Kehv taristu kiirendab ääremaastumist – mis saab Raplamaa teedest?

Tarmo Trei, Eesti Taristuehituse Liidu tegevjuht

Oktoobris toimuvad kohalike omavalitsuste valimised ning inimestel on väga tähtis küsida kohaliku elu vedajateks kandideerijatelt, mis saab maakonna teedest. Riik kärbib suurelt taristusse suunatavat eelarvet, aga korralikest teedest sõltub, kas regionaalne elu säilib ja areneb.

Riiki ei vii edasi mitte ainult neljarealised põhiteed, vaid kohalik teedevõrk, mis vajab üleriigilisest veel rohkem parendamist. Kohalike ja kõrvalteede suurele mahajäämusele juhtis (epl.delfi.ee, 27. aprill) värskelt tähelepanu ka TTÜ logistikaprofessor Dago Antov.

Riigi toetus kohalikele omavalitsustele kuuluvale taristule on väga madal ning pikemat aega käib kemplemine, kes teede eest vastutab. Praegu ei taha seda teha kumbki osapool. See tuleb selgeks rääkida, aga ka kohalikel omavalitsustel endal on võimalik palju ära teha.

Kas teha teed korda või vaikselt kustuda

Kohalikel omavalitsustel on põhimõtteliselt kaks valikut. Kas investeerida taristusse, mis võimaldab inimestele ja ettevõtetele turvalist, kiiret ja mugavat ligipääsu, või vaikselt hääbuda. Sellest, mis juhtub, kui ligipääsud on viletsad, kirjutas (aripäev.ee, 6. aprill) Ramirendi juht, kes tahtis rajada Pärnumaale moodulmajade tehast. Kuna teed olid viletsad, jäi plaan soiku. Tehas koos uute töökohtadega küll valmis, aga… jälle Tallinna külje alla.

Riiklikud prioriteedid on neljarealised teed ja Rail Baltic, aga kui selle kõrval jäävad Eesti kohalikud teed järgmise kümnendi jooksul ehitamata ja lappimata, siis on sellest kodanikele vähe kasu. Tallinnast Vilniusesse jõuame, aga näiteks Raplast Tallinna endiselt läbi suurte raskuste.

Riik plaanib enda haldusalasse kuuluvate teede rahastust 2022.–2025. aastal 113 miljoni euro mahus kärpida. Teede Tehnokeskuse analüüsi kohaselt jõuab teedevõrgu arendusvõlg 2030. aastaks 2,159 miljardi euroni ning teede remondivõlg on juba praegu üle 700 miljoni euro. Ning need arvud isegi ei puuduta kohalikke teid, mis on kõige viletsamas seisus, vaid ainult riigile kuuluvaid teid.

Täna plaanitud rahastuse tase ei luba isegi olemasolevaid teid säilitada ja remondivõlg suureneb veelgi, arendamisest rääkimata. Sisuliselt tähendab see täielikku seisakut. See on murettekitav ja mõjutab negatiivselt Eesti inimeste turvalisust ja heaolu ning ettevõtete ja riigi konkurentsivõimet.

Tegemata jäävad erainvesteeringud, millest kõige rohkem kannatavad mitte niivõrd Tallinn ja 3-4 suuremat tõmbekeskust, vaid kogu ülejäänud Eesti. Seetõttu tuleks küsida kõigilt liitudelt, kes maakonnas kohalikel valimistel osalevad, mis on nende plaan – kuidas peatada ääremaastumine ja teha teed korda. Kohalikud juhid saavad tegelikult ka riigilt sedasama küsida: millal ja kuidas valmivad suuremad ühendusteed ning kuidas koostöös kohalikud teed korda teha.

Hea taristu säilitab elu ning toob töökohad ja investeeringud

Hea taristu mõju on kohalikule elule kohe tunda. Näiteks Ramirendi Paide osakonna juhataja kinnitab, et pärast korraliku tee jõudmist Paidesse läks linnas elu tuntavalt käima. Sama on ka Rakverega – pärast Haljala teelõigu valmimist ning uute rongide käimapanekut tuli Tallinn moraalselt ja ajaliselt lähemale ning kohalik elu sai uue hingamise. Ettevõtetel ja elanikel on palju rohkem võimalusi.

Investeeringuid taristusse on kohaliku konkurentsivõime hoidmiseks vaja teha praegu, mitte kirjutada need kaugesse tulevikku.

Meie naaberriikide taristu on selgelt paremas seisus. Maailma Majandusfoorumi viimase aruande kohaselt on Eesti konkurentsivõime üks nõrgemaid kohti just kehv taristu – meist on selles osas selgelt ees nii Leedu, Poola kui ka kasvõi Ungari, rääkimata Põhjamaadest. Seetõttu riik ja ka omavalitsused peaksid praegu tulevikule mõeldes just rohkem investeerima, mitte aga vahendeid külmutama. Kui me praegu ei tegutse, siis Eesti lihtsalt ääremaastub edasi, nagu see on juba 30 aastat toimunud.