Juhtkiri: Ühiskondliku kokkuleppe võimalikkus Eestis

Mis võiks olla praeguses koroonasituatsioonis, millega ähvardab liituda veel ka tõsine gripilaine, mõistlikum kui erakondade ülene kokkulepe, kinnitamaks, et Eestis on tervisekriis, millest pääsemine on võimalik ainult jõude ühendades.
Selle sõnumiga astuski peaminister Kaja Kallas esmaspäeval parlamendi ette. Aga kokkulepet ei sündinud. Peaaegu kolm tundi kestnud küsimistest, vastamistest, kõnedest ja vastulausetest saadi kokku perutav sõnajõgi, mis kadus solvangute ja solvumiste pehmesse pinnasesse ega jõudnudki loodetud tulemuseni. Ajuti tundub, et poliitmängurid ei ole ikka veel valimisterattast välja astunud, kuigi terve mõistus võiks hoiatada, et valmisolek oma agendat ellu viies (nii piltlikult kui ka reaalselt) üle laipade minna kirjutatakse ju ka ajalooannaalidesse.
Eriti ehmatav oli selles mõttes rahvuskonservatiivide eksitav häma ja inetu sõim, millega valati Riigikogu kõnetoolist üle kõik need, kellel on praegu mure rahva tervise ja tuleviku pärast. Võiks arvata, et selline žirinovskilik räuskamine ei tohiks üllatada, ometi on mõneti ootamatu, et olukorras, kus me COVID-19-ga oleme, on teatud poliitikutel (mitte ainult EKRE-l, vaid ka Isamaal) nii palju enesekindlat künismi, mis lubab astuda üle nii meedikutest, kes on meelt heitmas haigusega võideldes, kui ka kergeusklikest, kes on posijatest ja uhuutajatest ning „vabadusekaitsjatest” hullutatuna asunud enesehävitajalikule positsioonile.
Oleks loomulik, et olukorras, kus riigi eest vastutajad (need on eranditult kõik Riigikogus esindatud parteid) ei soovi rahvast kaitsta, võtavad vastutuse meie kõigi saatuse eest kohalike omavalitsuste värskelt valitud juhid. Nende võimuses võiks praegu olla mobiliseerida rahvast oma eeskuju ning julgustava sõnaga haigusega võitlema ning meedikuid toetama. Kas me võime selle peale loota, et neil on rohkem tervet mõistust kui pealinnas resideeruval „poliiteliidil”?