Euroopas käib sõda. Eesootavast sügisest vastu vaatav energiakriis on nagu must auk, millest ei ole võimalik üle ega ümber minna. Jutt ei ole ainult autokütusest ja elektrist. Ka küttepuid ei jõua enam muretseda – Raplas maksab ruumimeeter kuivi leppasid 120 eurot.
See on praegu! Mis saab edasi? Ja majanduskriis kogub tuure. Juba on neid, kes kinnitavad tõsiselt, et kõigil tänastel ettevõtetel ei õnnestu sellest puhaste paberitega läbi pääseda.
Aga meil mängitakse valitsuskriisi ja laotakse viie tundmatuga valitsuse pasjanssi. Kui keegi on hakanud juba uskuma, et koalitsioon on samahästi kui koos ja kohe hakatakse riigivalitsemisega tegelema, siis on ta küll väga eksinud. Midagi ei ole selge, mäng alles algab. Oleks naiivne arvata, et Keskerakond ja EKRE lepivad praeguse olukorraga – keegi ei taha olla kabineti ukse taha visatu. Eriti praegu, vahetult enne valimisi. Seda kartust kinnitab Riigikogus Keskerakonna juhtimisel käiv lahing peretoetuste eelnõu pärast, mis asjatundjate (näiteks teadlaste) kinnitusel ei lahenda üldse mingeid valupunkte, küll aga tekitab probleeme juurde. Alustades sellest, kust võtta raha, mida peredele jagada, muust rääkimata.
Samal ajal alustab väljavalitute kolmik koalitsiooniläbirääkimisi. Neil ei oleks üldse vaja pikalt targutada – valitsemisaega on napilt üheksa kuud. Jutustamise asemel tuleks võimalikult kiiresti tööle asuda, sest riiki oma kombitsates hoidvad kriisid vajavad kohest lahendamist.
Aga läbirääkijatel ei paista kuskile kiiret olevat. Eriti viimasena kolmikusse lisandunud Isamaal. No ei ole seda tunnet, et nad üldse millegi üle läbi rääkida tahavad. Suhteteooria üks algtõdesid ütleb, et kui üks pooltest alustab tingimuste esitamisega, ei ole tal pisematki huvi kompromissideni jõuda. Ja jutt kvaliteedist on paljas uduajamine.
Seega, kõik märgid näitavad, et meid ootavad ees pikad ja piinarikkad poliitmängud, millel ei ole midagi ühist ei riigimehelikkuse ega vastutustundega.
