Pakendijäätmete äraandmine on Rapla linnas teatud osale elanikest natuke nagu põnevusspordiks muutunud. Eks kulu kultuuri- ja spordisündmustevaesel ajal igasugune meelelahutus ju marjaks ära. Aga teisalt on see ikka päris kurb, et nii mõnigi usin jäätmete sorteerija peab pakendikonteineri ees tõdema, et sel korral jäi ta prügirallil kaotajaks.
Ei ole teps mitte haruldane vaatepilt, et pakendikonteiner on värviliste kilekottide alla mattunud. Ka kõige parema tahtmise korral ei õnnestu sinna seda kodust kaasa toodud õnnetult näpu otsas rippuvat pampu mahutada. Konteineri kõrvale ei ole ka sobilik oma kotikest poetada, sest siis on selle sisu varsti mööda ümbrust laiali. Eeskujulik kodanik hakkab siis järgmist avalikku pakendikonteinerit otsima. Ainult et kesklinna piirkonnas neid rohkem ei olegi. Et peaks siis selle hommikul tööle minnes näppu võetud prügikotiga tööle minema? Või kiiresti koju tagasi tõttama? Või õnne proovima ja mõnd teist otsima, lootuses, et seda on hiljuti tühjendatud?
Jäätmete sorteerimine on tülikas. Kindlasti mitte konti murdvalt tülikas, aga samas ka mitte ülemäära suurt elevust tekitav. See on kohustus, mille täitmise eest saadavat tasu on raske hoomata. Ometigi on see kohustus, mida paljud meist soovivad täita, et kasutuskõlblikust materjalist võimalikult palju elu välja pigistada. Ja on üheselt selge, et jäätmetega seonduv peab olema inimestele nii mugav kui võimalik. Kui sellele nagunii pisut tülikale tegevusele liita juurde probleemid prügist vabanemisel, siis on tulemus selge. Kui sa ikka pead iga nädal pakendikonteinerijahil tervele linnale tiiru peale tegema, siis on üsna tõenäoline, et ühel hetkel sa lööd käega ja paned pakendid koos muu prügiga ikka vanasse tuttavasse olmejäätmete konteinerisse, mis truult su maja juures seisab ja alt ei vea. Ja sellest on kahju.
Ma tahaks uskuda, et need ületäitunud pakendikonteinerid toovad meile tegelikult häid uudiseid. Jah, neisse tuuakse süüdimatult ka igasugust muud prügi. Aga paljud toovadki päriselt pakendeid. Inimeste teadlikkus kasvab. Nad panustavad oma aega ja mõttejõudu selleks, et iga jääde jõuaks õigesse konteinerisse. On nukker, kui koduseinte vahelt välja astudes tunned end oma pingutuses üksinda. Räpaka välimusega ületäitunud konteiner jätab mulje, et mitte kedagi teist ei huvita, kas su jäätmed jõuavad õigesse kohta või poetad sa nad mugava võimaluse puudumisel esimesse ettejuhtuvasse konteinerisse.
On mõistetav, et konteinerite osas on vallal sõlmitud lepingud, milles muudatuste tegemine ei pruugi alati lihtne olla. Aga miks ei võiks neid lepinguid juba eos teha teatud varuga. Olgu tühjendamisgraafik siis juba alguses pisut tihedam. Olgu konteinereid natuke rohkem, kui ehk esimese hooga tundub vaja minevat.
Mis see eesmärk siis lõpuks on? On see lihtsalt seadusest tulenevate nõuete täitmine olenemata reaalsest elust? Või ehk ikka see, et iga sorteeritud pakendijäätme kott jõuaks muretult vastavasse konteinerisse? Nii saaks jäätmete sorteerimine olla harjumuspärane osa elust ja mitte põnevussport, kus üle nädala pead võistluse korraldajaid kehva planeerimise pärast kiruma.
