Milline on kaasaegne kunst?

Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses 14. oktoobril avatud Eesti Maalikunstnike Liidu sügisnäitusel “Kui kaasaegne on kaasaegne?” on 49 kunstnikku oma maalidega proovinud leida kaasaegsusele oma tõlgendusviise.
Maalikunst on jätkuvalt üldsuse silmis kujutava kunsti sünonüüm. Väljaspool maailma kunstilinnasid, suuri metropole on küsimus, kas ollakse piisavalt kaasaegsed, ja tarve publikut millegi enneolematuga köita pidevalt õhus.
Kunstinäituse kuraator ja kujundaja Jaan Elken sõnas, et temagi soov on teada saada, mis on kaasaegne maal. “Viimastel aastakümnetel sujuvalt kasutusse tulnud termin „kaasaegne maal“ eeldab, et kusagil eksisteerib ka n-ö tavaline maal, kuid milles see kaasaegsus seisneb, ei ole kusagil defineeritud, seda on kiivalt välditud.

Näituse ergutustekst aga töötas ja teie, kunstnikud, olete suurepäraste maalidega hakkama saanud. Isegi kui olete need varem maalinud, siis selline üleskutse sunnib kontseptualiseerima, kõigist töödest kumab läbi suhe sellesse pealkirja. Kõik kokku me kirjeldamegi seda aega, milles me siin oktoobris oleme. Me elame erilisel ajal ja eriline aeg toobki erilise kunsti esile,” rääkis Elken näituse avamisel.
Varem ei ole Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses kunagi nii palju töid korraga üleval olnud, kokku on neid 83 ja mõned neist koosnevad veel mitmest osast. Paljudel kunstnikel on näitusel kaks tööd, kõige rohkem maale, seitse, on näitusele toonud Marko Mäetamm. Keskuse üks eestvedajaid Riin Pallon sõnas, et varasematel näitustel on tööde vahele jäänud rohkem õhku, kuid Elkenil on piisavalt kogemust, et kõigile töödele ses ruumis sobiv koht leida. Pallon võrdles seda näitust assortiikarbiga, kus igaühele leidub midagi, mis on meeltmööda, ja suurem gurmaan naudib kõike.
Elken on näituse kontseptuaalseks teljeks pannud Marko Mäetamme tööd, mis on intrigeerivad ja kasutavad avameelselt mees- ja naisenergiaid, ehk teisiti öeldes seksuaalsust, mis on nüüdismaailmas, eriti meelelahutustööstuses üks peamisi klikimagneteid või koguni käivitav jõud.
Väga tähtsat osa etendab ka Rapla väikelinna fluidum, kohalik folkloor, mis kajastub Rait Rosina maalides. Raplaga võiks seostada ka Karl-Erik Talveti sõduritega maale (tänasele hetkele iseloomulikult sinised maskid ees), kuna see maa sool, sõdurid, kasvavad ju Eesti maapoistest, nagu ütles Elken.
Kui proovida lahata kaasaegsuse mõistet, sisaldab see erinevaid elukogemusi. Elken tõi näiteks välja kurttumma kunstniku Toomas Sarapuu, kellel on ühiskonnast hoopis teistsugune kogemus. „Need maalid on kunstnike maailmad ja need on nende jaoks kaasaegsuse definitsioon, sest igaüks elab mõnes mõttes omas mullis,“ sõnas Elken. Need maailmad mingil määral kattuvad ja Elkeni ülesanne on olnud erinevad mullid näituseruumis dialoogi panna.
Tehnoloogiliselt ei ole kaasaegne maal midagi uut toonud. Liigirikkus ongi üks märksõna, nii et see võib sisaldada retromeeleolusid, nt geomeetrilist kunsti.
Kui meenutada viimast Veneetsia kunstibiennaali (2019), võib rääkida koguni Picasso jt modernistide viljeletud maalilaadi uuest tulemisest, taas on nooremast põlvkonnast sellele suunale järgijaid tekkinud. Kui tuua välja mõni kunstnik, tasub kindlasti märkimist animatsioonikunstniku ja režissööri Mati Küti igapäevase animaatoritöö kõrvalt valminud maalid, mis on tehniliselt väga tugevad ja erakordse fantaasiarikkusega.
Laurentsius (Lauri Siilak) on oma tööga näidanud, mis saab siis, kui ta uhke kullatud raamiga portree „jätta tänavale“. Huligaanide eest on ta töö ise ära teinud, ehk näidanud, mis saab, kui „pärleid sigade ette heita“. Maalid räägiksid justkui kõrgkunsti kurvast saatusest kunstivõhiklikkuse poolt valitsetud maailmas.
Enda töö juures („Seitsmes kuningriik“), mis kujutab lagunevate püramiidide välja ja on tekstuurilt ja faktuurilt nagu krakleega krohv, rääkis Elken, kuidas ta ise Cheopsi püramiidis käis, ja sõnas, et kunstnikul on tema arvates vaja personaalset kogemust, et mingi ainesega üldse tõsisemalt suhestuda.
Sellised näitused, nagu praegu Raplas kuni 7. novembrini näha saab, on Elkeni sõnul ka vajalikud eriala enda sisemiseks arenguks. Maalikunstniku kureeritud maalinäitusel on kunstnikele jäetud suur tõlgendusvabadus luua just igaühele omane personaalne ruum, puudub vajadus illustreerida kuraatori teemapüstitust. Ja just see teeb näituse vaatajale huvitavaks, igaüks leiab sellest „assortiikarbist“ midagi, mis meeldib, kõnetab ja mõtteid tekitab.

Näitusel esineb kokku üle neljakümne kunstniku:
Stanislav Antipov (1976), Paul Beaudoin (1960), Ove Büttner (1959), Jaan Elken (1954), Mauri Gross (1969), Ivi Arrak (1938), Kristiina Jakimenko (1991), Ashot Jegikjan (1955), Eva Jänes (1942), Ly Kaalma (1972), Kristiina Kaasik (1943), Liis Koger (1989), Gennadi Kurlenkov (1954), Maret Suurmets Kuura (1982), Anna Kõuhkna (1994), Mati Kütt (1947), Tarrvi Laamann (1973), Laurentsius (Lauri Sillak,1969), Eneli Luiga (1994), Ene Luik-Mudist (1959), Helle Lõhmus (1962), Anne Moggom (1957), Lilian Mosolainen (1961), Marju Must (1987), Marko Mäetamm (1965), Karl Kristjan Nagel (1977), Ulvi Oro (1971), Tiiu Pallo-Vaik (1941), Anne Parmasto (1952), Per William Petersen (1955), Sirje Petersen (1959), Lii Pähkel (1969), Saima Randjärv (1954), Tiiu Rebane (1970), Piret Rohusaar (1961), Mari Roosvalt (1945), Uno Roosvalt (1941), Rait Rosin (1981), Leho Rubis (1975), Andrus Rõuk (1957), Toomas Sarapuu (1994), Karin Strohm (1986), Kuzja Zverev (1961), Karl-Erik Talvet (1991), Tiina Tammetalu (1961), Jane Tiidelepp (1971), Margus Sorge Tiitsmaa (1963)