Sigrid Põld
Just sellise pealkirja all on Hageri kogudus seda aastat erinevate üritustega tähistanud. Hageri küla esmamainimise daatumi 1241 leiab Taani hindamisraamatust, aga koguduse rajamise aasta on hüpoteetiline. Siiski mitte täielikult „laest võetud“, vaid seda arvestatakse selle järgi, millal Taani misjonärid siiamaile jõudsid ja esimese eestlase siin ristisid. Kiriku ehituseni jõuti küllap alles hiljem.
Niisiis vähemalt 800 aastat on Hageri kihelkonnas olnud kogudus. Me ei tea muidugi midagi täpsemat selle perioodi kohta, kuna kirjalikke andmeid praktiliselt pole ning ka need märgid, mida võime oma ümbruses näha – arhitektuur, kunst, loodus jm sümbolid, ei viita siinkandis just liigselt ajale 800 aastat tagasi. On muidugi võimalik, et me veel avastame ajaloosaladusi, mis maapõues või mõnes kivimüüris – seda toonitasid ajaloolased ka konverentsil.
Juubeliaastat korraldama hakates oli kohe mõte, et teeme ajalookonverentsi, et paremini mõista, mis, millal ja miks toimus. Soovisime konverentsi üles ehitada nii, et oleks kaetud nii ajaloolaste käsitlus taanlaste ristisõdade olemusest, aga ka kiriku seisukoht, et mitte öelda lähtekoht. Lisaks neile ettekannetele veel ka kultuurilooline aspekt – kuidas on taanlaste ristisõdade temaatikat käsitletud kirjanduses ja kunstis.
11.-12. septembril toimusid juubeliaasta kulminatsiooniks kujunenud üritused Hageri palvemajas ja kirikus – konverents, kontsert ja pidulik tänujumalateenistus.
Konverentsist kujunes tõeliselt huvitav ja põnev koosolemine! Ei seganud kedagi ka Hageri palvemaja 200-aastased seljatoeta puupingid, millel istumine pole kindlasti liiga mugav. Viis tundi konverentsi koos paari pausiga läks lennates. Konverentsi ette valmistades otsustasime kohe, et kutsume külla oma ala spetsialistid ja kui juba teeme, siis kõrge tasemega.
Oleme rõõmsad, et konverentsi avaettekannet tuli pidama Eestis resideeruv Rooma-Katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. Tema laitmatu eesti keel on juba omaette tunnustamist väärt, aga mis veel öelda selle kohta, kui piiskop räägib lihtsalt ja loogiliselt ja kiriku teguviisi õigustamata sellest, mis on eestlastele ajaloost ehk palju küsimärke tekitanud teema – ristisõjad.
Piiskopi põhisõnum oli, et kirik ei õigusta vägivalda ja selle eest on ka paavst Johannes Paulus II ametlikult kõigi rahvaste ees vabandanud – vägivald, mis kunagi ajaloos toime pandi, tuleb hukka mõista. Küll aga tuleb samas aru saada, mis oli see sõnum ja põhjus, miks pikk tee kuhugi kaugele maale ette võeti.
Küllap oleme seda ajalooraamatutest ka lugenud või ajalootunnis kuulnud, kuid niimoodi piiskopi suust selgitusi ja põhjendusi kuulates asetusid mitmed asjad omale kohale. Piiskop Jourdan selgitas, et ristisõda pole mitte kunagi olnud Püha Sõda. Ehk siis kristlastele pole ette nähtud või tingimuseks pandud misjonitöö sõdimise abil, nii nagu see mõnes teises religioonis on suisa soovituslik, sest Jumala nimel on õigus paganaid tappa ja kui sa ise ka seejuures hukkud, seda parem – jõuad otse paradiisi.
Piiblis sellist üleskutset ei kohta, sest sõda ei ole vahend usu levitamiseks. Esimesed ristisõjad toimusid 11. sajandil, kui Jeruusalemm oli langenud moslemite kätte. Siis kutsuti Euroopas üles kristlasi minema Püha linna päästma paganate käest. Selles minekus oli üksjagu kahtlusi, sest oli selge, et linna tagasi saamine võib viia vägivallani ja võib juhtuda, et ka vaenlase tapmiseni. Tapmine on aga piibli järgi patt. Oli inimesi, kes seetõttu jätsid minemata, aga oli neid, kes võtsid teekonna ette kui palverännaku ning võitluses Püha linna eest tõepoolest osalesid ka lahingutegevuses, mida käsitleti siis enesekaitsena, aga ka nõrgemate kaitsmisena, samuti kohalike kristlaste kaitsmisena moslemite eest.
Kuigi katoliku kirik ei õigusta tolleaegset sõjategevust, on võimalik tagantjärele tarkusena siiski möönda, et nende tegevus takistas oluliselt moslemite pealetungi Euroopale. Kui neid sõdu poleks olnud, kes teab, milline oleks Euroopa tänapäeval. Piiskop Jourdan selgitas, et ristisõdade olemus ja teke ei seisnud misjonitöös, vaid teiste kristlaste kaitsmises, kelle elupaigad olid moslemid üle ujutanud.
Kaitsmise mõiste muutus aga ajas. Jeruusalemmas toimunud ristisõjad olid sealsete kristlaste kaitsmiseks, aga 12. sajandil toimunu siin, meie piirkonnas, ei olnud enam kristlaste kaitsmine, vaid leiti, et peab eksinuid ehk patuseid kaitsma. Kiriku sõnum oli ja on, et meil on parim sõnum, lootuse sõnum ja seda tuleb levitada, ka paganarahvaste hulgas. Seejuures on kahetsusväärne, et see tõi kaasa ka vägivalda ja seda ei õigusta kirikus mitte keegi.
Konverents jätkus sama põnevalt. Järgmine ettekanne oli ajalooprofessorilt dr Kersti Markuselt „Taani misjon ja ristisõjad. Kuidas võime mõista taanlaste tegevust“. Kersti Markus alustas sellest, et kui Jeruusalemm oli taas langenud moslemite kätte (1187), jõudis sõnum sellest Taani üsna kiirelt. Taani oli tol ajal Läänemere suurvõim, kelle kaubandussidemed olid nii Novgorodi kui ka Inglismaa suunal. Kogu Skandinaavia oli juba kristianiseeritud, keskse kirikuga Lundis. Lihtinimesed olid üsna madalalt haritud ja Euroopa mõistes oli Skandinaavia pigem perifeeria, aga kirikuteenrid olid oma hariduse saanud Euroopas ja kuulusid kõrgklassi.
Kõige olulisem mees oli 1187. aastal Taanis Espern Snare. Valitsev kuningas oli alles noor ning toetus Snarele – kõik, mis tema ütles, tuli teha. Kui siis sõnum Jeruusalemma taaslangemisest jõudis Snareni, pidas ta sütitava kõne, milles kutsus üles kaaskristlasi asuma teele, et levitada kristlust. Teetähisena lasi Espern Snare ehitada erakordse, viie torniga suurkiriku Kalundborgi. Kiriku põhiplaan vastab taevase linna mõõtudele, mille leiab piiblist, Johannese ilmutuse raamatust.
Ühesõnaga, taanlased olid täis tahtejõudu ja soovi midagi ära teha pärast seda, kui kuulsid, et nende usuvennad on langenud moslemite valitsemise alla. Tekkis kihk luua Taani ja temale kuuluvatele maadele uus Jeruusalemm. Algas tohutu kirikute ehitamise buum ning valmisid mitmed põnevad ringikujulise põhiplaaniga kirikud, mis pidid arhitektuurilt sarnanema Kristuse hauakirikuga Jeruusalemmas.
See aeg ei kestnud kaua, kuid sõnum jõudis taanlaste kaudu ka Põhja-Eestisse. Koos ususõduritega tuli Tallinna piiskop Andreas Sunesen, kes isiklikult jälgis ristimistööd Eestis. Oluline tähis taanlaste siinviibimisest on kindlasti ka Dannebrogi ehk Taani lipu teema, kui see 15.06.1219 Tallinnas Lindanise lahingu ajal taevast langes.
Professor Markus toonitas, et tegelikult ei ole seda perioodi ikka veel piisavalt põhjalikult uuritud ja seoseid laiema pildiga loodud. Põnev teekond on veel ees ja uued noored ajaloolased hakkamist täis – on lootust, et sellele ajajärgule on peagi tulemas uus käsitlus ja vaatenurk.
Konverentsi lõpetas tandem-ettekanne, kus sõna said dr Tiina-Mall Kreem ja dr Linda Kaljundi. Nemad rääkisid taani ristisõdadest läbi kunsti ja kirjanduse. Tuleb välja, et taanlaste ristisõdade temaatikat on ajaloolistes romaanides kasutanud vaid kaks Eesti kirjanikku – Bernhard Kangro „Kuus päeva: Andreas Sunepoja päevaraamat ja pihtimused“ (1980) ning Jaan Kross „Väljakaevamised“ (1990). Mõlemad raamatud keskenduvad taanlaste ristisõja perioodile ning kirjeldavad tegevusi stiilis „mis oleks, kui oleks olnud päevaraamat, mis oleks, kui oleks kirjutatud kroonikat“, ja seda mõlemad siis piiskop Andreas Suneseni pilgu ja tegevuse läbi.
See, et temaatikat on vähe lahti kirjutatud, taandub taas mainitule, et taanlaste ristisõdadest pole ka palju ajalookirjandust. Saxo Grammaticus ehk Taani vanima kroonika autor suri just siis, kui taanlased siia jõudsid. Henriku Liivimaa kroonika käsitleb aga taanlaste tegevust Saksa Ordu vaatenurgast, mis ilmselgelt pole objektiivne.
Kujutavas kunstis on aga taanlaste temaatikat rohkem võimalik leida. Juba 19. sajandi alguse baltisaksa kunstnike maalidel võib näha taani ristisõdijaid, kelle käes Taani puna-valge ristilipp, ja sealt edasi on ikka ja jälle taanlasi ja Skandinaavia temaatikat näha nii maalidel, joonistustel kui ka raamatute illustratsioonidel. Eesti Vabariigi loomisel sai Skandinaavia teema eriti oluliseks. Vaade oli pigem Skandinaavia poole ja tunti, et me kuulume sellesse kultuuriruumi – sealt ka lõvid meie riigi vapil jne.
Ajalookonverents oli sisukas. Püüti mõista, mida tähendas ristisõda taanlastele, mida eestlastele. Kas see oli kõik halb, mida tehti või võis sellest paratamatust vägivallast tõusta ka midagi head? Üksmeelselt jõuti tulemuseni, et tegelikult on see ajajärk eestlaste elus oluline ja märkimisväärne. Sai ju ikkagi meie kirjakeel alguse just kirikust ja kristlikust kirjandusest – poleks olnud neid taani ja ka saksa misjonäre… Nagu öeldakse, kiri algab kirikust, rahvas raamatust – pole halba ilma heata.
Hageri koguduse juubeliaasta sündmused aga jätkusid ka pärast konverentsi. Ühiselt mindi kirikusse kontserdile, kus esinesid hingematvalt kauni muusikaga laulja Ott Indermitte ja kitarrist Paul Daniel.
Pühapäeval, 12. septembril toimus pidulik tänujumalateenistus, kus osales Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma, kes oma kõnes toonitas samuti kristluse leviku puhul olulise punktina just kirjakeelele aluse panemist. Teenistusel laulis Hageri koguduse kammerkoor Lambertus ja mängis võimas koguduse pasunakoor. Üheks keskseks sündmuseks sel jumalateenistusel oli ka koguduse lipu ja vapi õnnistamine. Uued sümbolid Hageris, mille kujundusest võib leida ka Taani ristilipu. (Vt lk 17)
Hageri koguduse juubeliaasta ei ole sellega veel lõppenud. Oktoobris toimub suur pasunakooride ühiskontsert, novembris ootame Hageri Akadeemiasse külla semiootik Mihhail Lotmanit ja detsembris on suur jõulukontsert.
Kui vaadata aga tagasi, mis kõik sel aastal juba olnud on, võime olla väga, väga tänulikud. Mitmed kohtumisõhtud, Hageri Akadeemia seminar, koolinoorte ajalookonverents, taani pühapäev, reis Taani, kuulutusnädal erinevate külalisjutlustajatega jne. Seda kõike on võimalik järele vaadata ja mitmeid üritusi ka järele kuulata juubeliaasta kodulehel https://hagerikogudus800.weebly.com/
