Hirmus mehelik

Mulle meeldib arutleda naiselikkuse ja mehelikkuse teemadel. Minu meelest on see hästi põnev, kuidas suhtumised ja maailmavaated ajas muutuvad. Eriti eredalt ilmnevad erinevused eri põlvkondade vahel, aga mitte ilmtingimata. Tegelikult ei küsi eriarvamus vanust ega sugu.

Tänapäevases rahvusvahelises maailmas on täiesti tavapärane, et nii moelaval kui ka tänavatel jalutavad mehed seelikutes ja kleitides, meigivad end, kannavad pikki soenguid ja patse, eelistavad kontsaga saapaid, lakivad küüsi või ehivad end kõrvarõngaste ja muude kulinatega. Seejuures ei muutu nad automaatselt kuidagi vähem mehelikeks.

Minu jaoks on mehelikkus alati tunnetuslik. Jah, ma võin vaadata meest kirvega puid lõhkumas ja mõelda – mehelik mees. Samal ajal võin vaadata seelikus meest ja mõelda – mehelik mees. Esimese puhul tuleneb tema mehelikkus silmnähtavast omadusest olla näiteks suur ja võimas või teha traditsioonilisi mehelikke töid. Teisel juhul avaldub see miski, mis teda mehelikuks teeb, moel, mis on mõistetav võib-olla alles siis, kui ta annab aimu sellest, kes ta on inimesena.

Oli aeg, mil oli vaja, et mees oleks võimalikult suur ja tugev, suudaks füüsiliselt kaitsta. Seda võis naine pidada atraktiivseks ja ilmselt peab praegugi, just kehalise turvatunde saavutamiseks. Mehelik mees on tugevam kui mina, on see mõte seal taga. Praegu aga vajab meie ühiskond aina enam empaatilisi, hoolivaid mehi, kelle puhul füüsis ei mängi olulist rolli. Tähtsad on tema isikuomadused. Tänapäeva emad otsivad aina enam isadeks just emotsionaalselt võimalikult küpseid isendeid.

Pöördumine teistsuguste meeste poole on ilmselt tingitud paljudest asjaoludest. Mees, kes ei ole suur ja võimas või hirmus, on ohutu. Vägivalda kogevad suures enamuses just naised ja seda suures enamuses endale tuttavate inimeste läbi. Ka vaiksed ja väikesed mehed võivad olla vägivaldsed, aga väliselt nad näivad ohutud. Aga ega välimuse järgi ei maksakski kunagi inimestele hinnanguid anda. Leebe välispind võib mõjuda selles kontekstis lihtsalt võluvamana.

Ma naudin arenevat tänapäeva sellepärast, et praegu küpsevad noored on oluliselt tolerantsemad kui nende eelkäijad. Maailm mitmekesistub ja nende arusaamine „normaalsusest” on märksa värvikam. Sinna mahub terve spekter erinevaid karaktereid, keda mõni vanema põlvkonna esindaja ei suuda ilmselt eales omaks võtta.

Eelkõige ma naudin seda muutumist, kuna tajun, et meestele on siin ilmas palju ootusi, mis mitte kuidagi ei arvesta loomuomadustega. Survetunne raamidesse mahtuda võib murda ka kõige tugevama mehe. Ei tohi olla nõrk, ei tohi nutta, peab olema tugev. Sageli eiravad mingid kirjutamata rollid omadusi, mis vormivad meist isiksused. Mood on kõigest üks viis enese väljendamiseks. Ei tohi kanda liiga erksaid värve, mustreid ega eemalduda pükstest. Kuigi ajaloos me teame, et kõik mehed kandsid kord alatasa kleite. Ja katsu sa mõnd suurt kilti kandvat karvast paksu habemega šoti meest mittemehelikuks pidada.

Mulle meeldib väga mõte võimalikult väheste eelarvamustega maailmast, eriti mis puudutab välimust. On nii palju, mida me ei saa ise mõjutada selle juures ja see, mis me saame, võiks ja peaks olema kujundatud meie endi poolt ja parema äranägemise järgi. Nii kaua, kuni see kellelegi põhjendamatult liiga ei tee, ei näe ma põhjust ninakirtsutamiseks. Igasugune teise pisendamine ainult loob ebavajalikku negatiivsust ning aitab taastoota absurdseid ja ammu aegunud rolle.