Kokku linastus kino.poff.ee veebiportaalis festivali ajal viis filmi, kaks mängufilmi ja kolm dokumentaalfilmi, mis kõik arutlesid ühel või teisel moel inimese ja teda ümbritseva keskkonnaga suhestumise teemadel.
Mäletan lapsepõlvest tšuktši anekdoote, mis nagu selle aja naljad valdavalt kippusid olema, kirjeldasid tšuktše rumalate ja naiivsetena. Sarnaselt on kujutanud anekdoodid ka väga paljusid teisi rahvuseid, aga nii kui „Mere raamatut” (2018) vaatama asudes sai selgeks, et filmi fookuses on tšukšid, meenusid mul kohe anekdoodid, kuigi film ise tekitas selle rahva vastu üksnes austust.
Filmis tutvustati Venemaal Beringi väina ääres Tšukotkas elavate inimeste arktilist kultuuri ja igapäevaelu. See on maailm, mis näib meie polsterdatud elust väga kauge. Kui filmis ei oleks näha tänapäevaseid päikeseprille ja vatijopesid, võiks arvata, et selles on kujutatud mõnd varasemat ajaperioodi, mitte kaasaega.
Filmi dokumentaalosa keskendus peamiselt kahele vanale jahimehele, kes vastutasid kahepeale 1500 inimese toidulaua eest ning veetsid pikki päevi merel ja maal, hankides toitu. Ei olnud sugugi meeldiv vaadata, kuidas kütiti hülgeid, morski ja vaalasid, aga need mehed ei teinud seda lõbu pärast, vaid nende õlul lasus vastutus.
Kuigi film oleks olnud suurepärane juba üksi oma kaunite loodusvaadete ning mõjusate vaadetega ühe ainuomase kultuuri argipäeva, oli lisatud sellele veel üks tasand – mütoloogiline. Joonistatud kaadritega toodi vaatajateni paralleelselt pärimuslik lugu, milles tegutsesid inimeste kõrval mütoloogilised olendid ning looduse ja inimese vahel valitses harmoonia. Loos oli ka hetki, mil inimesed rändasid eksiteele, kuid vana side siiski taastati. See oli lugu peamiselt inimestest ja vaaladest, kuidas nad teineteist elamiseks vajavad.
Tänapäeva ühiskonna ootused
Brasiilia film „Palavik” (2020)viis vaatajad külmast kliimast sooja, kus on troopilised vihmametsad. Tegemist on mängufilmiga, mille peategelaseks on pärismaalasest Justino, keskealine mees, kellel on veel mälestused aegadest, mil toitu tuli jahtida, et elus püsida. Ajad on muutunud, džunglisse oli trüginud tööstus, mis tallegi leiba pakkus, ning toit jõudis lauale poest.
„Palavik” on põnevik, mida vaatasin, pilk ekraanile naelutatud, pidevalt ootamas äkksündmust või ootamatut lahendust, mida ei saabunudki. Justino on kui keskmine igapäevaelu korduvatesse mustritesse mandunud inimene, kuid temas pulbitses veel elu, mida ta ei saanud elada. Elu looduses ja koos loodusega. Justino jutustab oma lapselapsele pärimuslugusid ning tema lugudest võib mõista, et ta igatseb teistsuguseid aegu ega tule toime tänapäeva ühiskonna ootustega.
Ka „Järve tütar” (2015) toob vaatajateni tänapäeva ühiskonna ootuste ja pärimuse ning ajaloo põrkumise. Kõik me pärineme piltlikult öeldes metsast ja kuivõrd inimene on end alati mõtestanud end ümbritseva keskkonna kaudu, võib mõelda, et on justkui loomulik, kui tänapäeva inimene, kes on minetanud vanad oskused, on omaks võtnud uued ja sidunud end tänapäeva imedega.
„Järve tütar” on dokumentaalfilm ja selles üles astuv naine, kes end Peruus Andide mäestike järvede tütreks peab, tunnetab veel seda vana sidet. Sidet maa ja vee ning kõige looduslikuga. Ta on sunnitud oma uskumusi kaitsma koos teiste kaasmaalastega ja kaasmõtlejatega, sest kaevandusettevõtted ähvardavad emaks peetava järve alt kaevandama asuda.
Selleski loos mängivad suurt rolli pärimus, uskumused ning tänapäevane tööstusele ja ärile keskendunud maailm. Mitmed järve tütre kaasmaalased, kaasa arvatud tema isa, sõltuvad kaevandustööstusest, sest on leidnud töö ning üksnes seeläbi saavad endale toidu lauale.
Teisel pool kaalukausil on aga iidne järv ja looduslik keskkond, mis kahjustada saades ei ole enam kunagi endine. Õigemini, looduslik keskkond on ümbritsevatel aladel juba niivõrd kahjustada saanud, et kadunud vesi kaevudest ning põldudele kandunud mineraalitolm on mõjutanud saaki.
Hirm ja armastus kui ürginstinktid
Ühe naise võitlustest kaugel Peruus jõuame filmis „Vesineid” (2019) märksa lähemale Soome, Saimaa järve äärde. Selles dokumentaalfilmis on loo südameks 13-aastane Emika, kes koos oma nõo Anttiga külastab igal aastaajal tuttavat järve ja laseb end sealsel loodusel võluda.
See film on kui noorusele suunatud projekt innustamaks Emika ja Anttiga sarnaselt teisigi nendeealisi minema loodusesse ja õppima hindama end ümbritsevat. Nad mitte ainult ei viibi looduses, vaid räägivad sellest omavahel, nimetavad eriliike nii flooras kui ka faunas ning arutlevad pähe hüpanud teemade üle.
Emika igatseb näha haruldast Saimaa hüljest ja selles rütmis film ka liigub. Emika jutustused filmi kestel on silmapaistvad, aga lihtsad ja pigem lapsemeelselt esitatud. Seda ilmselgelt taotluslikult. Lapseliku siiruse ja elevusega kirjeldab ta oma kokkupuuteid Saimaa looduskeskkonnaga ning selgitab, mis tundeid see temas tekitab. Temas kõnelevad ürgsed instinktid, mida ta justkui enam ei peaks mäletama.
Ja siis oli veel valikus mängufilm „Hirm” (2020).Kõik teised filmid justkui täiendasid üksteist, aga see film seisis selgelt eraldi. Ma ei saa seda ühendada ei pärismaalaste ega pärimuse kaudu, ammugi mitte looduse kutse või tööstuse ning keskkonna vastandumise kaudu. Ainus, mis võib kõne alla tulla, on instinkt. „Hirmus” oleks instinktiks just seesama hirm, võõrakartus.
Must-valgelt esitatud filmi tegevus toimub tagasihoidlikus, aga loodusmaastiku poolest tuttavlikus Bulgaarias, kus kooliõpetaja Sveta kohtab metsas Aafrika päritolu meesterahvast, pagulast. Illegaalid on probleem, millega keegi justkui tegeleda ei soovi ja Svetal tuleb külaline oma koju viia.
Edasi hargnev lugu on minu jaoks üks paras klišeede jada, mida ei olnud kuigi huvitav jälgida. Must-valge foon mõjus kohati silmale kurnavalt ning vaevu tabasin midagi, mis mind selles loos üllatas. Kõik oli etteaimatav, kui välja arvata mõni vaimukas repliik. Kuskil keegi nimetas seda absurdiks ja üle võlli huumoriks ning sellega võib nõustuda küll. Iseasi, kas seda huvitav vaadata on.
Filmi on hinnanud kriitikud heaks või isegi väga heaks. Kui midagi välja tuua, siis Sveta osatäitja ja tegelaskuju olid päris head ka minu silmale. Tema küünilisus ja tõsimeelsus alguses ning iseloomu säilitamine läbi sisemise kasvu – seda oli küll mõnus jälgida.
