Käsitöölane: Pesakastide tegemine vähendab inimese karmavõlga

Kevad kogub üha enam hoogu, loodus tärkab, loomad on liikvel ja linnud peavad kaaslase otsimiseks pulmatantsu ning valmistuvad pesa ehituseks. Viimasega saab ka inimene neid aidata, luues lindudele ise kohad, kus pesitseda.

Pesakastide tegemine on populaarne tegevus, mida on hea teha vanematel koos lastega. Ja pärast on veel toredam jälgida, kas pessa asub elama soovitud linnuliik või leiab seal endale kodu hoopis orav.

Oma elu jooksul on sadu pesakaste valmistanud Heiki Hanso, kes tavapäraselt tegeleb arboristitöödega. Enda arvates ta küll väga palju pesakaste valmistanud pole, kuid tööst tulenevalt on tal kokkupuude pesakastidega tihe. Neid tuleb ka üles panna, alla võtta ning võimalust nähes ja kui on ideid, valmivad ka pesakastid.

Kõik Heiki valmistatud pesakastid pole endale koduna rakendust leidnud, kuid tema sõnul ei tasu sellises olukorras meelt heita, sellest tuleb omad järeldused teha, ehk infot juurde hankida (millist pesa ja kuhu kinnitada võiks) ja uus pesakast paremasse kohta panna.

„Huvitav on pesakastidega eksperimenteerida ja nende kohta lugeda. Neid tehes saab esiteks käsitööd harjutada, teiseks saab taaskasutada (mis on minu jaoks väga oluline) ja kolmandaks on see ootusärevus, kas lind võtab mu tehtu omaks. Pesakastiga saab loodusele natukene ka kunsti pakkuda,“ rääkis Heiki. Kõige enam eelistab ta ise õõnsatest puutüvejuppidest pesakaste teha, kuna see on kõige looduslähedasem. Üks viimasena valminud pesakast aga ei olegi kast. Heiki naelutas oma vana ronimissaapa Saaremaa kodus räästa alla, lootuses, et sinna õnnestub mõni tihase- või linavästrikupaar meelitada.

Vajadusest toidu järele on saanud loodusharidus

Pesakastide tegemine lindudele on inimesega ammusest ajast kaasas käinud, kuid algul meelitati sellega suuremaid linde (näiteks kosklaid) enda lähedusse elama, eesmärgiga saada neilt mune söögiks ja vahel ka mõni lind lauale. See funktsioon on talulindude näol veel säilinud. Metsalindudele pesakastide ehitamisel on mitmeid eeliseid. „Kellel on sääseprobleem, võiks vabalt mõelda sellele, et paar tihasekasti hoovi peale sättida. Kellel metsaservas majapidamine ja hiirteprobleem, tasub teha pesa kakulistele, kes on head hiirepüüdjad. Rästad söövad hea meelega tigusid (nad panevad ka küll maasikad nahka). Igal linnul on oma funktsioon. Selle kohta on huvitav lugeda ja väga head kompaktset infot on Eesti Ornitoloogiaühingu lehel, kuid neid õpetusi, kuidas mingile liigile pesa teha, on Youtube’is ja mujalgi,“ rääkis Heiki. Pesakastid, mida linnud ei hõiva, lähevad sagedasti kasutusse hoopis oravatel ja vanades parkides soodustavad tühjad pesakastid nahkhiirte pesitsust.

Peale selle, et linnud aitavad edukalt erinevate puidukahjurite ja putukate vastu (mis oli eelmisel sajandil peamine pesakastide metsa paigaldamise eesmärk) ja pakub silmale ja kõrvale rõõmu, on Heiki arvates pesakastide valmistamisel üks eesmärk veel. „Ma arvan, et sellega saab karmavõlga vähemaks. Loodus peab olema tasakaalus, aga üks, mis on enam kui kindel, on see, et tänapäeva majandusmets on puidu kvaliteedile suunatud ja looduslikke pesapaiku (õõnsustega puid ja lamapuitu) paljudele linnuliikidele polegi. Nüüd olekski mõistlik inimtekkeliste mõjutuste jalajälge vähendada, pakkudes lindudele kodusid, mida me neilt metsamajandusega ära võtame. See on minu arust tähtis, et kust võtad, sinna pead ka tagasi andma,“ sõnas Heiki, lisades, et see on samasugune mõnus žest nagu see, kui jahimehed viivad talvel loomadele metsa süüa ja soolakive.

„Loomad on ikka inimestega evolutsiooni jooksul käsikäes käinud. Muidugi on need kombed ja traditsioonid muutunud, väikseid linde meil süüa pole otseselt tarvis enam, aga neid oma kodu lähedale saada ja neid lihtsalt vaadata, olla osa loodusest, on väga põnev ja vähendab ka seda nutiekraani aega. Kui sul ikka talvel on köögiakna taga korralik lindude toidumaja, on seda vaatemängu nii palju. Sellest võib saada täiesti selline loodushariduse moment ka,“ rääkis Heiki.

Iga hoov ei vaja pesakasti

Muhus ja Saaremaal, kus Hansol on talukohad, oli viimane talv väga linnuvaene, vaatamata sellele, et toidulaud oli rikkalik. Aastad ongi erinevad ja sama võib juhtuda pesakastidega, mõni aasta jäävad need tühjaks. Heiki sõnas, et see ei tähenda, et peaks püssi põõsasse viskama. Tasub uurida, kas pesakast sai ikka õige kõrguse peale ja sisenemisavad juhendi kohaselt õiges suuruses. Mõne linnu jaoks tuleb pesakaste enne uut pesitsusperioodi ka puhastada. Näiteks on sellised linnud kuldnokad ja rästad, kes uut pesa enne ei tee, kui vana pesamaterjal on välja võetud ja kast puhastatud.

Arboristikas on kujunenud tavaks, et enam ei tehta looduslike murdumiskohtadega puid steriilseks, ei lõigata siledaks, et oksakrae saaks kasvada peale ja haava sulgeda, vaid tehakse sellest mootorsaega looduslik pesakast. „Puid disainitakse niimoodi, luuakse kunstlikult mingeid õõnsusi ja murdumiskohti, et tekiks võimalusi loodusel oma geneetikat siin jätkata,“ sõnas Heiki.

Kõige huvitavamat pesa, mida Heiki silmad näinud, kohtas ta Tšehhis, kus keset metsa oli servamata lauaga abihoonele kinnitatud vana kitarr, mille kõlakojas käis vilgas elu.

Kui rääkida peamistest vigadest, mida inimesed pesakastidega teevad, ei olegi need niivõrd ehituslikud. Peamine viga on see, et pesakaste surutakse sinna, kus need ei peaks olema. Kui hoovis on ikka vaid üks puu ja majas kolm õues käivat kassi, tehakse loodusele sellega pigem kahju, kuna paratamatult murravad kassid linnud maha. Heiki on kokku puutunud ka sellega, et suure entusiasmiga tehakse rästa ja kuldnoka pesakaste, unustades ära, kuidas suveöödel lõõritavad need niimoodi, et mets kajab vastu. Kui on olemas naabrid, tuleks ka nendega läbi arutada, kas ja millise liigi jaoks pesakaste tasub panna. Kui naabruskonnas on palju kasse, siis koduhoovidesse pesakaste väga panna ei tasu, või kui pannakse, ei tasu imestada, et need tühjaks jäävad. Lind ei lähe sinna oma lastega riskima. Samuti tuleks vältida laululindude pesakaste, kui läheduses on neid, keda varahommikune linnulaul liigselt häirima hakkab.

Kui tundub, et ükski lind ei taha pesa omaks võtta, võib viga olla lennuava suuruses ja pesa valele kõrgusele kinnitamises. Jälgida tuleks ka seda, et puidu kasutamisel oleks see kuiv, muidu kuivavad pärast lõhed sisse ja pesakast hakkab vett läbi laskma.

Materjali valikul tuleb jälgida, et ei kasutataks midagi toksilist, lindudele ohtlikku sisaldavat ja et materjal oleks ilmastikule vastupidav. Hästi sobib näiteks kvaliteetne vineer. Värvitud materjal ei sobi. Heiki paneb pesakastide tegijatele südamele, et kui kasutada värsket puitu, siis ei tasuks okaspuu (kuusk, mänd, seeder, lehis) saematerjali kasutada, kuna sellel on vaigupaunad sees ja võib juhtuda, et suvisel ajal palavate ilmadega hakkab vaik pesakasti sees läbi imbuma, kleepides linnud omavahel kokku. Halvimal juhul lõpeb see lindude hukkumisega.

Pesakasti paigalduseks on praegu õige aeg

Linnud on nutikad ja leiavad igasugu kohti, kuhu pesa teha. Heikiga rääkides oli ta just saanud väljakutse Sakku, kus tuli demonteerida vanu asula tänavavalgustusposte ja üht kuplit lahti võttes oli näha, et seda oli juba aastaid pesana kasutatud. Üks huvitav koht, kus Heiki on näinud linnupesa, on Orissaares Väikese väina tammil paikneva kõrgepingeliinide tugimasti juures, kus üks rongapaar on vähemalt viis aastat järjest oma pesa teinud. Nii et pesa ei pea vaid puidust tegema, omavahel võib materjale ka kombineerida. Ka plastkanister võib pesakastiks sobida, kui selles ei ole just enne midagi sünteetilist, näiteks aknapesuvedelikku olnud.

Pesakastide asukoha valikul tasub uurida, ega soovitud linnuliik, keda pesitsema meelitatakse, mõne teise lähedal elava liigi mune söö, või jälgida, et sama liigi pesakastid üksteisele liiga lähedal ei asu. Pääsukesed, hakid ja tuvid võivad rahumeeli teistega külg külje kõrval elada, kuid näiteks tihased on territooriumikaitsjad, liiga lähestikku elades võib kakluseks minna ja tugevam tõrjub nõrgema eemale.

Pesa kõrgust valides peab teadma jällegi, kellele see on mõeldud. Põõsalindudele võib ka tikripõõsasse pesa jaoks koha luua. Poolteist kuni kolm meetrit on väikestele värvulistele sobiv kõrgus. Suuremate lindude pesakastide kõrguseks soovitatakse 4-6 meetrit. Sellest kõrgemale ei ole ka Heiki ühtegi pesa viinud. Kõrgete pesade puhul on murekohaks selle puhastamine, vaatlemine ja monitoorimine. Ei saa jätta ka mainimata, et kõrgema pesa kinnitamiseks redelit kasutades tuleks seda tööd teha vähemalt kahekesi koos ja ennekõike ohutust silmas pidades. Muidu võib juhtuda, et pesakastiprojekt lõpeb haiglaga.

Kuna mitmed linnud pesitsevad suvel või hooaja peale mitu korda, tasub kindlasti pesakast praegu üles panna. „Isegi kui kevadine rong on läinud, tasub ikka üles panna. Linnud saavad sellega harjuda – näha, tutvuda ja meelde jätta ning siis pole välistatud, et suve teises pooles mõni sisse kolib. Praegu pole kindlasti hilja. Olen pidevalt puudega tegelenud ja olen näinud, et suuremad linnud istuvad juba paarides, aga pesa peal veel ei istu. Munema ei ole veel keegi hakanud, alles teevad tihased pulmatantsu ja trall käib. Kevad hakkab siiski natukene hiljem, nii et absoluutselt pole veel hilja. Kuu aega võib veel vabalt pesakasti üles riputada. Ega linnud hakka kella peale pesitsema, hakkavad siis, kui on paariline leitud ja kõik valmis.“

Heiki arvates on sümpaatne, kui inimene looduse peale mõtleb ja tahab aidata kaasa elurikkuse kasvule enda ümber. Praegune aeg on just eriti soodus looduse jälgimiseks ja värskes õhus viibimiseks. Heiki meenutas ka ühe tuttava käest kuuldud juhtumit, kus laps, nähes puu otsas linnukest, üritas teda läbi akna nimetissõrme ja pöidla abil lähemale suumida, nagu telefoni ekraaniga tehakse. „Sellisel hetkel hakkad mõtlema, kuivõrd me nutimaailma oleme sukeldunud. Seda enam tasub loodust endale lähedale meelitada, õppida ja näha.“