Kui oleksin hakanud neid sõnu ritta seadma nädal tagasi, oleksid need kahtlemata hoopis teisiti kirja saanud. Nüüd elame aga uues maailmas, kus sõda on meile väga lähedal. Paljugi toimuvast tundub siiani peaaegu ebareaalne. Nädala jooksul on ilmselt igaüks meist tundnud hulganisti tugevaid tundeid kurbusest ja kaastundest viha, ärevuse ja hirmuni.
Hommikud algavad õõvastavate uudiste ülevaatamisega ja lõppevad samamoodi. Südame värisedes Ukrainas toimuvat jälgides uitavad pähe kõikvõimalikud erinevad mõtted. Paratamatult on nende hulgas ka küsimus, mis saab siis, kui sõda peaks meile veel lähemale tulema. Mida teha, kus kõige turvalisem oleks, mida vaja võiks minna… Aastaid on päästeamet korraldanud kampaaniat, et inimesed valmistuksid kriisiolukorraks. Teadmised küll paranevad, aga kriisivaru seis on pigem kehvemaks muutunud. Me oleme harjunud elama turvalises maailmas ja mõte sõjast on paljudele meist võõras ja ootamatu. Ikka ja jälle lipsab üle huulte küsimus, kuidas see tänasel päeval üldse võimalik on.
Inimeste seisukohti uurisime ka seekordses tänavaküsitluses. Küsimus, mis mõtteid neis olukord Ukrainas tekitab, üllatavaid vastuseid ei andnud. Inimesed on kurvad ja murelikud, need on tunded ja mõtted, mida me kõik oleme jõudnud kogeda. Nii mõnigi tunneb end veel turvaliselt, teised enam mitte nii väga.
Küsitluse käigus sattus meie teele aga ka inimesi, kellel olid kaenlas voodilinad ja mähkmed ning muist kraami paistis veel näpuotsas olevast kotist. Tegemist oli ukrainlastele suunatud annetustega. Ja kui ehk mingi mõte selles olukorras tröösti pakub, siis ongi see, et raskel ajal seisab suurem osa maailmast üksteise kõrval ja püüab aidata.
Kaasmaalased näitavad end oma paremast küljest. Kiiresti on tekkinud hulganisti kohti ja võimalusi, kuidas annetada. Kes aitab rahaga, kes organiseerib busse sõjapõgenike transpordiks, kes viib kogumispunkti tekke ja linasid. Aga vähemalt mulle tundub enda ümber vaadates, et peaaegu kõik teevad midagi. Ühel või teisel viisil püüavad kõik panustada ja utsitavad ka oma sõpru-lähedasi sama tegema.
Vähemalt hetkeks on justkui tavapärane omavaheline kraaklemine vaiksemaks jäänud. Paljudki olmelised mured tunduvad nüüd tühised. Vähemalt praegu pole jäänud silma tuliseid sõnavahetusi teemal, kas poes peaks maski kandma või mitte ja kui otstarbekas on vaktsineerimistõend. Päevapealt tunduvad need ühiskondlikud vaidlused palju ebaolulisemad kui varem. Tegelikult tundub võimalus oma arvamusi nii vabalt väljendada lausa luksus. Täpselt samamoodi, nagu tundub luksus õhtuti pommivarjendi asemel oma tuttavate koduseinte vahel oma sooja voodisse magama heitmine.
