Nädala pärast täitub kuu sellest, kui Eestis kohalikke omavalitsusi valiti. Aga võim on ikka alles vahetumata. Vaidlused, selgitamised ja vahel ka üsna teada asjade ülerääkimised kuuluvad muidugi mõista demokraatia juurde ja õiglast tulemust soovides peame olema kannatlikud, kuid pahatahtlikku piduritõmbamist ei peaks isegi demokraatia taluma.
Kõik teavad, et aeg on raha, ja raha on … nagu on. Paraku peame tunnistama, et ega kohtadelt ka erilist tööleasumise soovi paista. Tegeldakse „peenhäälestusega”, lepingute lihvimisega, ametikohtadest ja sellest, millistele valdkondadele koalitsioonides rõhk pannakse, esialgu veel väga palju ei räägita. Need küsimused on justkui võimulepürgijate eraasi, mida avalikkus ei peagi teadma.
Kui järele mõelda, siis olemegi juba üsna pikalt, tegelikult ju eelmise aasta algusest peale, elanud „koroonaudus”, millesse kostavad ainult jutud süstimistest, maskidest, piirangutest. Muud elu justkui ei olegi enam. Vähemalt avalikkuse jaoks küll mitte. Tundub ju kummalisena, et sel ajal, kui valdav osa tööinimesi täidab kohusetundlikult oma tööülesandeid tööpaikades, lapsed käivad koolis ning päris pisikesed lasteaedades, on erinevad ametkonnad (ei saa rõhutamata jätta, et peaaegu kõik haldusasutused!) seadnud endale privileegi istuda kodukontorites. Loomulikult on kodanikkonnal raske avaliku võimu kasutamist jälgida, kui vallamajade uksed püsivad lukus ja ametnikud on üle maa hajutatult varjus.
Tegelikult on selles omajagu süüd muidugi ka kodanikkonnal ja meedial. Esimestel selles, et on lastud ennast liialt ühest haigusest hullutada, ja teistel (st meedial) selles, et on selle hullutuskampaania esirinda asunud. Meil kõigil on aeg mõista, et haigused tulevad selleks, et pikemaks ajaks jääda. See tähendab aga, et aeg on kaevikutest välja tulla, uue normaalsusega harjuda ja tööle asuda. Vähemalt avalik võim võiks siin eeskujuks olla.
