Juhtkiri: Koroonast, AstraZenecast ja talgutest

Võib arvata, et Eestis on vähe neid, kes mäletavad Boriss Jeltsini aegset Venemaa valitsusjuhti Viktor Tšernomõrdinit, kuid ühel pressikonverentsil tema poolt lendu lastud lause „Tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati” sobib ükskõik millises riigis ükskõik millist läbikukkunud ettevõtmist iseloomustama.

Näiteks ütleb see pikemate seletusteta kõik Eestis munadepühade ajal ette võetud vaktsineerimistalgute kohta. Siinkohal tahaks ainult nii palju poetada, et kui mõni inimene oli üllatunud ja pisut pahanegi selle üle, et aktiivses elektroonilises levikus olnud vaktsineerimiskutsung ei jõudnud pingsalt oodatud riskigrupi 65+ liikmeteni, siis võtku hoogu maha. E-riik ei tähenda kindlasti seda, et kõik kodanikud veedavadki suurema osa oma niigi lühikesest elust sotsiaalmeedias. Ja teiseks ei tasu kurjustada ka selle üle, et üks osa eakatest pelgab neile määratud AstraZenecat. Seda sellepärast, et kui arstid ütlevad otse, et nad ei soovita seda vaktsiini trombiohu tõttu 65-st noorematele, ja ei kinnita sama kindlalt, et vanematel pole põhjust seda karta, siis on raske seletada eakatele, kel niigi tervisega probleeme, miks nad on ühiskonna tuleviku nimel kohustatud riskima.

Paraku kõlab ainuüksi see fakt, et AstraZeneca ongi Eestis pensionäride vaktsiiniks kuulutatud, mõneti õõvastavalt. Eriti nüüd, kus ka Euroopa Ravimiameti (EMA) vaktsiinide osakonna juhataja Marco Cavaleri on tunnistanud AstraZeneca seotust trombide tekkega. Siinkohal ei kutsu me üles kohe ja praegu loobuma selle vaktsiini kasutamisest, küll tuleks aga tõsiselt kaaluda, kui otstarbekad on kampaaniakorras korraldatud vaktsineerimised võimalikke ohte sisaldavate vaktsiinidega. Mõistlik oleks jätta see töö perearstide teha, kes on ilmselt võimelised hindama iga patsiendi riski suurust ja hoiatama kui vaja.