Tööpäev oli lõppenud ja jalutasin lasteaia poole. Teel sõitvate autode hulga ja kellaaja järgi võis arvata, et ka teised inimesed olid liikvele läinud. Õues oli juba pime. Märkasin mingit musta kuju autode vahel liikumas. Toidukott käe otsas, jalutas ta rahulikult üle tee ja jätkas minekut kortermaja poole. Hele kilekott oli ainuke asi, mis vähegi tähelepanu tõmbas. Helkurit ei märganud ma kuskil tema tumedate riiete küljes.
Meelde jäi see inimene mulle aga seetõttu, et lisaks helkuri puudumisele otsustas ta teed ületada vales kohas. Ülekäigurada polnud kaugel. Tegelikult oli vaateväljas mõlemal pool tema valitud kohta üks ülekäigurada. See oleks küll eeldanud mõne sammu võrra pikemat jalutuskäiku koduukseni.
Tume kogu pimedal õhtul ületamas talvist teed vales kohas. See kõlab nagu kooslus mitmest kehvast valikust. Kes meist siis ei tahaks nende krõbedate külmakraadidega ruttu koju jõuda. Pehme diivan ja tassitäis kuuma teed tunduvad ahvatlevad. Kummaline, kuidas tekitame ise olukorra, kus see võib meile kättesaamatuks jääda.
Loomulikult helkurid kaovad. Avastasin isegi alles mõni päev tagasi, et mantli külge kinnitatud helkur oli märkamatult teadmata kadunuks jäänud. Õnneks oli teine kohe võtta ja sain puuduoleva asendada. Helkur võib aga kaduda ka poole jalutuskäigu pealt või kodust eemal. Igasuguseid ootamatuid olukordi võib erandkorras ette tulla.
Ja samas on selge, et kõik need inimesed, keda ilma helkurita liikumas näeme, ei ole oma helkurit just hetk tagasi kaotanud. Tundub, et nii mõnigi on valmis helkurit kandma ainult juhul, kui üks tasuta helkur peaaegu väevõimuga talle jope külge kinnitatakse. Kui keegi seda peo peale ei aseta, siis ise ju ka poodi helkurit ostma ei lähe. Ja see on nii kummaline, sest kelle teise heaolu helkur silmas peab, kui mitte selle kandja oma.
Igal aastal on kuulda autojuhtide nurinat, et pimedatel maanteedel jalutavad inimesed, tegemata ühtegi pingutust enda nähtavaks muutmiseks. Arupärimise peale räägitakse unustamisest. Pimedat aega on nüüd ju piisavalt kaua olnud, et see enam ei tundu usutav. Jääb ainult selline tunne, et helkurit tuleb kanda kellegi teise heaks. Mingil põhjusel ei turgata jalakäijal pähe, kumb õnnetuse korral tegelikult kaotajaks jääb, tema või auto.
Kui aga mõtlen taas sellele vaatepildile õhtul töölt lahkudes, üllatab veelgi enam valik mitte kanda helkurit ja samal ajal ka ülekäiguradadesse mitte uskuda. Eeldan, et see loogika kõlab umbes nii: „Lipsan siit kiiresti üle tee, autod on piisavalt kaugel.” Ainult et see loogika eeldab üsna tugevalt, et keegi teine liikluses samu mõtteid ei mõlguta. Mis saab siis, kui läheneva auto juht tahab samuti kiiresti koju jõuda ja seetõttu natuke tugevamalt gaasipedaalile vajutab? Näited nii tekkinud õnnetustest on ju reaalselt olemas.
Helkur ei ole üleliia kallis ja seda ei ole ülemäära keeruline enda riietuse külge kinnitada. Arvestame siis kõik üksteisega pisut enam ja teeme end ikka pimedal ajal nähtavaks.
