Vaktsineeritud inimeste seltskonnas lahvatas koroonakolle kõige rahulikumal viiruseleviku perioodil. Tänu vaktsiinile hoiti ära kõige hullem.
„See on hästi õpetlik lugu,” alustab Raplamaa Omavalitsuste Liidu turvalisuse ja rahvatervise spetsialist Ülle Laasner. Ta sai oma esimese Astra Zeneca vaktsiinidoosi selle aasta märtsi lõpus. Teise doosi saamiseks tuli oodata kolm kuud. Enne teise süsti saamist toimus aga kaua oodatud üritus. „Lükkasime selle 3. detsembrilt 21. juunile. See oli kõige turvalisem aeg. Viisteist nakatunut tuli päevas vaid juurde. Nii madalat nivood ei olegi olnud,” räägib Ülle.
Ruunawere postimõisa kogunes tol päeval 23 meie maakonna eesliinitöötajat. Seal oli inimesi politseist, Kaitseliidust, oli õpetajaid ja asutuste juhte. Koguneti maakonna tervisemeeskondade koostööseminarile, et arutada arenguplaane ja võtta kokku poolaasta. „Mina olin ainuke ühe süstiga. Teise süsti aeg oli 29. juunil. Teised kõik olid kahe süstiga vaktsineeritud, välja arvatud üks inimene, kes oli täiesti vaktsineerimata,” räägib Ülle.
Kiirtest koroonat ei tuvastanud
Koosviibimine oli töine, aga ka meeleolukas. Ühiselt mängiti erinevaid mänge, kus pidi paaris lähestikku rääkima, tehti grupitööd, kus liiguti lauast lauda, lisaks mõnuleti õhtul ühiselt aurusaunas ja mullivannis. „See oli eriti soodne keskkond viiruse levikuks,” tõdeb Ülle. Ta oli küll alustanud päeva koroonavastase ninaspreiga, kuid oli unustanud seda päeva jooksul veel kasutada. Et ninasprei saaks mõju avaldada, tuleb seda järjepidevalt kasutada.
Pärast selgus, et see üks inimene, kes oli vaktsineerimata, oli tegelikult juba ürituse päeval kergete haigussümptomitega. Ülle talle haigena üritusele tulemist pahaks ei pane. „See on õpetuskoht. Inimesed arvavad suvel, et on saanud konditsioneerist külma. Tema arvas samuti nii. Kui mina jäin haigeks, arvasin ka, et olin konditsioneerist külma saanud. Üldse mingit muud mõtet ei tulnud!” räägib Ülle.
Seminar oli esmaspäeval. Tõsisemalt haigestus vaktsineerimata osalenu kolmapäeval. „Samm on nelja-päevane. Kui esmaspäeval oled koldes, jääd neljapäeval-reedel haigeks. Tema jäi kolmapäeval, ta oli saanud nakkuse juba enne esmaspäeva,” arvab Ülle. Ürituse korraldajana peab Ülle kõige kahetsusväärsemaks seda, et info haigestumisest jõudis temani alles nädal pärast üritust. Lisaks Üllele jäid vaktsineeritutest kaks haigeks, kahel oli lihtsalt positiivne koroonaproov, aga erilisi sümptomeid peale nohu ei tulnud.
„Sain täitsa juhuslikult teada ja siis hakkasin kohe kõiki teisi teavitama. Siis selguski, et nakatunuid oli veel,” räägib ta. „Siin sain kohe aru, et ei ole ka mul mingit konditsioneerist haigestumist. Läksin kohe, mask ees, apteeki ja ostsin kiirtesti. Olin nii endast väljas, et ei suutnud isegi selle juhendit lugeda. Süljetesti tulemus oli negatiivne. Mina seda ei usu, see on jama, mõtlesin siis,” lisab ta.
Sel hetkel oli Ülle niivõrd endast väljas, et ei suutnud ka välja mõelda, kuidas koroonaviirust testima pääseda. „Ausalt öeldes, ma ei olnud sellele varem mõelnud,” tunnistab ta. Kui ta oli teada saanud, et on vaja perearsti saatekirja, asus ta seda telefonitsi püüdma, kuid tulutult. Järgmise meeleheitliku sammuna läks ta perearstikeskusesse. „Vastuvõtuajad olid läbi ja sain hurjutada ka, et sinna tulen, aga ma ei osanud midagi muud teha,” räägib Ülle. Saatekirja ta siiski sai ja testimine kinnitas, et tal on koroonaviirus.
Vaimne ega füüsiline vorm ei ole taastunud
„Siis ma jälle ei teadnud, mida edasi teha, kui haige olen,” ütleb Ülle. Abikaasa ja poeg arvasid, et ehk nad ei ole nakatunud ja sõitsid maakodust ära linnakorterisse. Ülle jäi üksi maale, kuid tõdeb nüüd, et see ei olnud võib-olla kõige parem mõte.
„Haigus võttis mind nii läbi, et nädal aega ma ei teadnud ööst ega päevast midagi. Sõbrannad kogu aeg kirjutasid ja uurisid, kas olen elus,” räägib Ülle. Tal palavikku ega kurguvalu ei olnud, mehel ja lapsel oli vastupidi. Nemad pidid taluma kõrget palavikku ja tugevat kurguvalu.
„Mul oli hästi imelik tunne. Higi voolas kogu aeg. Samas oli kohutavalt palav aeg. Tundsin, et paha on olla. Mõtlesin, et millal ma varem end nii tundnud olen, ja siis meenus, et pärast esimest vaktsiinisüsti oli sama tunne,” räägib Ülle.
Hiljem läks enesetunne veelgi kehvemaks. Üllel oli kehatemperatuur ebaloomulikult madal, 33 kraadi. „Mõtlesin, kas niimoodi hakkabki surm tulema. Helistasin perearsti nõuandeliinile. Seal seletati kõik ära, lohutasid, et veel ei sure,” räägib Ülle naerdes. „Praegu on naljakas, aga sel hetkel oli jube,” lisab ta seejärel tõsiselt.
Ülle mäletab sellest ajast tugevat silmade valu ning seda, kuidas iga väiksemgi pingutus ära väsitas. „Kastsin ühe ampli ära, olin pool tundi pikali ja siis kastsin teise,” meenutab ta. Lisaks tekkis tal kinnine köha. „Ma ei saanud üldse sügavalt hingata, ajas kohe köhima. Sõbranna tõi inhalaatori ja äratas hommikuti, et ma ikka inhalaatorisse hingaksin,” räägib ta. Nõuandeliinilt soovitati Üllel minna ka kopsupilti tegema, mida ta tegigi. „Õnneks kopsus midagi hullu ei olnud, kuigi hingata hästi ikka ei saanud,” tõdeb ta.
Ülle oli haiguslehel kokku 24 päeva, enne kui hakkas tundma, et jõud tuleb tagasi. „Kummaline oli see, et kognitiivsed võimed on kannatada saanud. Loen, aga aru ei saa, mida loen. Lühiajaline mälu on kehv. Ma ei kujuta ette, kuidas lapsed peaksid sellisena õppima,” muretseb Ülle.
Alles augustikuu esimestel päevadel tegi Ülle esimese trenni pärast haigestumist. „Ka pool tundi lapselapsega mängida oli liig,” tõdeb ta. Enne haigestumist tegi ta aktiivsemal perioodil trenni seitse päeva nädalas. Millal endine vorm taastub, Ülle veel ennustada ei julge.
Südamevalu kestab siiani
Üllele teadaolevalt ta peale oma abikaasa ja poja kedagi teist ei nakatanud. Ka ei tea ta, et tema üritusel viibinud seltskonnast oleks koroonapositiivsed ise viirust edasi levitanud. Ülle usub, et vaktsineeritus aitas ära hoida hullema.
„See südamevalu ja vastutustunne!” ohkab Ülle sügavalt. Pärast 21. juuni üritust tuli kohe jaanipäev, lisaks külastati perekonnaliikmeid, vanu ja haigeid, käidi võistlustel, kallistati ja oldi paljudega koos. Ülle ise usub, et liikus kogu seltskonnast kõige aktiivsemalt ringi ning tajub tugevalt, kui halvasti oleks kõik võinud lõppeda.
„Kuidas ma seda ära ei seostanud?” on Ülle enda peale pahane, et ta oma haigust alahindas. „Kui sul on selline tunne, mis on eriti kummaline, siis on see tõenäoliselt koroona. Miks ma arvasin, et mul ei ole koroonat, oli see, et ma olin poolteist aastat igal hommikul teadlikult tõusnud ja mõelnud, kas mul on kurk haige või ei ole. Üldiselt nii ta ju hakkab. Minul ei olnud,” selgitab ta.
Inimesed kaotasid Ülle hinnangul vahepeal liialt oma valvsuse. „Käisin maskiga poes. Mulle öeldi, et võta see kalts eest ära. Inimesed ei mäletanudki enam seda viirust. Nüüd jälle hakkab meelde tulema. Meil ei ole veel tavaline elu,” on Ülle resoluutne.
Ülle jaoks ei ole elu tavaline veel ilmselt nii pea. Ta tunnistab, et kannatab endiselt nakatumisest tingitud ärevuse all ning muretseb pidevalt, ega ta jälle kuskil viirusega kokku ei puutu. Ülle usub, et tänu läbipõdemisele ta tõenäoliselt niipea koroonaviirust enam külge ei saa, kuid on siiski ärev ning teda kimbutavad isegi õudusunenäod.
„Käisin sõbranna sünnipäeval, kus oli kaks võõrast inimest, ja mõtlesin kohe, huvitav, kas nad on just reisilt tulnud, on nad vaktsineeritud või mitte. Läksin lihtsalt minema, ma ei suutnud seal olla,” kirjeldab Ülle. Sarnaseid olukordi on ta kogenud veel. „See on lihtsalt nii jube mõelda, et mina oleksin võinud anda oma 93-aastasele sugulasele selle viiruse ja ta oleks ära läinud,” ütleb Ülle.
Perearst Andres Lasn koroonaviiruse sümptomitest ja nende ravist:
Üldiselt põhjustab koroonaviirus ülemiste hingamisteede viirushaiguste nähte nagu köha, kurgu- või kõrvavalu, nohu. Lisaks võib olla üldine kehv enesetunne, palavik, peavalu, lõhna- ja maitsemeele muutused jms. Sageli möödub koroonaviirus iseseisvalt, st pole vaja eraldi ravi peale vedeliku tarvitamise, puhkamise ja ootamise, et sümptomid taanduks 7-14 päeva jooksul. Üldiselt ei jää pärast läbipõdemist inimest midagi kummitama, harvemal juhul võib aga maitse- ja lõhnataju olla muutunud isegi 3-6 kuud. Samuti võib esineda kroonilise väsimuse sündroomi (n-ö pikk COVID), mille vastu puudub eraldiseisev täpne ravi.
Mõnel inimesel võib haigus kahjuks levida edasi alumistesse hingamisteedesse ehk kopsudesse, tüüpiliselt võib see juhtuda 5-7 päeva pärast nakatumist. Sellisel puhul võib üldine seisund märgatavalt halveneda, palavik tõusta ja mitte reageerida palavikualandajale, tekib õhupuudus ning veel halvemal juhul ka teadvushäired. Sageli ei suuda inimene sellises seisundis ise hingata ning vajab kas lisahapnikku või suisa hingamise assisteerimist ventilaatori all. Üldiselt on siis prognoos paranemisele halb.
Väga hea spetsiifiline ehk viirusevastane ravi puudub siiamaani, intensiivravi tähendab vaid inimese parimal viisil arstlikku toetamist. Kirjeldatud sümptomid ja haiguskulg võivad olla samasugused nii lastel kui ka täiskasvanutel, eriti ohustatud on muidugi krooniliste haigustega inimesed (sh lapsed), kellel on nõrgestatud immuunsüsteem.
