Tõnu Rahulat ootab ees elumuutus. Seni 31 aastat Raikküla Farmerit vedanud juht andis ettevõtte üle järgmistele inimestele. Koos juhi taandumisega tuli ettevõttest ära veel kolm inimest.
Võib öelda, et tegemist on põlvkondade vahetusega Raikküla Farmeris. Raplamaa Sõnumitel avanes võimalus Tõnu Rahulat intervjueerida reedel, 16. juulil. Päev enne seda ehk 15. juulil oli Raikküla kultuurikeskuses toimunud tänuüritus Tõnu Rahulale ja tema tiimile. Selle korraldas ettevõtte uus juht Meelis Burmeister. Tõnu Rahulale oli tulnud tänu avaldama ligikaudu seitsekümmend inimest.
Lahkuv ettevõtte juht tõdes, et see sündmus läks talle hinge. Kohtume Rahulaga tema Rapla lähistel asuva kodu õuel. Päev on päikesepaisteline ning seega saab istuda mõnusalt värskes õhus. Vastuseid otsisime mitmele küsimusele. Ennekõike huvitas meid, mis nüüd Rahulat ees ootab, kas rahulik pensionipõlv või on tal veel mingeid plaane? Ühtlasi püüdsime välja selgitada, kui rahuliku südamega ta ikkagi oma elutöö järgmisele põlvkonnale üle andis.
Eilne sündmus oli muljetavaldav. Silma järgi võib hinnata, et teile tuli tänu avaldama ligikaudu seitsekümmend inimest. Kuidas teile endale see tänuüritus meeldis?
Loomulikult meeldis. Ettevõtte juhi jaoks on tänuavaldused harvad. Tavaliselt jõuavad üles välja probleemid ja nende lahendamisel on ikka solvujaid ning keegi jääb kaotajaks. Eilse ürituse puhul tahan ikkagi öelda, et see tänu kuulub meie meeskonnale. Meil on olnud väga tugev meeskond. Tootmisjuhid jäid kõik alles ja nad on kõik staažikad tegijad.
Kas see läks hinge, kui palju inimesi teile tänu tuli avaldama?
Läks. Mina ei teadnud, kui palju sinna inimesi tuleb. Algul olin sellele väga vastu, aga siis mõtlesin, et ehk teiste ettevõtete juhid võtavad šnitti, et üleminek võib toimuda sujuvalt. Viimaseid sõnu ei pea vahetama kuskil prokuratuuri ukse taga, olles uurimise all.
Kas võib öelda, et see oli põlvkondade vahetus Raikküla Farmeris?
Jah, võib küll. Lahenduse otsimiseks läks omajagu aega. Ka pealetuleval mehel Meelis Burmeistril läks küpsemiseks aega mitu aastat, et see koorem enda õlgadele võtta. Minul läks aega, et harjuda mõttega, et enam ei pea tööle minema.
Kui rahuliku südamega te Raikküla Farmeri üle andsite?
Nendest lahendustest, mis laual olid, valisin selle, kus saab seda teha kõige rahulikuma südamega. Muidugi on mured ka. Täna on kõige suurem mure põud ja kuumus. Nii on terve põllumajandussektori jaoks. Kui autoga ringi sõidan, siis näen, kui ruttu viljapõllud kollaseks lähevad. Veel on vara minna kollaseks, nad peaksid veel kasvama. Vot sellised mured on. Samas peab Meelis selle kõik juhina ise läbi tegema ja nägema riske. Meil on kokkulepe, et kui tal on kogu pilt selge, siis ta saab abi küsida. Koolis on ka nii, et kui juba küsida oskad, siis saad asjast aru.
Kas te tundsite, et just nüüd on õige aeg ettevõte üle anda?
Jah, aga see on ainult üks põhjus. Teine põhjus on see, et Euroopa Liidus tuleb põllumajanduse jaoks uus periood ja tugevasti räägitakse rohepöördest. Kõik otsused, mis praegu teha tuleb, ulatuvad järgmise viie või kümne aasta peale. Annan endale aru, et viie või kümne aasta pärast ei ole ma enam tõenäoliselt sellise tervise juures, et võtta enda peale rohepöörde läbiviimine.
Õige aeg on ka seetõttu, et Meelis Burmeister on küps, et see roll just nüüd enda peale võtta. Kui ta natuke hiljem selle üle võtaks, siis näeks ta viljade kibedust, mis selle tööga kaasas käib, ja võib-olla ta nii väga ei tahakski. Kui mina oleksin 31 aastat tagasi teadnud, mida see kõik kaasa toob, siis ma ütlen ausalt, ma ei oleks Raikküla juhtimist üle võtnud.
Kas üleandmise juures on ka väike nukrusenoot?
On ikka. Küllap on see kõigil. Tuleb osata lahti lasta. Eilse tänuüritusega ei ole see üle läinud. Võib-olla on see süvenenudki. Olen veel rohkem hakanud aru saama, kui tubli meie kaader oli ja kui tugevad meie inimesed on.
Olete te Raikküla Farmeri tuleviku osas meelestatud positiivselt?
Jah, kindlasti. Raikküla anti minule üle väga tugevatel alustel ja ta on siiamaani tugevatel alustel. Seda nii juriidiliselt kui ka majanduslikult. Üks pankur ütles mulle aasta aega tagasi, et kui ma ettevõtte juhtimise juurest kõrvale jään, siis ei juhtu sellega midagi. Ta lihtsalt on tugevatel alustel. Kui me notari juures lepingut allkirjastasime, ütlesin ma Meelisele, et kui tahta Raikküla Farmerit põhja viia, siis peab sellega väga tugevasti vaeva nägema. Niisama lihtsalt ta ei lähe. Meie Nokia on töö ja Raikkülas osatakse tööd teha.
Plaanite kõrvaltvaataja pilguga jälgida, kuidas Raikküla Farmeril minema hakkab?
Tahaks ikka aktiivselt olla kõrval. Oleme Meelisega kokku leppinud, et uue aastani olen tal süsteemselt kõrval ja abiks. Kui harjutakse kellegi toe ja abiga ära, siis on väga raske sellest hiljem loobuda. Seda ei ole, et hommikul poole kaheksast kuni kuueni olen kohapeal. Aga kui kokku saame ja räägime, siis kolm-neli tundi läheb ära küll.
Raikkülas on ainulaadne olukord, kus üks ettevõte on pikalt kultuurikeskust üleval pidanud. Kas see jätkub?
Jah, jätkub küll. Umbes aasta tagasi küll Meelis ütles, et ta ei näe põhjust, miks peab kultuurikeskust ülal pidama, aga täna räägib ta juba teist juttu. Täna ta mõistab, et kultuurikeskus on üks osa tervikust ja kogukonnast. Suurem põllumajandusettevõte tähendab tavainimese jaoks tolmu, müra ja sõnnikuhaisu. See teema kerkis esile mõni aasta tagasi, kui me rajasime uut noorkarjafarmi. Suvilate elanikud küsisid siis, kas seda on ikka vaja. Selgitasin neile, et ega ma muud moodi kultuurikeskust üleval saa pidada kui loomakasvatuse arvel. Kui nad tahavad, et kultuurimaja alles jääb, tuleb leppida ka teise poolega, ja lepitigi.
Üks osa meie tulust läheb kultuuri edendamiseks. Kultuur on selline asi, et kui see kaob, siis see kaob tervikuna ja enam seda ei taasta. Kirjandusklassikas on öeldud, et hinge eest tuleb ka hoolt kanda. Tuleb muidugi öelda, et meid on tublisti aidanud Rapla vald. Umbes veerandi või kolmandiku kuludest kannavad nemad.
Kui Anne Kalf teid eilsel üritusel tänas, ütles ta tunnustavalt, et te olete metseen. Kas te tunnete end metseenina?
Jah, seda ta ütles, aga ma ei tunneta end sedasi. Minu jaoks on seda liiga palju öeldud. Metseenid istuvad kodus, aktsiad kuskil kerivad ja nad sponsoreerivad üritusi. Mina olen lihtsalt majandusjuht. Muidugi on ka minu juurde tuldud palvega, et kas ma saan toetada. Teinekord on isegi nii, et pärast üritust on tuldud ja näidatud, et nii suur summa jäi puudu, sest külastajaid oli vähem. Pole probleemi, oleme ka need olukorrad lahendanud.
Mis on võti, et juhina edukas olla?
Ma usun südamest, et inimesed on head. See on üks juhi omadus, et näha tuleb inimeste headust. Südames ongi kõik head. Mul oli üks traktorist, kes tõesti tegi südame täis. Vingus ja virises ainult. Andsin talle karistuseks puhkuse. Saatsin ta keset suve kaheks nädalaks puhkusele, et las siis seal mossitab. Teisel päeval tuli minu juurde tagasi ja ütles, et tead, Tõnu, ma ei ole südames halb mees, aga mul on lihtsalt iseloom sant. See näitabki, et inimesed on tegelikult head.
Kuidas te näete seakasvatuse tulevikku laiemalt? On ju levinud igasugused trendid ja soovitused vältida sealiha söömist. Kas need panevad teid muretsema?
See on moetrend ja neil on kindlasti olemas oma nišš. Samamoodi nagu need vikerkaarevärvid – see on moetrend, mis tuleb ja läheb. Ma tean, mis asi on taimne proteiin ja loomne proteiin. Ainult mäletseja loom suudab teha taimsest valgust loomse valgu, mida inimene omastab. Vastus teie küsimusele on see: ma ei näe, et sellest probleemi tekib. Asi on selles, et me elame heaoluühiskonnas, kus oleme hakanud alternatiive otsima. Ainult meie siin heaoluühiskonnas saame rääkida sellest, et loobume sealiha söömisest. Seal, kus inimesed on näljas, pole võimalik seda teha.
Kas on aus öelda, et Raikküla Farmer on teie elutöö?
Võib öelda, et see on üks osa minu elutööst. Ka kõik see, mis siin (kodukoht Rapla lähedal – toim.) asub, on osa minu elutööst. Kindlasti on ettevõte juhi nägu, seda loomulikult.
Kas te olete mujal ka töötanud? Kas või lühiajaliselt.
Olen ikka. Pärast kooli olin elektrivõrkudes tööl. Põhilise osa tööelust olen olnud muidugi Raikkülas.
Kui suuri piiranguid seadis teile see, et teie isa töötas kirikuõpetajana?
Nõukogude ajal ikka väga suured piirangud. See vormis minust selle, kes ma praegu olen. Teadsin, et saan loota iseenda peale. Vanemate tugi oli muidugi kogu aeg. Kui reformid tulid üheksakümnendatel, küsisin ma isa nõu, kas on õigem hoida Raikküla Farmer koos või jagada see laiali. Isa soovitas seda mitte laiali jagada ja ma olen talle selle eest väga tänulik.
Mis siis nüüd tulevik toob? Kas rahulik pensionipõlv?
Ise mõtlen, et kõigepealt puhkan paar kuud. Ega mul muidu ole aastas rohkem puhkust olnud kui paar päeva või nädal. Toimetan siin kodu juures ja tegelen lastelastega. Üks mõte on panustada heategevusprogrammidesse. Kas või oma teadmistega majandusest või maksundusest. Tahaksin ka üritusi sponsoreerida ja aidata leida tuge fondidest. Paar ideed on olemas. Teine pool, nagu ettevõtluses ikka, on mõte investeerida kinnisvarasse. Raplasse kortereid muudkui tuleb. Aga püsivalt tegeleksin ikka heategevuspoolega.
Vähemalt neli-viis korda käidi teile eilsel üritusel välja plaan koostada raamat. Olete selle peale mõelnud?
Muide, üks minu lapselastest on sama idee välja käinud. Ma rääkisin neile läbielamistest, mis üheksakümnendatel tuli teha. Oi, vanaisa, pane kirja, oli nende reaktsioon. Ütleksin nii, et kui see aasta otsa seedib, siis võib-olla… Mul on terve virn märkmikke, kus on kirjas viimaste aastakümnete tegemised. Praegu ma ei ole valmis raamatu koostamiseks. Võib-olla peab olema distants selle ajaga. Varem on välja pakutud, et kirjutaksin nendest katsumustest, mis mul olid seoses isa tööga. Ma olin n-ö teise sordi inimene. Pidin harjuma sellega, kui mulle öeldi, et, Tõnu, ära unusta, kes sa oled. See tegi tugevaks, ma ei andnud alla.
Mis puudutab veel raamatu kirjutamist, siis selge on see, et teil oleks kindlasti lugusid, mida edasi anda.
Kümme aastat tagasi ma arutasin seda oma isaga. Tema küsis, kes seda loeks. Tänapäeval loeksid seda minu lapselapsed. Loetakse siis, kui on mingi ajaline distants. Kui see jälle liiga pikaks läheb, siis kaovad teravused ära ja jutt läheb ümmarguseks. Täna ma veel ei ole raamatu koostamiseks küps.
Olete ise muidu agar raamatute lugeja?
Olen. Üks viimaseid on Jaan Krossi “Kolme katku vahel”. Üks sõber kunagi ütles mulle, et mis lugeja ka mina olen. Aga “Kolme katku vahel” on 1100 lehekülge teksti. No ma tahaks näha firmajuhti, kes nii palju lugeda jaksab. “Tõde ja õigust” olen vist kolm korda juba lugenud. See on raamat, mida peab iga kahekümne aasta järel uuesti lugema, sest siis vaatad asjadele hoopis teistmoodi. Teate, kui väga hinge “Tõde ja õigus” läheb. Ka film läks hinge ja minu Ukraina sõbrad kiitsid ka seda filmi.
