Mariliis Vest
Neli Raplamaa naist – Ene Ottender, Marelle Grünthal-Drell, Margit Konno ja Kersti Petjärv – on veteranide korvpallis nii maailma kui ka Euroopa tasemel saavutanud mitmeid medalikohti. Nende ühiselt käidud sporditeed jagab meiega naiskonna liige Ene, kes on terve elu Raplas elanud: käinud siin koolis, trennis, kasvatanud üles lapsed ja mehega oma äri loonud.
Olete tiimikaaslastega alates 2. klassist koos palli taga ajanud. Kuidas see nii juhtus?
Enamuse võistkonnakaaslastega käisime tõesti Raplas ühes koolis, aga oli ka tüdrukuid, kes sõitsid bussidega neljal-viiel päeval nädalas trenni Märjamaalt, Kehtnast ja Kohilast. Korvpalli mängima sattusime selliselt, et spordikooli treener Meeri Kadarpik tuli kooli ja kutsus lapsi trenni ja meie klassist otsustas kossutrenni minna koguni viis tüdrukut!
Korvpall meeldis meile nii väga, et käisime viiekesi koos trennis keskkooli lõpuni välja, kokku 10 aastat. Treenerid Rein ja Meeri Kadarpik oskasid korvpallimängu meile hästi selgeks õpetada ja väga kokkuhoidva naiskonna moodustada. Olime tüdrukutega pidevalt Eestis kolme parema naiskonna hulgas. Eks treenerid olidki vahepeal meile vanemate eest, kui mitu nädalat järjest Inglistel spordilaagris treenisime või nädalalõppudel võistlustel käisime. Suhtlesime oma treeneritega nende elupäevade lõpuni.
Kas olete sellest ajast saati pidevalt võistlemas käinud?
Minul isiklikult oli vahepeal pikem paus, kui lapsed sündisid ja oma firmat hakkasime tegema.
Aga teised naised on väikeste pausidega kogu aeg treeninud ja võistelnud. Minu korvpalli juurde tagasitulek sai uuesti hoo sisse siis, kui naised tulid esimeselt välisvõistluselt Puerto Ricost ja Marelle oli toonud tütrele kaasa uued kossutossud. Kuna tossud osutusid lapsele pisut suureks, ütles Marelle mulle naljaga pooleks, et tõmba jalga ja tule proovi, sest korvpall on endiselt väga lahe mäng.
Tal oli õigus. Sellest ajast, 2010. aastast, oleme käinud oma naiskonnaga igal aastal seeniorkorvpalli rahvusvahelistel võistlustel – ühel aastal maailmameistrivõistlustel, teisel aastal Euroopa meistrivõistlustel ja siis veel iga viie aasta järel seenioride olümpiamängudel.
Veteranide klassis olete tulnud maailmameistriteks. Kuidas seda hetke meenutate?
2015. aastal tulime maailmameistriteks korvpalli sünnimaal Ameerikas 45+ vanuseklassis. Võistlused toimusid Orlandos kuulsa Disneylandi piirkonnas. Meie vanusegrupis osales 32 võistkonda ja finaalis mängisime oma põhirivaali Saksamaa vastu. Sel korral tuli meil lihtsalt kõik väga hästi välja, oli meie päev ja emotsioonid olid pärast võitu loomulikult laes. Maailmameistritiitel on ülim, mida spordis on võimalik saavutada ja seda alal, mida harrastavad miljonid inimesed üle kogu maailma.
Korvpall on väga intensiivne spordiala ja ei ole sugugi lihtne mängida peaaegu iga päev täispikk mäng ja nii kuni 10 päeva järjest. Samas see motiveerib trennis käima ja pingutama. Vargsi oleme mõelnud, et ehk vanemaks saades jääb vastaseid vähemaks ja läheb pisut lihtsamaks, aga nii see veel pole.
Näiteks viimastel maailmameistrivõistlustel Soomes Espoos oli meie vanuseklassis võistlemas 16 naiskonda ja ikka tuntud korvpalliriikidest nagu Saksamaa, Sloveenia, Läti, Soome, Argentiina jt. Ka sel korral õnnestus murda finaali ja vastaseks saime jällegi Saksamaa, sel korral olid nemad 4 punktiga paremad ja meile riputati kaela hõbemedalid.
Mis te arvate, mis teid selle tiitlini viis?
Korvpall on lihtne mäng – viska sisse ja kaitse hästi ja ongi võit käes! Eks üks meie tugevus on kindlasti see, et meis on säilinud väga suur võidutahe ja naiskonna tuumik on sisuliselt koos korvpalli mänginud üle 40 aasta väiksemate vahepausidega. Tunneme üksteist väga hästi nii palliplatsil kui ka väljaspool seda. Kasuks tuleb, et mitmel naiskonna liikmel on suur kogemustepagas tegevmängijana, aga ka treeneriharidus korvpallis. Suurtel riikidel nagu ka meie rivaalil Saksamaa naiskonnal on võistlustel kaasas treener, arst ja füsioterapeut, aga meie oleme pidanud ise hakkama saama. Lihtsalt võimalused on erinevad, aga seda enam jagub meil jonni tõestada, et ka väike Eesti võib kuulsaid ja tugevaid vastaseid võita.
Mis teid motiveerib?
Kõige rohkem on motiveerinud välisvõistlustel osalemine, sest lisaks korvpallile näeb maailma ning saab suhelda eri rahvustest huvitavate ja sportlike inimestega. Meie naiskonnal on alati pärast võistlusi tavaks teha mõnepäevane reisituur riigis, kus võistlesime. Nii oleme käinud paikades, kuhu ilmselt tavaelus ei satukski: Brasiilias Rio de Janeiros, kuulsal Iguassu joal, Ameerikas NASA kosmosejaamas, Roomas ja Vatikanis ning paljudes teistes huvitavates kohtades.
Motiveerivad ka Eesti-sisesed nn veteranide nädalalõpuvõistlused, kus mängitakse ühe päeva jooksul 3-4 lühimängu Eesti vastastega. See on hea võimalus korraks argitoimetustest välja astuda ja sõpradega kokku saada.
Kuna korvpall on võistkonnamäng, peab selleks, et platsile joosta, ka trennis rohkem kui viis naist väljakul olema. See kohustab ennast kokku võtma ja trenni minema ka siis, kui väga ei viitsikski. Sellepärast mulle võistkonnaala meeldibki, et seal pingutatakse sõpradega ühise eesmärgi nimel, kaotuskibedust on koos kergem taluda ja võidurõõm on samas mitmekordne.
Kas keegi teist on ka treener olnud?
Tegevtreenerina on meil tegutsenud naiskonnast Margit Konno, treeneriharidusega on võistkonnas veel Marelle Grünthal-Drell, Külli Lemberg, Pille Tali ja Helen Hedblom.
Kas korvpall on ainuke spordiala, millega te läbi aegade olete tegelenud või on olnud ka midagi muud?
Korvpall on ikka olnud ainuke spordiala, millega põhjalikult olen tegelenud. Ega muu jaoks aega jäänudki, sest mingi hetk mängisime oma vanuseklassi võistlusi ja keskkooli viimastes klassides ka naiste liigas. Nii et täitsa tavaline oli, et käisime koolis esmaspäevast kolmapäevani ja neljapäevast pühapäevani olime võistlustel. Pärast keskkooli olen vahepeal oma lõbuks ka teisi spordialasid proovinud: jalgrattarallidel osalenud, jõusaalis käinud ning võimlemist ja joogat harrastanud. Korvpall on siiski number üks tänaseni.
Hea meel on veel sellest, et ka mu lastele jäi spordipisik külge ja nad on mõlemad aktiivsed harrastussportlased praegu.
Tundub, et meie maakonnas korvpalli järelkasvu jagub. Mis te arvate, miks see nii on?
Korvpall on meil Raplas alati populaarne olnud, aga seda eelkõige kindlasti fanaatilistele eestvedajatele: Olavi Ratas, Mati Jõgis, Tiiu Kosk, Rein ja Meeri Kadarpik, nüüd ka juba uued ja noored treenerid. Jaak Karp on palju teinud ära selle ala arendamiseks Raplas. Suurim tänu ja austus nendele inimestele, kes on panustanud ja iga päev seisavad korvpalli hea käekäigu eest!
Ei ole lihtne tänasel päeval lapsi trennidesse meelitada, kuna muid ahvatlusi ja võimalusi on ümberringi nii palju. Kindlasti on väga oluline pere toetus laste spordi poole suunamisel, nagu ka minul oli alati vanemate toetus ja abi olemas. Lõpetuseks olen ma väga tänulik oma treeneritele Meeri ja Rein Kadarpikule, sest nemad kujundasid kindlasti suurel määral minu suhtumist sporti ja ellu üldse.
Naiskonna tulemused
2010 EM Horvaatia Zagreb pronksmedal
2011 MM Brasiilia Natal pronksmedal
2013 OM Itaalia Torino hõbemedal
2015 MM Ameerika Orlando kuldmedal
2016 EM Serbia NoviSad pronksmedal
2017 MM Itaalia Montecatini 4. koht
2018 EM Sloveenia Maribor hõbemedal
2019 MM Soome Espoo hõbemedal
Ene Ottender: „Loodame seda medalite rivi kindlasti pikendada, kui normaalne olukord maailmas jälle taastub ja lubatakse korraldada ka väga suuri spordiüritusi!”
