Eesti jaoks lõppes II maailmasõja aktiivne lahingutegevus 1944. aasta sügisel koos nõukogude okupatsioonirežiimi taastumisega endise vabariigi territooriumil. 1940.–1941. aastate kogemuse põhjal polnud aga raske ennustada, mis sündima hakkab. Paljud ei jäänud Vene okupatsiooni tagasitulekut ja selle tagajärgi ootama, vaid püüdsid sakslaste taganedes kõiki vahendeid kasutades samuti Eestist lahkuda. Paraku polnud põgenemine kõigil erinevatel põhjustel võimalik.
Suur osa mahajäänutest jälgis apaatselt Vene vägede sissevalgumist, lootes, et see, mis juhtuma hakkab, läheb neist ehk kuidagi mööda. Mingi hulk mehi, kes olid võidelnud Punaarmee vastu, otsustas aga kohe võitlust jätkata. Pikka aega usuti, et Läänemaailm ei jäta Baltimaid hätta. Ja kui siis lõpuks aja möödudes mõisteti, et Valge Laev, millest räägiti ja mida usuti, jääb siiski tulemata, oli juba hilja lihtsalt käed tõsta ja alla anda, siis võideldi lõpuni. Pealegi oli metsadesse aina uusi, repressioonide eest pelgu otsivaid võitlejaid juurde tulnud. Selle meeleheitliku võitluse lõpp oli kas surm lahingus või alandavad sunnitööaastad Vene vangilaagrites. Vangilangemine ei tähendanud ju kaugeltki allaandmist ja oma unistuste reetmist. Vähemalt enda ees jäädi lõpuni ausaks.
