Autor: Kertu Kuku, tudeng
Kiusamine ei ole küber- ja avalikus ruumis kurb reaalsus praegusel ajahetkel mitte ainult kooliõpilaste, vaid ka täiskasvanute seas. On aeg häält tõsta ja taas ühiskonnas õigluse piirid paika panna, et noori ümbritseks empaatiline ja turvaline õhustik.
Põhiliselt jäävad minu kogemused kiusamisega põhikooliaega. Tagaselja agressiivset sosistamist ja norimist sain omajagu võrkpallitrennis palli tagudes ning aeg-ajalt tuli ka torkavaid kommentaare minu välimuse pihta. Enim on mu mällu sööbinud kujutluspildid klassivendadest, kes tunnis õppimise asemel eelistasid tihti torkida õpetajat ja leida üles just see sütik, mis elukogenud pedagoogegi suudaks murda. Seda kõike oli valus kogeda ja pealt vaadata.
Pikka aega mõjus mulle lohutavalt teadmine, et ühel päeval seda enam ei ole. Me liigume elus oma suundades ja ei pea enam üksteisega rahuliku elukeskkonna pärast võitlema. Mida vanemaks saavad inimesed, seda rohkem tuleb elu- ja südametarkust. Üks küpsuse ja täiskasvanuks saamise märk on võime suhelda igaühega lugupidavalt ja empaatiliselt. Kui saame suureks, teame paremini ja proovime olla paremad inimesed, eksju?
Ma ei saa öelda, et viimane lause mind samamoodi lohutaks kui ligi viis aastat tagasi.
Sotsiaalmeedia avarustes seiklemine ja uudiste lugemine on muutunud omamoodi sõjatandriks. Sõnavahtu on tohutult ning üks kommentaar on mürgisem kui teine. Enim tekitab hämmingut teadmine, et kõikide nende salvavate repliikide taga on inimesed, nii lähedalt kui ka kaugelt. Valdavalt täiskasvanud inimesed, kes õpivad, käivad tööl, veedavad sõpradega aega ja hoolitsevad oma pere eest. Kuid virtuaalses maailmas toimub justkui Dr Jekylli muutumine härra Hyde’ks ja verbaalseid solvanguid jagub nii mitmessegi kommentaariumi või privaatsõnumisse.
Tundub, et ühiskonnas ei ole me õigel ajal suutnud seada kindlaid piire sobiva ja mittesobiva käitumise vahel. Täpselt nagu reaalses maailmas on meie tegudel tagajärjed – head, halvad või vahepealsed -, ei saa ka virtuaalses keskkonnas vastutustundele käega lüüa. Kui me tutvusringkonnas on inimesi, kes sajatavad ühel ja teisel sotsiaalmeedialeheküljel kõike ja kõiki, mis ei ole maailmas lihtsasti arusaadav, on tihtipeale kiusatus keerata selg ja öelda: “Ah, las ta olla, ma ei taha torkida.” Kuid vahel on vaja torkida. Kurjus, mis saab ilma sekkumiseta kasvada, on nagu umbrohi. Ta ajab oma juured üha kaugemale ja sügavamale.
Lapsed ja noored on taibukad. Nad tajuvad väga hästi, milline õhustik neid ümbritseb ning mida neid ümbritsevad täiskasvanud elus väärtustavad. Mida rohkem suured inimesed unustavad empaatilisuse ja taktitundelisuse nii päriselus kui ka virtuaalmaailmas, seda kergem on ka lastel samale teele jõuda. Kui kiusajad ei saagi kunagi täiskasvanuks, jääb see muster korduma. Kiusamine jääbki tavaliseks nähtuseks, kui paljud inimesed peidavad oma silmad ja katavad kõrvad, et mitte minna tülli oma sõprade, töökaaslaste või vanematega. Nii juhtub ka koolilastega, kas samuti pööravad pilgu ära, kui nende kaaslast kiusatakse. Sest nii on lihtsam. Võimalik. Aga tagajärjed on kordades raskemad.
Kui meie, suured inimesed, ei suuda või ei taha sekkuda ning pidurdada kiusamist ja lugupidamatut käitumist nii Riigikogus, koolis, kodus kui ka Facebookis, siis mis õhustiku ja eeskuju loob see koolinoortele? Kas on vaja väga imestada, et iga neljas koolinoor on küberkiusamisega verbaalselt peksa saanud?
Viimane aeg on pilk jälle otseks keerata. Solvavaid netikommentaare tuleb rohkem reportida. Oma lähedaste ja tuttavatega tuleb pidada maha mõned rasked vestlused. Avaliku elu tegelased, kes sõnadega sajatavad ühes ja teises suunas, vajavad kindlat avalikku vastupanu. See ei ole kindlasti üleskutse inimeste isoleerimisele. Kuid tegudel, mis teevad haiget ja võivad hävitada elusid, peavad olema õiglased ja kiired tagajärjed.
Me lihtsalt peame seisma veel enam sõbraliku, avatud ja lugupidava elukeskkonna eest, isegi kui see ei ole mugav ja kiire protsess. Julgus seista vastu kurjuse levikule on midagi, mida vajame praegu ühiskonnas tohutult. Mida vähem noori peavad pikisilmi ootama tulevikku ja koolilõppu, et elada rahulikku elu, seda tervemaks muutub ühiskond. Olevik võiks olla igaühe jaoks päris tore, või mis?
