2021. aasta teises pooles toimuvad Eestis kahed valimised. Kõigepealt leitakse ajavahemikul 10. august kuni 29. september riigile uus president. Seejärel pööratakse pilgud kohalike omavalitsuste valimistele, mis leiavad aset 17. oktoobril. Nendest kahest keerukam protsess on kindlasti presidendivalimine.
Seda näitas 2016. aasta, kui presidendi leidmine aina venis. Pärast parlamendi esimest ebaõnnestumist, valimiskogu ebaõnnestumist ja parlamendi teist ebaõnnestumist määrati presidendiks Kersti Kaljulaid. Kas ei oleks tagumine aeg see õigus usaldada otse kodanikele? Presidendi otsevalimistest on räägitud aastaid, väga võimalik, et taasiseseisvumisest saati. See on kujunenud peaaegu naljanumbriks. Üks või teine erakond esitab aeg-ajalt seaduseelnõu, et anda presidendi valimise õigus otse rahvale. Selle puhul tekib teatav elevus, kuid ainult ajutiselt. Läheb mõni aeg mööda ja elevus vaibub ning mitte midagi ei muutu.
Eriti eredalt mäletan Keskerakonna poolt 2016. aastal sisse antud eelnõud. Istusin ise samal ajal Toompea lossi suure saali rõdul, kui Kadri Simson Keskerakonna fraktsioonist selle Riigikogu esimehele üle andis. Kui see oleks toona läbi läinud, oleks tänavused valimised usaldatud juba rahva kätte. Aga nii ei läinud. Selle asemel oleme täpselt samas olukorras, kus viis aastat tagasi. Kuigi aimata võib, et seekord teevad poliitikud protsessi kiiremini ära. Kas või selleks, et vältida piinlikku olukorda, mis tekkis siis, kui parlament ega valimiskogu ei suutnud sobilikku kandidaati nädalate kaupa leida. Ka välismeedias ilmusid küsimusi õhku viskavad artiklid, et mis seal Eestis õieti toimub.
Ma ei oleks üllatunud, kui sel aastal leitakse sobilik kandidaat juba Riigikogus, ilma et valimiskogu kokku peaks tulema. Riigikogus presidendi leidmiseks on vaja kahekolmandikulist häälteenamust ehk 67 häält. Praegusel Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonil on parlamendis 60 mandaati. Kui siia juurde haaratakse mõttekaaslased Isamaast või sotside leerist, saabki vajalikud hääled kokku.
Kersti Kaljulaidil on võimalik kandideerida teiseks ametiajaks, aga sellel teemal spekuleerida on veel vara. Mõte, mis minu peas on keerelnud, puudutab presidendi otsevalimist. Ehk oleks tagumine aeg see ettepanek naljanumbristaatusest kõrgemale tõsta ja presidendi leidmine ikkagi kodanikele usaldada. Võib-olla on see tähelepanek kohatu, aga isegi ebademokraatlikuks peetud Venemaal “valib” presidenti rahvas. Ei ole liialdus öelda, et Eesti presidendil puudub rahva mandaat, sest rahvas ei ole saanud teda valida.
Et seda olukorda lahendada, tulekski poliitilisel tasandil näidata julget meelt. Räägitud on sellest pikalt, aga seis on ikka sama mis aastate eest. Kui riigipea oleks valitud oma kodanike poolt, annaks see talle ka autoriteeti juurde. Need sõnad on meile Põhiseadusest ammu tuttavad: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.” Praegu saab rahvas seda võimu teostada Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistel. Presidendi valimine rahva poolt annaks seda võimu kodanikele juurde.
Otsevalimisi võib teha kuid siis tuleks meedia sellest kampaaniast eemaldada.mis on aga ilmvõimatu. Märksõna siin on kadriorgia!
Mis külamehel meedia vastu on? Kui meedia kõrvale jätta, siis oleks presidendi otsevalmine nagu sea kotis ostmine. Pealegi jääksid ju parteilehed ja -raadiod ikkagi alles. Ja vaat see külamehele meeldiks.
Kas parteilehed ja raadio ning teler ei kuulu meedia alla? Meediaga üldiselt on see häda et objektiivset asjade käsitlust sealt naljalt ei leia.
Täiesti vale lähenemine. Meil on ALDE ja tema annab suunised.