Kui mürarikkalt Tallinna-Pärnu maanteelt õiges kohas ära keerata, jõuab paarisaja meetri pärast Ruunawere hotelli õuele, kus külastaja satub justkui teise maailma. Palju rahulikumasse maailma. Hotelli siseõu meenutab vaatepilti Itaaliast ja see tunne süveneb kohaga tutvudes veelgi.
Ruunawere hotelli omanik on Marko Mägi ja hotelli peab ta koos perega, nii et kui ühel külalistevabal päeval kohaga tutvuma läksime, võttis meid vastu hoopis perepoeg Maiko Mägi, kes ülikoolis käimise kõrvalt aitab pereettevõttel toimetada.
Maiko rääkis, et hotell on nende pere käes olnud umbes kümme aastat ja alguses oli ikka keeruline toime tulla. Võrreldes sellega, millisena hotell eelmiste omanike käest saadi, on väga palju nende aastatega juurde ehitatud ja muudetud. Kuid Ruunawere on nagu kodu, mis ei saa kunagi päris valmis, pidevalt saab midagi uut teha.
Need pidevad ehitamised on end aga ära tasunud, kuna hotellil on tekkinud ka oma püsikliendid. Ja ringi liikudes on täiesti aru saada, miks see koht külastajaid tagasi tõmbab. Peaaegu igal sammul leiab seal midagi, mis imetlusest ahhetama paneb ja tekitab mõnusa, lausa koduse tunde. Sealne ligitõmbav atmosfäär seob enda kütkesse juba vastuvõtulaua ees avaras ja valgusküllases klaasgaleriis, kus on eriti mõnus einestada.
Ajalooga paik
Ajaloo armastajaid paelub kindlasti hotelli vastas olev mantelkorstnaga koosviibimisteks ja seminaride pidamiseks mõeldud hoone, mis on ka muinsuskaitse all. Ajalooliselt on see olnud aga 1824. aastal ehitatud postijaama peahoone. See hoone on aja jooksul olnud väga nukras seisus, kuna põles kunagi maha. Seda, milline hoone pärast põlengut oli, tunnistavad vanad fotod hotelli vastuvõtus.
Miks aga koha nimi Ruunawere on, annab aimu Jüri Arraku maal. Maiko jutustas, et sellel on kujutatud Ruunavere lahingut 1567. aastal rootslaste ja poolakate vahel. Lahing toimus veebruaris, paksu lumega ja sõdijad olid hobuste ehk ruunade seljas ja nime vere osa tuleneb sellest, et hobused olid põlvist saati verises lumes. Maiko lisas, et sel suvel on neil plaan üles panna ka infotahvleid, mis just paiga ajalugu tutvustavad.
Praegu toimetavad peale Mägi pere hotellis üks koristaja ja kokk, kuid viimased neli suve on neil abiks käinud ka Tallinna malevlased, kellega just Maiko siis tegeleb ja neid õpetab. Nende abil saavad tehtud need tööd, mis palju abikäsi vajavad, näiteks võsalõikus. Enne õhk-vesi soojuspumba paigaldust oli ka puude ladumine suur töö, kuna aastas kulus sada ruumi puid. Maiko rääkis, kuidas linnast tulnud korterilaste jaoks on maale tulek ja seal tööde tegemine eriline kogemus. Mõni ei ole enne kartuleidki koorinud või värvipintslit käes hoidnud, nii et alguses on seda juhendamist omajagu.
Iga malevlase jaoks leitakse aga siiski tööd, mis talle just paremini sobivad. Näiteks on mõned kunstialaselt andekamad maalinud hoone seinale postitõlla koos kutsari ja hobusega.
Üks viimaste aegade suuremaid tegemisi on Mägi pere jaoks olnud hotelli keldrikorruse väljaehitamine. Üks ruum on seal puhkealaks mõeldud, kus suured diivanid ja eraldi nurk, kus näiteks joogatreeninguid läbi viia. Praegu käivad teised seal joogatreeninguid tegemas, kuid Maiko rääkis, et neil on ka endal mõttes olnud korraldada joogalaagreid koos majutuse ja toitlustamisega.
Uus on ka saunakompleks, mis valmis napp aasta tagasi. Olemas on nii aroomisaun kui ka leilisaun. Ühes saunaruumis on kadakast detaile, mille lõhn rahustavalt mõjub. Nende saunade puhul on eeliseks võimalus kasutada neid privaatselt ja Maiko rääkis, et viimasel ajal ongi nad pakkunud seda võimalust just paaridele. Nüüd saab lubada ka suuremaid gruppe, kuid võrreldes spaade saunadega on seal siiski võimalus vaikuseks ja privaatsuseks.
Keldrikorruse kaudu on hotelli osa ja mantelkorstnaga ruum omavahel ühendatud. Töö neid ühendavas koridoris küll veel käib, kuid ahhetama pani see koht oma punaka valgusega siiski ja mõte hakkas liikuma selles suunas, et sinna seintele sobiks väga hästi mõni pildigalerii.
Plaane tehakse ja viiakse ellu
Maiko rääkis, et varem, enne koroonaaega, käis rohkem välismaalasi, aga nüüd on asjalood teistpidi. Sel aastal on ta ise vaid üht leedukat ja üht lätlast näinud ja seda ka viimase paari nädala jooksul. Kohalik rahvas on aga Ruunawere üles leidnud ja käijaid on nii Raplast, Märjamaalt kui ka Varbolast. Maiko rääkis, et tal endalgi on oma püsikliendid tekkinud, kes tulevad nende juurde puhkama just siis, kui tema tööl on.
Liikudes hotelli territooriumil ringi, jõudsime õitsvate õunapuude varjus olevasse postipoiste majja, mis on samuti muinsuskaitse all. Selles majakeses on kaminatuba, saun ja magamistuba suure sammastega voodiga. See on just see koht, kus Ruunaweres pulmi pidav noorpaar ööbib.
Õues ringi liikudes saab aru, et koht ei ole vaid kolm peamist hoonet, vaid kogu ümbrus, mis sarnaselt hotelliosaga pidevalt edasi areneb. Näiteks praegu vana olekuga saunamajja, mis oma remondijärge ootab, plaanitakse luua protseduuride keskus, kus saaks enda keha hellitada lasta.
Korraks põikasime ka tiigi äärde, mis on vesisele alale kaevatud. Selle poole liikudes pööras Maiko me tähelepanu sellele, et nad hoiavad elurikkust, enam ei niida ümbrust nii tihti kui kunagi algusajal. „Isa ütleb, et Tallinn võtab nüüd meist eeskuju, seal ka nüüd rohealasid ei niideta nii tihti. Meil aga on kolm aastat juba niimoodi, et niidame vaid paar korda,“ rääkis Maiko.
Hotellile kuuluv kinnistu ulatub kuni Kasari jõeni, ja sinna on rajatud ka matkarada, mis läheb jõeni ja tuleb tagasi, moodustades 2 km ringi. Maiko lisas, et tegelikult on neil plaan rajada ka pikem matkarada, kuid hetkel on see tõesti vaid ideetasandil. Praegune matkarada saab alguse püstkoja juurest, kus asub vana kaevukoht. Et kaev tõesti vana on, teab Maiko omast käest, kuna võssa kasvanud kaevu puhastades tuli sellest vana kaevuvõll välja.
Tiigi ääres on näha, et veekogu keskkohani mineval maaribal on tokid püsti pandud. Sinna tuleb õige pea grillimiskoht. Maiko rääkis ka, et sellega tööd ei piirdu, kaugemas tulevikus on neil plaan tiiki suuremaks teha ja selle kaldale rajada väikesed puhkemajakesed, mida saaks siis välja rentida. Lähituleviku plaanidest rääkides aga saab mainida, et avada plaanitakse eelmine aasta malevlaste poolt ehitatud põgenemismets.
Restoran taas avatud
Mägi pere elab ise Tallinna külje all, kuid mõlgutatakse mõtteid siiski Ruunawere hotelli lähistele oma maja ehitamisest ja sinna kolimisest. Praegusest kodust on toodud hotelli maadele ka paar kitse, kes võõraid nähes lähemale uudistama kippusid, kuid siis tähelepanu võilillede söömisele pöörasid.
Hotelli õuel asub väike lehtla moodi hoone, kus kohtab puukujusid, neid samu tegelasi, kes Arraku maalil olid. Varbola puupäevadel valminud sõdalased – poolakad ja rootslased – mõtlevad nüüd seal, igaüks oma nurgas, oma tegude üle järele.
Rääkides ootustest, millega Ruunawere suvele vastu läheb, sõnas Maiko, et eks nad ikka ootavad, et külastajaid taas rohkem tuleks, nüüd saavad nad taas ju ka restoranis süüa pakkuda. „Siiamaani oli söömine meil ju tubades ja hommikusöögid olid kellaaegade kaupa ära jagatud. Aga inimesed ei tule siia selleks, et toas süüa, ikka tahetakse istuda normaalselt laua taga.“ Maiko lisas, et suveks on neil broneeringuid ka, sviidid ja superior-toad on peamised, kuhu puhkama tullakse, ja need on peaaegu kogu aeg täis. Tube on kokku 14 ja mõnesse saime ka pilgu heita. Uuemate tubade puhul jääb silma, et need on eri toonides, üks näiteks sinine, teine punane. Kogu sisekujunduse on Mägid ise välja mõelnud.
„Püsikliendid on me jaoks olulised, me tahakski, et inimesed tuleks siia uuesti ja uuesti. Suurtest hotellidest üritame erineda selle poolest, et siin on rahulik. Üritame siia luua sellist keskkonda, et inimestel oleks mõnus siia tulla,“ sõnas Maiko. Hotell on saanud ka erinevaid tunnustusi, nende hulgas Märjamaa valla ja Raplamaa kaunima ettevõtte tiitel. Seda rahu, ilu ja head teenindust hindavad külastajad kõrgelt, mida näitavad ka booking.com ja hotelliveeb.ee kõrged hinded.
Ei saa mainimata jätta, et Ruunaweres on mälestusmärk vene rublale ja hotellil on oma kass, kes kõiki külastajaid suurima rõõmuga tervitab.
