Selle nädala lehes teeme ülevaate koolides jagatavatest toidupakkidest. Koolid on valinud erinevaid lahendusi, et perede elu pisut kergemaks teha.
Paljud koolid valivad toidupakkidesse erinevaid koostisosi, millest kodus õppivad lapsed saavad endale süüa teha. Kui õpilased ei ole suuremad toidu valmistajad, kuluvad pakutavad koostisosad ilmselt perele siiski ära. Toiduraha on riigi poolt ette nähtud ja majanduslikus mõttes teevad toidupakid ilmselt perede elu kasvõi pisut kergemaks.
Koolide seas on aga ka selliseid, kes koostisosade asemel jätkavad õpilastele täisväärtuslike toidukordade pakkumist. Kohila gümnaasium soetas juba eelmisel aastal vakumeerimismasina just selle eesmärgiga, et neil oleks võimalus oma kooli õpilastele toit distantsõppe perioodil koju kaasa anda.
Enamasti paistsid emotsioonid toidupakkide osas pigem positiivsed, ent on ka neid, kes rahul pole. Ühelt poolt on see ilmselt paratamatu, sest peresid on palju ja neil kõigil on pisut erinevad eelistused ja harjumused. Aga ikka on hästi kurb kuulda, kui vanemad nurisevad. Aeg on keeruline kõigile ja sealhulgas ka koolile. Distantsõpe ei ole ideaalne lahendus ja lööb tavapärase rütmi paigast.
Kool on teinud omalt poolt pingutusi, et perede elu võimalikult lihtsaks teha. Pakutakse ju sisuliselt sama toitu, mida kooliski. Lihtsalt vaakumpakendis, et õpilane saaks seda ise kodus soojendada. Tasub lisada, et Kohila gümnaasiumi koolitoit sai möödunud aastal maakondlikul tasandil tunnustatud. Seega ei saa ka öelda, et toit kehv oleks. Tehakse südamega ja eks seda ole tunda ka valikust keerulisel ajal veel lisapingutusi teha. Selge on see, et valmistamine, jahutamine ja pakendamine on keerulisem kui koostisosade pakki pistmine.
Sellest hoolimata peab osa vanemaid vajalikuks oma vastumeelsust väljendada. Ja väljendavad nad seda ju sisuliselt koolitoidu osas. Arusaadav, et laste maitsemeeled on erinevad ja iga toit ei saagi sama innuka tervituse osaliseks. Aga kas see pole siis pisut ka lapsevanemate roll olla innustajaks ja julgustajaks proovima toite, mida ehk tavaliselt kodus ei valmistata? Kas see pole siis lapsevanema roll just nimelt mõnikord ka kodus valmistada toitu, mis seni ehk pigem jaheda vastuvõtu osaliseks on saanud, eesmärgiga laps paljude erinevate toiduainetega sõbraks teha?
Minu lasteaiaealised lapsed jätavad samamoodi mõnikord toidu söömata. Olen ise pigem olnud seda meelt, et asi pole ju toidus, vaid neil on vaja mõne koostisosaga natuke pikemalt harjuda. See kui nad brokolit täna taldrikult ära ei söö, ei tähenda, et nad ei võiks seda mõne aja pärast teha. Tunduks üsna tobe õhtusöögilaua taga valjult tõdeda, et seekord sai söök küll kole kehv ja seda küll keegi süüa ei taha. Miks siis koolile umbes sama sõnumi saatmine normaalne peaks olema? Mulle tundub, et sellega ei saa küll ühtegi last erinevaid toite sööma innustada.
