust ise juurde lugeda.
Põnevatest uutest teadmistest rääkides toob Klaebo näite, kuidas õppis, et erinevas vanuses lastelt tuleks oodata erinevaid asju. „Ei oota 3-aastaselt empaatiat, sest tal lihtsalt ei ole seda veel. See tekib alles 4-aastaselt,” toob ta näite. Kuigi need reeglid ei ole kivisse raiutud ja iga laps on erinev, annab see teadmine hea lähtepunkti ja parema mõistmise.
Klaebo meenutab, et päris paljud tema tuttavad hakkasid naerma, kui ta ütles, et õpib lapsehoidjaks, kuna inimesed lihtsalt ei teadnud, et lapse hoidmiseks peab olema koolitatud ning et selline koolitusvõimalus on olemas. Klaebo on koolitajatele väga tänulik ning leiab, et kohalikud koolitajad Janne Liidik ja Anneli Pärna on teinud suure töö, tuues sellise võimaluse Rapla inimestele käeulatusse. Vanaemana tunneb Klaebo, et koolitus võttis temalt ära hirmud. Täna ta tunneb end lapsega toimetamisel enesekindlalt. Kuigi hetkel ta ei kavatse oma kodus lastehoidu avada, lastehoiuasutuses töötada ega teistes peredes lapsi hoidmas käima hakata, ei välista ta, et kasutab neid võimalusi tulevikus.
