Südamelt ära: Raamatukogu kui kodu

Kultuuriministeerium on tänavuse aasta kuulutanud raamatukogude aastaks ja see on hea võimalus meenutamaks oma seoseid raamatukogudega.
Enne, kui ma kooliteed alustasin, oli mu ema väga mures, kuna ma ei osanud lugeda. Tol ajal tegelikult ei olnud ka seda nõuet, et peab oskama, hea oli, kui tähti tunti. Napilt mõni kuu enne kooli algust läks mu lugemissoon lahti. Sügiseks oli enamik koduseid lasteraamatuid läbi loetud. Ja siis algas mu tutvus raamatukogudega. Need on läbi aastate olnud minu jaoks nii olulised kohad, et näen neid päris tihti ka unes.
Esimeseks raamatukoguks oli muidugi kooliraamatukogu, millest mäletan, et see oli võrdlemisi lärmakas koht, kus sai vahetundide ajal ja kehalisest vabastuse saanud hetkedel aega parajaks teha. Hoopis teist masti koht oli Kanepi aleviraamatukogu, kus ainus vatraja oli raamatukoguhoidja ise. Muidu oli seal aga vaikne ja aeg kadus riiulite vahel raamatuid uudistades märkamatult käest. Tol ajal ei olnud meil veel kodus arvutit ja avaliku arvutikasutuspunktina oli raamatukogul veel üks oluline otstarve.
Huvitav on see, kuidas peaaegu iga raamatukoguga, mida olen rohkem kui korra külastanud, seostub teatud lõhn. Enamasti ei saa neid lõhnu kuidagi kirjeldada. Kanepi raamatukoguga on see siiski lihtne, sest samas majas olnud lasteaia söökla lõhnad kandusid üle maja laiali. Siis oli periood, mil sai tihedamalt külastatud Põlva raamatukogu, mille lõhn seostub puitmaja, vanade raamatute ja millegipärast ka kerge niiskusega.
Ülikooliajal oli kõige olulisem raamatukogu Tartu Oskar Lutsu nimeline linnaraamatukogu, kus sai ka koolitöid kirjutada ja niisama kohvikus istuda. Seal kohtasin ka seni ainsat meessoost raamatukoguhoidjat ja meeles on ka üks inglihäälne töötaja. See raamatukogu on eriline ka selle poolest, et olen seal vabatahtlikuna töötanud, nii peamajas ilukirjanduse osakonnas, lasteosakonnas kui ka Annelinna harukogus. See kogemus avas ukse järgmisele vabatahtlikule tööle, sedakorda Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (nüüdse nimega Kõrgem Kunstikool Pallas). Sealse raamatukogu juhataja ja raamatukoguhoidja võtsid mu väga soojalt vastu ja pärast umbes nädalast tööd usaldasid mind nii palju, et jätsidki mu mõneks ajaks täitsa üksi tööle. Kuigi mõned väiksed probleemid tekkisid, suutsin need lahendada ja ütleksin, et aeg selles raamatukogus oli üks ägedamaid kogemusi üldse. Tolle raamatukogu vaat et kunsti täis lõhn meenub mulle vahel seniajani.
Rapla keskraamatukogu lugeja olen olnud peaaegu üheksa aastat ja see aeg on laiendanud mu vaateid sellele, mida raamatukogudes teha saab peale raamatute laenamise, arvuti kasutamise ja näituste vaatamise. Paljuski olen erinevaid konverentse, kirjanduslikke kohtumisi, raamatuesitlusi ja esinemisi kogenud tänu ajakirjaniku tööle. Kõiki Rapla maakonna raamatukogusid ma külastanud pole, kuid minu eriline lemmik on Kohila raamatukogu. Ilmselt annab selleks oma osa hoone ise, mis on kunagine Kohila mõisa ait-kuivati. Ajalooline hõng, maitsekalt renoveeritud ruumid ja naerusuised töötajad loovad mõnusa aura.
Pole raamatukogus käiku, kust ma tuleks ära halvas tujus. Raamatukogud on mu jaoks kõigist asutustest need kohad, kus ma väljaspool kodu tunnen end kõige kodusemalt. Eks raamatukogud ise teevad ka kõik endast oleneva, et seal oleks mugav ja tore ja iga sealt saadud kogemus rikastaks argipäeva. Ma loodan, et raamatukogusid külastavad ja nende väärtust märkavad sel aastal ka need, kellel seni pole sinna asja olnud.