Sten-Olle Moldau on olulised seosed kodukohaga muusikasse kirjutanud

Viimased kaks aastat on Sten-Olle kokku pannud oma järjekordset albumit. Album on nüüd kuulajatele valmis. Sel korral seob teose tervikuks paik nimega Rapla.

„Ma olin nii elevil, et siia tagasi kolisin. Ootamatult palju lusti tekitas see, et ma olen siin. Ma ise arvasin, et tegelikult ei ole väga vahet, arvasin, et elu ei tohiks märkimisväärselt muutuda, kui me Tallinnast perega siia tulime, aga väga-väga suur muutus on olnud. Just seesmiselt,“ jutustab Sten-Olle. Me jalutame parasjagu üle Rapla Kivisilla ja suundume promenaadile tema lemmikpingile istuma. „Siin ei istu kunagi keegi,“ selgitab Sten-Olle, miks just see pink tema lemmikuks on kujunenud.

Nagu Raplasse ei tule kunagi keegi, mõtlen. Rapla ei ole eriliste sihtpunktide kaardil. Sten-Olle räägib ka ise, et Raplal on väärtus, mida saab mõista üksnes siis, kui siin elada ja saada sellest osa. See ei ole midagi sellist, mida saaks reklaamplakatile panna ja vaatamisväärsusena maha müüa. See miski elab siinsetes inimestes ning on kandunud edasi ka Sten-Ollele.

See on Riinimanda ja veel miski, mida Sten-Olle püüab eneses elus hoida. „Riinimandast olen saanud tunnetuse, et sul ei ole vaja raha ja vahendeid, on vaja ainult aega ja entusiasmi, et midagi sellist teha, mille üle sa ise väga uhke oled.“ Rääkimata loomingulisuse algetest. Sten-Olle näeb end ka tulevikus osana Riinimanda traditsiooni säilitamises.

Lihtsad ja ilusad asjad

Raplaga on Sten-Ollel tihedad sidemed. See on tema jaoks mitme kodu paik, koolikoht, ema-isa töötamise koht, sõprade elukoht. Raplas sai ta esimest korda maitsta friikartuleid või vähemasti on salvestunud just mälestus neist friikatest. Rapla raamides on olnud esimesed armumised, pettumused, selginemised. On olnud lapsepõlvekoht, aga ka kasvamise keskkond ning nagu elu näitab, taaskohtumiste ja tagasitulemiste punkt. Oma isiklikud olulised puutepunktid on Sten-Olle Valter Uusbergi abil illustratsioonina kaardile pannud ning seda saab plaati kuulates uudistada, kui soetatud on füüsiline eksemplar.

„Ma ei oska sihitult ringi voorida. Kõige lihtsam on panna pealkiri ära, eks ma siis mõtlen välja, mis see kõik lõpuks tähendab,“ kirjeldab Sten-Olle „Rapla“ sündi. „Albumi sünnikoht on siin ja selle plaadi mõtetest suurema osa olen ma siin jalutades lõpuni mõelnud,“ selgitab ta. Nagu iga album, räägib see lõpuks kõige rohkem siiski autorist. „Rapla“ ei ole selles osas erand. Ülevaadet Raplast kui asulast või geograafilisest punktist kaardil sellelt plaadilt otsida ei tasu.

„Ma tegelikult ei viitsi mõistatada. Mulle meeldib, kui ei pea nuputama, mis see mõte on. Ilusaid ja lihtsaid asju saab öelda nii, et nendest saab kohe aru,“ kirjeldab Sten-Olle. Plaadiga saab kaasa ka lugude sõnad ning autor loodab, et nendega tehakse tutvust. See on läbi ja lõhki Sten-Olle plaat, küll abiliste, kujundajate, muusikute toel tehtud, kuid siiski Sten-Olle ideealgest kasvama läinud ja valminud teos.

Ka muusikaliselt on mõni pala väheste akordidega, üks suisa kahega, kuid seda keerukam oli lugu Sten-Olle sõnul luua. Tekib ikka tahtmine midagi lisada. „Maadlesin poolteist aastat sellega, kuidas teha see lugu nii võimalikult lihtsaks, enne kui ta läheb täiesti labaseks,“ räägib Sten-Olle. Rõõmsa ja labase piiridega mängis ta plaati luues üldisemalt. Plaadikujundus on šikk nagu postkaart. Postmargiks autor ise, poseerimas tõsise portreena, nagu Rapla esivanemad ennemuiste võisid seda teha. Plaadi sisu niivõrd tõsimeelne ei ole.

Rapla poisid

„Mäletan, kui ma eelmise plaadi valmis sain, kuulasin seda ja mõtlesin, kas ma olengi nii kurb, kas kõik ongi nii halvasti, ja siis ma andsin endale lubaduse, et järgmise plaadi teen nii, et ikka nii halvasti ei ole. Mulle väga meeldib nii-öelda kurb muusika, aga mulle väga meeldib ka lõbus muusika,“ selgitab ta. Küsimus ei ole Sten-Olle jaoks mitte niivõrd see, kas nukras meeleolus on lihtsam kirjutada, vaid kuidas kirjutada helgelt, ilma et see oleks labane või banaalne.

Üks erilisemaid lugusid plaadil on kindlasti esimene, „Rapla poisid“, kuna see on ajendatud ühest väga konkreetsest kohtumisest klassivendadega: „Me pidime juubeliks tegema etüüdi. Saime kokku kambaga, kellest igaüks on viisteist aastat elanud muud elu ja sa tead, et nad on inimestena väga palju muutunud, aga kokku tulles veidral kombel kõik jälle taastub. Endale üllatuseks ei suuda ohjeldada seda, et ma muutun tagasi tolleks inimeseks, kes ma sel ajal olin. Väga sürreaalne kogemus, satuksid nagu kellegi teise kehasse mõneks ajaks. See oli väga äge emotsioon.“ Sellest kogemusest kirjutas Sten-Olle mitu lehekülge teksti, kuid lõpuks jäi nelja ja poole minutiline pala.

„Rapla“ sündis Hooandja platvormi ja annetajate toel ning oma plaadi on Sten-Olle tasuta kättesaadavaks teinud, kuigi olemas on ka füüsilised CD-plaadid ning vinüülid, sest veel on inimesi, kes tahavad muusikat ka käes hoida. Kõige olulisem osa on Sten-Olle sõnul aga just kontserdid ning ta loodab, et just sinna lõpuks inimesed tulevadki. „Kui teed oma plaadi hästi, siis inimesed tahavad sind ka näha,“ usub ta.

Esimene plaadiesitluskontsert on juba peagi Raplas kultuurikeskuse sisehoovis. Sügisel on plaan esineda ka Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Sten-Olle astub lavale kuueliikmelise ansambliga. Kuulda ja näha saab nii puhkpilli kui ka viiulimängu, aga mis kõige olulisem, Sten-Ollet ennast. Kui plaati kuulates mõned sõnad siiski mõistatama jätavad, on hea tulla ja vaadata autori silmadesse. Võib-olla reedavad need veel midagi.