Absoluutset vabadust ei ole olemas. Igasuguse vabadusega peab kaasnema ka vastutus. Vastutuseta vabadus on anarhia. Sõnavabadus ei tähenda ükskõik mille rääkimist (kirjutamist). Rääkija (kirjutaja) peab arvestama, et ta on vastutav iga lendu lastud sõna eest.
Otse loomulikult käib see ka solvangute, ähvarduste, vaenu õhutamise ja kõige muu kohta, millega võidakse kaaskodanikke häirida, nende turvalisust ohtu seada. See peaks olema elementaarne. Iseenesestmõistetavalt ei mahu sõnavabaduse raamidesse ka lausvaletamine. Paraku peame tunnistama, et Eestis ei kehti need üldinimlikult justkui arusaadavad reeglid enam ammu. Piisab, kui siseneda ükskõik millise avaliku uudisteportaali kommentaariumi leheküljele ja oled juba mõne minutiga lauslaimu, solvangute ja rõveda sõimuga üle valatud.
Portaalide kommentaariumid on selliseks muutnud poliitilise trollinduse aretamine Eestis. Sellega koos selgub, et näiline anonüümsus (tegelikud autorid on ju vajadusel tuvastatavad) vabastab inimese just nagu tavapäraselt kasutatavast harituse ja kultuursuse maskist ning toob esile temas peituvad madalad instinktid, agressiivsuse, tegeliku kasvatamatuse ja labase loomuse. Tegelikult on jahmatav, kui palju on meie ümber inimesi, kelle jaoks on viisakad maneerid ja sõbralik naeratus võrreldavad koroonamaskiga, mida kasutatakse vaid avalikus ruumis liikudes ja mis saadetakse sealt lahkudes esimesse prügikasti.
Peame tunnistama, et avaliku sõna vägivaldses kasutamises on eeskujuks ja uute normide loojateks Eesti poliitikud. Võiks ju murelikuks teha, et lauslabasus, vale ja vaen lokkavad meie riigi parlamendis ja valitsuses.
On kummastav, et vahel püüavad just nimelt kontrollimatut kõnepruuki harrastavad poliitikud süüdistada ajakirjanikke sõna vales kasutamises. Eelmisest aastast meenub näiteks rahandusminister Martin Helme demonstratiivselt vaenulik suhtumine kõigisse sõltumatute väljaannete ajakirjanikesse. Samas on poliitikutel väga hästi teada, et tegelikult reglementeerib just ajakirjanike sõnakasutust väga täpselt Eesti ajakirjanduseetika koodeks, mille järgimist kontrollib avalikkus väga kiivalt nii pressinõukogu kui ka õiguskaitseorganite abil. Poliitikuid ei keela ega kontrolli keegi. Isegi mitte siis, kui nende vaenu ja arusaamatusi külvav sõnakasutus ületab riigipiiri ja muutub naabermaade siseasjadesse sekkumiseks.
Värskeim näide pärineb jällegi Helmete repertuaarist, kui nad oma selle aasta esimeses raadiosaates andsid mõista, et lisaks Ameerikale on valimistulemusi võltsitud ka muuhulgas Leedus ja Rumeenias. Kui sellise laimuga tulnuks välja mõni ERR-i kanal, olnuks kaebus tänaseks juba pressinõukogu laual ja poleks raske oletada, milline tuleks otsus. Avalikkusele EKRE jaamana tuntud TRE raadiot hukkamõist aga ei ähvarda. See annab jälle kord põhjust korrata, et TRE raadio on nähtus, mida ei saa kanda ajakirjanduse alla. Ja on pisut piinlik, et selle nähtuse üle ollakse Raplas uhked.
Kuulasin kunagi isegi seda Tre Raadiot, aga Helmede sigatsemine seal otse-eetris välistas minu jaoks selle raadio olemasolu. Enam ei kuula seda üldse.
Nii hea raadio!