Autor: Kertu Kuku, tudeng
Kiusamine ei ole kรผber- ja avalikus ruumis kurb reaalsus praegusel ajahetkel mitte ainult kooliรตpilaste, vaid ka tรคiskasvanute seas. On aeg hรครคlt tรตsta ja taas รผhiskonnas รตigluse piirid paika panna, et noori รผmbritseks empaatiline ja turvaline รตhustik.
Pรตhiliselt jรครคvad minu kogemused kiusamisega pรตhikooliaega. Tagaselja agressiivset sosistamist ja norimist sain omajagu vรตrkpallitrennis palli tagudes ning aeg-ajalt tuli ka torkavaid kommentaare minu vรคlimuse pihta. Enim on mu mรคllu sรถรถbinud kujutluspildid klassivendadest, kes tunnis รตppimise asemel eelistasid tihti torkida รตpetajat ja leida รผles just see sรผtik, mis elukogenud pedagoogegi suudaks murda. Seda kรตike oli valus kogeda ja pealt vaadata.
Pikka aega mรตjus mulle lohutavalt teadmine, et รผhel pรคeval seda enam ei ole. Me liigume elus oma suundades ja ei pea enam รผksteisega rahuliku elukeskkonna pรคrast vรตitlema. Mida vanemaks saavad inimesed, seda rohkem tuleb elu- ja sรผdametarkust. รks kรผpsuse ja tรคiskasvanuks saamise mรคrk on vรตime suhelda igaรผhega lugupidavalt ja empaatiliselt. Kui saame suureks, teame paremini ja proovime olla paremad inimesed, eksju?
Ma ei saa รถelda, et viimane lause mind samamoodi lohutaks kui ligi viis aastat tagasi.
Sotsiaalmeedia avarustes seiklemine ja uudiste lugemine on muutunud omamoodi sรตjatandriks. Sรตnavahtu on tohutult ning รผks kommentaar on mรผrgisem kui teine. Enim tekitab hรคmmingut teadmine, et kรตikide nende salvavate repliikide taga on inimesed, nii lรคhedalt kui ka kaugelt. Valdavalt tรคiskasvanud inimesed, kes รตpivad, kรคivad tรถรถl, veedavad sรตpradega aega ja hoolitsevad oma pere eest. Kuid virtuaalses maailmas toimub justkui Dr Jekylli muutumine hรคrra Hydeโks ja verbaalseid solvanguid jagub nii mitmessegi kommentaariumi vรตi privaatsรตnumisse.
Tundub, et รผhiskonnas ei ole me รตigel ajal suutnud seada kindlaid piire sobiva ja mittesobiva kรคitumise vahel. Tรคpselt nagu reaalses maailmas on meie tegudel tagajรคrjed – head, halvad vรตi vahepealsed -, ei saa ka virtuaalses keskkonnas vastutustundele kรคega lรผรผa. Kui me tutvusringkonnas on inimesi, kes sajatavad รผhel ja teisel sotsiaalmeedialehekรผljel kรตike ja kรตiki, mis ei ole maailmas lihtsasti arusaadav, on tihtipeale kiusatus keerata selg ja รถelda: โAh, las ta olla, ma ei taha torkida.โ Kuid vahel on vaja torkida. Kurjus, mis saab ilma sekkumiseta kasvada, on nagu umbrohi. Ta ajab oma juured รผha kaugemale ja sรผgavamale.
Lapsed ja noored on taibukad. Nad tajuvad vรคga hรคsti, milline รตhustik neid รผmbritseb ning mida neid รผmbritsevad tรคiskasvanud elus vรครคrtustavad. Mida rohkem suured inimesed unustavad empaatilisuse ja taktitundelisuse nii pรคriselus kui ka virtuaalmaailmas, seda kergem on ka lastel samale teele jรตuda. Kui kiusajad ei saagi kunagi tรคiskasvanuks, jรครคb see muster korduma. Kiusamine jรครคbki tavaliseks nรคhtuseks, kui paljud inimesed peidavad oma silmad ja katavad kรตrvad, et mitte minna tรผlli oma sรตprade, tรถรถkaaslaste vรตi vanematega. Nii juhtub ka koolilastega, kas samuti pรถรถravad pilgu รคra, kui nende kaaslast kiusatakse. Sest nii on lihtsam. Vรตimalik. Aga tagajรคrjed on kordades raskemad.
Kui meie, suured inimesed, ei suuda vรตi ei taha sekkuda ning pidurdada kiusamist ja lugupidamatut kรคitumist nii Riigikogus, koolis, kodus kui ka Facebookis, siis mis รตhustiku ja eeskuju loob see koolinoortele? Kas on vaja vรคga imestada, et iga neljas koolinoor on kรผberkiusamisega verbaalselt peksa saanud?
Viimane aeg on pilk jรคlle otseks keerata. Solvavaid netikommentaare tuleb rohkem reportida. Oma lรคhedaste ja tuttavatega tuleb pidada maha mรตned rasked vestlused. Avaliku elu tegelased, kes sรตnadega sajatavad รผhes ja teises suunas, vajavad kindlat avalikku vastupanu. See ei ole kindlasti รผleskutse inimeste isoleerimisele. Kuid tegudel, mis teevad haiget ja vรตivad hรคvitada elusid, peavad olema รตiglased ja kiired tagajรคrjed.
Me lihtsalt peame seisma veel enam sรตbraliku, avatud ja lugupidava elukeskkonna eest, isegi kui see ei ole mugav ja kiire protsess. Julgus seista vastu kurjuse levikule on midagi, mida vajame praegu รผhiskonnas tohutult. Mida vรคhem noori peavad pikisilmi ootama tulevikku ja koolilรตppu, et elada rahulikku elu, seda tervemaks muutub รผhiskond. Olevik vรตiks olla igaรผhe jaoks pรคris tore, vรตi mis?
