Koerad purevad inimesi. Omanik end ei õigusta, aga koeri ohjeldada suutnud ei ole.

Kuigi juhtunud on mitmeid puremisi, peavad omanikud hirmu siiski põhjendamatuks ning kardavad nüüd ise oma koerte pärast.

Oli sume varasuvine 2019. aasta 5. juuni õhtupoolik, kui Anu Põlma jalutas oma väikese koera Buffiga Kaerepere alevikus. Nad juhtusid jalutama mööda aiast, milles tundsid möödujate vastu suurt huvi Berni alpi karjakoerad. Anu mäletab, et neid oli kaks, aga tegelikult oli neid kolm. Ootamatult pääsesid koerad aiast välja ja Anu meenutamist mööda hargnes järgnev sündmustik väga kiirelt. Ta asus kohe oma väikest koera suurte eest kaitsma, kuid ikkagi jõudis üks Berni koertest haarata Buffi oma lõugade vahele. Ühel hetkel märkas Anu, et ka tema on pureda saanud, käsi oli verine.

Lähedal olnud juhuslikud möödujad ja elanikud kutsusid abi. Buffi viidi loomakliinikusse, olukorra fikseeris politsei ja Anu viidi omakorda erakorralise meditsiini osakonda. Rünnaku tagajärjel sai koer rängalt vigastada, teda opereeriti mitmel korral, kuid ta ei taastunudki, vaid suri mõne aja möödudes. Anu aga viibis pikalt töölt eemal kodus, taastudes nii enda füüsilistest vigastustest kui ka emotsionaalsest traumast.

Esialgu püüdsid Anu ja koerte omanik Kai Rebel olukorda lahendada sõbralikult. Kai oli kaastundlik, tundis huvi, kuidas kulgeb paranemine Anul ja millised on väljavaated Buffil. Ta palus Anul välja mõelda summa, mis kompenseeriks tekitatud kahju. Kai sõnul võttis ta ka ise loomakliinikuga ühendust, vestles arstiga ning arutles, kas Buffil oli lootust operatsioonid üle elada. Kai ei pidanud soliidses eas koera opereerimist otstarbekaks, kuna teadis, et tal tuleb need arved pärast kinni maksta, ja soovitas ka Anule, et ta ei laseks koera opereerida.

„Ma ütlesin talle, et sellest hetkest mina rohkem ühtegi väljaminekut ei tee, sest mina väidan, et see koer ei ela operatsiooni üle,” meenutab Kai. Koera siiski opereeriti. Millal koer täpselt suri, Kai ei tea, ta kuulis sellest hiljem.

Mõne aja möödudes edastas Anu Kaile kahjunõude, milles oli välja toodud nii 5. juuni sündmuste kirjeldus kui ka tekkinud rahalise ja moraalse kahju summad ning nõude õiguslik alus. Anu nõudis Kailt ravikulusid summas 1242 eurot ja muude tekitatud kahjude eest kokku 4254,80 eurot. Muu kahju all oli Anu loetlenud koera väärtuse, kütusekulud, nii Anu kui ka tema poja Mardi, kes teda abistas vahetult pärast rünnakut, töölt puudutud päevade eest töötunnitasu ja moraalse kahju.

Kai pidas üle 5000 euro küündivat kahjunõuet liiga suureks ning muude kahjude all toodud mõnesid kulusid põhjendamatuteks ning keeldus neid tasumast. Anu pakkus selle peale, et maksku Kai siis väiksem summa, aga Kai oli kahjunõudest juba nii solvatud, et ei olnud enam üldse valmis läbirääkimisi pidama. „Ütlesin, et las siis kohtunik otsustab,” meenutab Kai. Kohtuni aga ei ole asi seni jõudnud.

Seitse kinnitatud juhtumit

Kui Kai oli keeldunud kahjunõuet tasumast, otsustas Anu suunata oma energia sellele, et päästa kohalikke elanikke võimalikest järgnevatest rünnakutest.

Kuna ka teistel kohalikel oli negatiivseid kokkupuuteid Kai Rebeli Berni koertega, asuti koguma allkirju. Kokku saadi 47 allkirja koos inimeste kogemustega. Valdavalt on nimede ja allkirjade taha märgitud, et koeri on nähtud lahtiselt ringi jalutamas. Enamik allkirjastanuid on viidanud, et tunnevad hirmu lahtiselt ringi jooksvate suurte koerte suhtes. Mitmel oli jagada ka oma kogemusi. Üllatavalt paljud on kirjeldanud, kuidas neid või nende lemmikuid on Berni koerad rünnanud. Kas kõik need juhtumised on ka fikseeritud politseis või vallavalitsuses, ei ole täpselt teada.

Allkirjad edastati koos ametliku pöördumisega Kehtna vallavalitsusele. Pöördumises on kirjeldatud kohalike hirmutunnet ja on toodud ka konkreetne kogemus, kuidas koer provotseerimata hüppas ja tõmbas jalutanud mehe jope puruks. Vallavalitsuselt paluti ettekirjutust nõuetega, et koeraomanikud tagaks sellise aediku, millest koertel ei oleks võimalik välja pääseda.

„Koertest on kõigil kahju, aga kui loomade omanikud ei suuda tagada, et nende ohtlikud koduloomad aias püsiksid, ei saa koerad nende omanike juures edasi olla,” on pöördumises kirjas. Vallavalitsus tegi Kaile ettekirjutuse ning Buffi ründamise eest määras politsei ka trahvi summas 160 eurot.

Rapla politseijaoskonna Rapla piirkonnavanema Jaan Sildoja sõnul on 2019. aastast olnud seitse juhtumit, kus hoovist lahti pääsenud koerad on jooksnud Kaerepere alevikus vabalt ringi, rünnanud ning purenud alevikus liikunud inimesi ja nende lemmikloomi.

„Politsei on koerte omanikku karistanud väärteomenetluse korras, kuid see ei ole andnud tulemust. Politsei- ja piirivalveamet on teinud ettepaneku Kehtna vallale järelevalvemenetluse alustamiseks, et tagada koerte ja kasside pidamise eeskirjade järgimine ja taastada kogukonna turvatunne,” ütleb Sildoja.

Kõige hiljutisem juhtum oli tänavu veebruarikuus, kui üks Kai Rebeli Berni koertest vabalt ringi joostes ühe vanema naisterahva käsivart hammustas. Kai tundis huvi naisterahva heaolu vastu ning viis talle kommikarbi ja 30 eurot kompensatsiooniks.

Sildoja mainitud koerte ja kasside pidamise eeskirja järgi ei tohi loomapidamine häirida avalikku korda ega ohustada inimesi, vara või teisi loomi ning loomapidaja kannab täielikku vastutust looma tekitatud kahju eest. Territoorium, kus looma peetakse, peab olema piiratud nii, et loom sealt omal tahtel välja ei pääseks. Loomapidaja peab välistama looma ärajooksmise ja inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimaluse.

Sama eeskiri on seadnud reeglid ka avalikus kohas viibimisele ning näeb ette, et avalikus kohas koeraga jalutades peab koer olema jalutusrihma otsas ja vajadusel suukorviga, et tagada ohutus. Jalutusrihmaga ohjamata võib olla vaid piiratud territooriumiga koeraparkides, koerte treenimisaladel ning inimasustustest eemal asuvates kohtades.

Olematuks teha ei saa

Kai Rebel on abikaasa Aivariga elanud Kaereperes oma kaunis rohelises kodus kaheksa aastat ja alati vähemalt ühe koeraga. Praegu on koeri kolm: One and Only ehk hellitavalt Vendi, Alice ja Bastien. Kõik nad on Berni alpi karjakoerad ja näitusekoerad.

Kui me fotograafiga majale ligineme, annavad kaks neist kohe endast hoovi peal märku. Suurem neist, Bastien, on väga häälekas. Tema vali haukumine kahtlemata mõjub hoiatavalt. Ta ei tule meile päris ligi, isegi mitte aia ligi, vaid haugub eemalt. Väiksem neist kahest on Vendi, tema tuleb kohe värava juurde ja üritab mind läbi aialippide nuusutada. Ta tundub rahulikum. Kuigi siinkirjutaja ei karda koeri, ei kippunud me siiski kohe julgelt väravast sisse astuma, vaid ootasime ära, kuni koerteomanik Kai meile vastu tuli.

Kui olime väravast sisse läinud, puges Vendi kohe minu kõrvale, oli rahulik ja sai pai. Bastien haukus elavalt edasi, aga lähedale ei tulnud. Viimaks kuuletusid mõlemad ja muutusid perenaise käskluse peale taltsaks. Neid selliselt tihedalt kõrvuti, käpad vahepeal paluvalt püsti, vaadates tundusid nad pigem nagu karvased kaisukarud, mitte murdjad.

Kai meenutab väikesele Buffile saatuslikuks saanud 2019. aasta 5. juuni õhtut selliselt, et tal olid külalised koos lastega, kes läksid tõukeratastega sõitma ja panid värava küll kinni, aga mitte päris haaki. Kai läks ise samuti korraks kodust ära, nii et teda parasjagu kodus ei olnud, kui koerad väravast välja pääsesid. Kai selgitab, et nende kodu valvekaameratest on näha, kuidas kõik kolm jooksid välja Buffi juurde, kaks läksid kohe edasi, aga Vendi jäi nuusutama. Perenaine hakkas aga Kai sõnul kätega vehkima ja seepärast Vendi teda ka käest haaras ning Buffi võttis ta hambusse, kuna väike koer hakkas ka elavalt haukuma.

Näitusekoerad peavad olema kuulekuse poolest koolitatud ja Kai näitab uhkusega kõiki tunnistusi, diplomeid ning pilte raamatutes, mis tõendavad, et neid koeri hinnatakse kõrgelt. Omanikud ei eita, et puremisi on olnud, aga leiavad ka, et inimesed on liiga ülesköetud ja kardavad koeri ülearu. Kai usub, et inimesed on ise kätega vehkimise ja ärevusega tekitanud olukorra, mil koer hammustab. „Mina tean, kuidas koertega käituda. Ma keeran end rahulikult nii kaua, kuni ta ei taha minu peale hüpata,” räägib ta.

Vahetult pärast 2019. aastal aset leidnud Buffi rünnakut oli Kai oma koertega mõnda aega väga ettevaatlik ega teinud oma tavapäraseid jalutusringe, kus ta lasi koertel ka vabalt joosta. Kai sõnul oli neil enne juba ümber aia elektrikarjus, aga pärast lisati ka suurtele väravatele elektrikarjus. Madalad aiad ei ole Kai sõnul probleem, kuna tema koerad üle aia ei käi, vaid on üksikutel kordadel kogemata riivi panemata aiast välja lipsanud. Viimane rünnak veebruarikuus toimus aga sel ajal, kui Kai oma koertega ilma rihmata jalutas. „Läksime neljakesi kolme koeraga,” meenutab Kai.

Kai teab, et tegelikult ilma rihmata jalutada ei tohiks, kuid ütleb samas, et suured koerad tahavad palju liikuda ning justkui väga sobivaid kohti ta nende vabalt jalutamiseks veel avastanud ei ole.

Facebookis on Kaerepere grupis algatatud teema Kai ja Aivari koertest ning selle teema all kommenteerivad paljud, et kardavad neid koeri, aga on ka üksikuid väga vaenulikke kommentaare, mis kiitlevad õhupüsside ja kaigaste kasutamisega koerte peal enesekaitseks. Lisaks on Kail ette näidata vaenulikud sõnumid talle, milles ähvardatakse Kaile rusikas silmaauku suruda ja pärast öelda, et tuli vaid pai tegema. See on Kai ja Aivari ärevaks teinud. Nad kardavad inimeste omavolilist kättemaksu, koerte mürgitamist ja ründamist muul moel. Kai tunnistab, et nad on isegi kaalunud ärakolimist, et ülesköetud kohalike inimeste viha käest pääseda.

Kail ja Aivaril on olnud ka kogemusi, mil kaevatakse nende koerte peale, et nad lahtiselt jooksevad, kuigi koerad on olnud kodus või nad on koertega hoopis kuskil mujal olnud. Nad teavad, et piirkonnas on veel Berni alpi karjakoeri, aga süüdlaseks jäävad alati just nemad.

„Õigustada ei ole midagi. Ma olen inimeste ees vabandanud, ma ei saa ühtegi asja olematuks teha. Ma tõesti püüan intsidente ära hoida,” ütleb Kai, käsi südamel.

Agressiivse looma omanik vastutab oma looma tegude eest igal juhul

Kui loom on rünnanud, on vastutajaks alati agressiivse looma omanik või muu vastutav isik ning vastutus kaasneb ka tegevusetuse korral. Looma eest vastutav isik peab arvestama, et ükskõik kui hoolas ta ka ei oleks ja kui rangeid ohutusmeetmeid ka ei rakendaks, vastutab ta tsiviilõiguslikult siiski alati oma hoolealuse tegude eest, seda sõltumata oma teo õigusvastasusest või süüst.

Kannatanu peab kahjuhüvitise saamiseks ära tõendama kahju tekkimise ja kahju suuruse. Oluline on seejuures kõikide asjaolude täpne kirjeldus, vajalike tõendite kogumine (nt arstitõend, arved, tšekid jm kuludokumendid) ja säilitamine ning asjaosaliste isikute ja kõikide tunnistajate andmete ülesmärkimine ning aktiivne tegevus oma õiguste kaitseks. Looma eest vastutava isiku süüteokorras karistamise eelduseks on avalduse esitamine politseile.

Allikas: Eesti Loomakaitse Liit