Eluohtlik vabadus mitte vastutada

Ester Šank

Ei anna me armas Eesti paraku välja Põhjamaa nõudlikku mõõtu. Koroona kontekstis oleme endiselt üks keskpärane Ida-Euroopa riik.
Mulle pakuti võimalust end tasuta vaktsineerida iseenda ja lähikonna kaitseks ohtliku viiruse eest. Ent mina arvan, et tean ise paremini. Minu keha – minu otsus. Ja kõige tähtsam on õigus ise otsustada. Paraku sain nakkuse ja sattusin haiglasse. Ravi kestis nädalaid ja siiani pole selge, kui kaua pean veel tüsistustega maadlema. Haigekassale on see läinud maksma juba mõned head tuhanded, kuid mõistetavalt tuleb tasuda ka mu järelravi eest.
Eelnev ei käinud õnneks siiski minu enda kohta. Küll teeb mind aga õnnetuks teadmine, et kirjeldatud mõtteviis ei esinda üksikjuhtumeid. Vastupidi, uskumatult paljud kaasmaalased veeretavad vastutuse oma otsustusvabaduse tagajärgede eest kogu ühiskonnale. Sealhulgas ravi eest ajal, mil tuhanded teised inimesed peavad vajalikust arstiabist ilma jääma, sest haiglad on täis vaktsineerimata koroonahaigeid.
Võttis jahmatusest tummaks, kui üks telekanal pani prime time’il programmi dokumentaali koroonavaktsiini “mõrvarlikkusest”. See pälvis küll ühismeedias mõnedki rammusad vastulaused, ent need jäid antivakserite domineeritud ruumis erilise mõjuta. Kas tõesti oli sobiv võtta selline saade kavva ajal, kui viirus aheldab jälle inimesi hingamisaparaatide külge ja ajab neid kümnete kaupa hauda, aga vaktsineerimine sellegipoolest ei edene?! Vaktsiinivastaste veskile on iga selline saade/sõnavõtt hea sahmakas vett ja hävitab pisimagi lootuse, et mõjule pääseksid ka eksperthinnangud ja statistikaga toetatud soovitused.
Inimesed enamasti tahavad uskuda millessegi, usaldada kedagi. Demokraatia-traditsiooniga maid iseloomustab kodanike usaldus oma riigi vastu. See võib väljenduda nii riiklike institutsioonide reitinguis kui ka inimeste seaduskuulekuses (mis on üksteisega ju seotud). Viimast on põlvest põlve otsekui emapiimaga kaasa antud ja järgitud mitte niivõrd hirmust karistuse ees kui teadlikuna igaühe tegude tähendusest ühiskonnas ja vastutusest kaaskodanike ees. Põhjamaades see nii on, ja seal on saavutatud ka kõrge vaktsineerituse tase.
Kolmandik Eesti elanikke sellist solidaarsust ei tunne ega vastutust enda peale võta. Ükskõik millega siis oma vaktsiinivastasust ka ei põhjendataks. Küll aga peavad ühiskonna ühe osa vastutamatust/egoismi/rumalust solidaarselt doteerima teised maksumaksjad. Tegelikult tulnuks juba ammu mitte ainult nimetada asju nende õigete nimedega (vähemusest on pandeemia ajal saanud enamus ehk ühiskonna suhtes türann), vaid ka astuda otsustavamaid samme koroonakaitse saavutamiseks. Valitsus kardab seda teha – aga loodetavasti vaid valimispäevani.
Teisalt, miks meie kõrgelt koteeritud ja imetletud digiriik on nüüd nii jännis? Miks ajab siin juuri häbenematu vaimupimedus ja enesekesksus? Kohati paneb küünilisus lausa õhku ahmima. 7. oktoobri “Aktuaalses kaameras” tunnistas üks hooldekodu juhataja, kuidas on eaka hoolealuse lapsed põhjendanud keeldu oma ema-isa vaktsineerida: ei ole vaja sekkuda vanainimese elu loomulikku kulgu. Tõlkes tähendab ju see, et lapsed pigem eelistavad oma vanema surma!
Samasugune hoolimatus valitses selles peres, kus arvati, et riskirühma kuuluv 75-aastane ema vaktsiini ei vaja, sest “ta ju ei käi kusagil väljas”. Küll aga käisid väljas pere keskealised ja noorem põlv. Nemad tõidki vanaemale koroona koju kätte. Oma pere sees jagatud taud on siis võõraste toodust kuidagi parem?
Terve talupojamõistus näikse olevat rahva hüljanud. Võtkem või trall kaitsemaskidega, mida mõni tüüp ei pane mingil juhul ette, kui mask on üksnes soovituslik. “Kui tehakse kohustuslikuks, eks siis peab panema.” Teine hoopleb, et Eestis ei kannagi ta eales maski – ok, välismaal küll, sest seal on karmid trahvid. Mõned ei jäta ka pandeemia ajal ühtki pidu vahele, kui valitsus pole just oma dekreediga pidutsemist ära keelanud. Selliste inimestega, kes tahavad vaid nautida vabaduse pakutavaid hüvesid, võtmata selle heaks ise kanda vähimatki võimalikku vastutust, ei ole ühes aegruumis viibimine tervislik.
Jah, meie õhukeses kultuurikihis ilmselgelt napib põhjamaistes ühiskondades üldaktsepteeritud solidaarsust, vastutustunnet kaaskodanike ees. Ehk siis puudu on sellest, mida väljendas USA kunagise presidendi JFK tuntud lööklause: “Ära küsi, mida saab riik teha sinu heaks, vaid küsi endalt, mida sina saad teha oma riigi heaks.” Aga kui riigialamad seda ei küsi, siis pole parata, et nende riik peab ise sellest teada andma. Elik valitud rahvaesindus seaduse jõuga ning valitsus selge sõna ja otsustavusega. Ettevaatlik näpuviibutamine ja nunnutamine ei ole kriitilises olukorras lihtsalt piisav, nagu elu näitab. Rahva hääl ei tarvitse paraku kaugeltki alati olla jumala hääl.