Sel aastal otsivad Raplamaa tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töötajad ühise võrgustikuna viise, kuidas abivajajate elu kergemaks muuta.
Projekti „Inimesekeskne hoolekande- ja tervishoiusüsteemi koordinatsioonimudel” avaseminar oli planeeritud juba möödunud aasta detsembrisse. Zoomi vahendusel leidis see aga aset 25. märtsil. Seminaril osales ligikaudu poolsada inimest, nende seas olid nii valdade, hooldekodude, perearstikeskuste kui ka sotsiaalministeerimi ja sotsiaalkindlustusameti esindajad.
Sõna sai projektimeeskond, kuhu kuuluvad Jüri Morozov, Ülle Laasner, Kristiina Oll, Katrin Nugis ja Anne-Ly Reede. Ettekandjad rääkisid sellest, mis on projekti eesmärk, kuidas see saavutatakse ja mis on projekti tulemused.
Abivajadus võib märkamata jääda
Idee algatamine ja projekti vedamine on suuresti Rapla valla kanda. Abivallavanem Jüri Morozov selgitas, et projekt on suunatud oma inimeste abistamisele. Otsitakse lahendusi, kuidas säästa inimesi ja ressursse ning aidata abivajajatel toime tulla.
Projekti keskmes on inimene (ja tema lähedased), kes vajab toime tulemiseks erinevaid teenuseid. Teenused ise jagunevad erinevatesse valdkondadesse. Inimene võib vajada ühel ajal nii kohaliku omavalitsuse pakutavaid sotsiaalteenuseid (näiteks sotsiaaltransport, tugiisik või varjupaigateenus), riiklikke sotsiaalteenuseid (näiteks erihoolekandeteenused töötamise toetamise või toetatud elamise näol) kui ka tervishoiuteenuseid (näiteks üldarstiabi, õendusabi, erakorraline meditsiin). Murekoht seisneb selles, et infovahetus erinevate teenuseosutajate vahel võib olla konarlik. Täna põhineb suhtlus pigem pikaajalistel isiklikel suhetel ja puuduvad ametlikud kokkulepped ja juhised. See omakorda tähendab, et abivajaja koormus asjaajamisel on suurem. Niisamuti oht, et abivajadus jääb märkamata.
Projekti eesmärk ongi ühelt poolt varajane märkamine, et abivajaja leiaks võimalikult vara vajadustele vastavat abi. Lapsed on osa haridussüsteemist ja seega on nende puhul abivajadust ka kergem märgata. Probleem tekib pigem täiskasvanutega. Ühe näitena tõi projekti juhtumikorraldaja Katrin Nugis välja perearstid ja -õed, kellel on võimalus visiidile tulnud inimest ka laiemalt hinnata – kas tal oleks lisaks tervishoiuteenustele vaja ka sotsiaalteenuseid. Projekti tulemusel peaks tekkima toimiv võrgustik, mille liikmed oskaksid märgata inimese võimalikku abivajadust ka kõrvalvaldkonnas.
Samuti on projekti eesmärk vähendada mitut eri teenust vajava inimese ja tema lähedaste asjaajamise koormust. Nugis tõi välja, et võrgustikutöö eesmärk on, et kõik osapooled teaksid, mida abivajajaga teha ja kuidas vastutus jaguneb. Ühe näitena rääkis ta valla sotsiaaltöötaja vastuvõtul olevast inimesest, kellel on vaja lisaks ka mõnele teisele vastuvõtule minna. Ehk saaks selle juba sotsiaaltöötaja ise tema asemel kokku leppida. Kui ühtlasi on tegemist inimesega, kes kipub asju unustama, siis kes hoiab silma peal, et ta sellele kohtumisele jõuab? Kuidas ta sinna jõuab, kui temani ei ulatu ühistransport? Ja kui ta kohtumisele ei jõua, siis kes uurib, miks? Projektiga peaks tekkima arusaam, kes erinevate küsimuste eest vastutab ja seeläbi vähenema koormus abivajaja ja tema lähedaste jaoks.
Ühtlasi on projekti eesmärk koguda infot süsteemsete puuduste ja toimivate lahenduste kohta.
15 juhtumit ootavad lahendust
Lahendusi abivajajate elu lihtsustamiseks otsitakse erinevatel viisidel. Projekti valitakse 15 reaalse inimese juhtumit, kus on vähemalt üks probleem tervishoiusüsteemis ja üks sotsiaalsüsteemis. Iga juhtumi lahendamiseks moodustatakse juhtumimeeskond, kelle ülesanne on selgitada välja, mille taha abi andmine on takerdunud, ja leida võimalikult optimaalne lahendus. Juhtumid valitakse pigem keerukamad, et nende lahendamisest ka teiste sarnaste sihtrühmade jaoks abi oleks.
Projekti on kaasatud Kristiina Oll Civitta Eesti AS-ist, kes oli juba seminari jaoks kaardistanud Raplamaa hetkeolukorda ja tõi välja selle kitsaskohad. Nagu juba varem mainitud, on üks probleem konarlik infovahetus teenuseosutajate vahel. Samas tõi ta välja, et puudu on mõned teenused (näiteks ööpäevaringne erihooldusteenus) ja teiste osas kohti napib (näiteks tugiisikuteenus). Raskusi on vajalike spetsialistide leidmise ja hoidmisega ning kohati võivad teatud omaosalust eeldavad teenused abivajajatele üle jõu käia.
Projekti käigus on kavas rääkida ka klientidega ning uurida, kuidas nemad olukorda tajuvad. Luuakse abivajajate profiilid, mida saab kasutada teenuste arendamisel, ning pakutakse võrgustikule mitmeid erinevaid koolitusi.
