Mõnikord tuleb üldteada asju üle korrata. Näiteks seda, et demokraatia ehk rahva võim on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimu lahusus ja tasakaalustatus, seaduste ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Lihtne ja kergelt mõistetav, eks ole? Paraku aga raskesti teostatav.
Näiteks on sügisel valitud Rapla vallavolikogu otsinud juba mitu kuud võimalust 2017. aastal omavalitsuste liitmise käigus tekkinud Juuru ja Kaiu osavaldadest vabanemiseks. Toona vastu võetud osavalla põhimäärus ütleb, et nende likvideerimine on võimalik, kuid selle otsuse saab teha vaid konkreetse piirkonna rahvas, mitte keegi teine. Igati demokraatlik lahendus. Aga tülikas ja ebamugav. Sellepärast on volikogu juurde moodustatud kogukonnakomisjon (NB! justkui kogukondade huvide eest seisja) teinud vallavolikogule ettepaneku lahendada probleem sellega, et põhimäärusest visatakse välja punkt, mis nõuab rahvahääletust. Põhjenduseks on öeldud, et rahvahääletustel osaleb vähe inimesi ja rahvaküsitluse läbiviimine nõuab täiendavaid finantse. Viidatakse sellele, et juba liitumiseelsel küsitlusel jäi osalus tagasihoidlikuks. Nii peakski volikogu nüüd küsitluse oma otsusega ära nullima. Kuigi see tähendab demokraatiareeglite eiramist. Nii on lihtsam ja ka odavam. Valitsejate jaoks. Mitte rahvale.
Kui me räägime demokraatiast, siis ei ole aus otsida lihtsamaid ja odavamaid võtteid tülikast rahva häälest vabanemiseks. Antud juhul oleks oodanud, et kogukonnakomisjon püüdnuks selgust saada, miks näidati valdade liitmise eel üles vähest huvi rahvakoosolekute vastu, miks kandideeris suurest ja olulisest Juuru piirkonnast nii vähe inimesi volikogusse, miks osales Rapla vallas valimistel üldse vaid natuke üle poole hääleõiguslikest kodanikest jne. Kas see ei räägi äkki vähesest usaldusest ja usust demokraatiasse? Ainult ärgu räägitagu sellest, et rahvas on laisk ning rumal ja teda tulebki eirata.
