Eesti jaoks lõppes II maailmasõja aktiivne lahingutegevus 1944. aasta sügisel koos nõukogude okupatsioonirežiimi taastumisega endise vabariigi territooriumil. 1940.–1941. aastate kogemuse põhjal polnud aga raske ennustada, mis sündima hakkab. Paljud ei jäänud Vene okupatsiooni tagasitulekut ja selle tagajärgi ootama, vaid püüdsid sakslaste taganedes kõiki vahendeid kasutades samuti Eestist lahkuda. Paraku polnud põgenemine kõigil erinevatel põhjustel võimalik.
Suur osa mahajäänutest jälgis apaatselt Vene vägede sissevalgumist, lootes, et see, mis juhtuma hakkab, läheb neist ehk kuidagi mööda. Mingi hulk mehi, kes olid võidelnud Punaarmee vastu, otsustas aga kohe võitlust jätkata. Pikka aega usuti, et Läänemaailm ei jäta Baltimaid hätta. Ja kui siis lõpuks aja möödudes mõisteti, et Valge Laev, millest räägiti ja mida usuti, jääb siiski tulemata, oli juba hilja lihtsalt käed tõsta ja alla anda, siis võideldi lõpuni. Pealegi oli metsadesse aina uusi, repressioonide eest pelgu otsivaid võitlejaid juurde tulnud. Selle meeleheitliku võitluse lõpp oli kas surm lahingus või alandavad sunnitööaastad Vene vangilaagrites. Vangilangemine ei tähendanud ju kaugeltki allaandmist ja oma unistuste reetmist. Vähemalt enda ees jäädi lõpuni ausaks.
Neljakümnendate aastate teisel poolel olid Eesti metsad metsavendade kontrolli all, see oli nende roheline riik, kus kehtisid meeste enda paika pandud reeglid ja võõrad ei olnud selle piiridesse oodatud. See kompromissitu ja verine võitlus, mille stsenaariumi oli valmis kirjutanud kurikuulus NKVD, ei jätnud kummalegi poolele ruumi halastuseks. Uskuda ei saa ka tolleaegseid arhiive, sest kõiki tegusid ei kirjeldatud ja kui kirjeldati, lähtuti sageli kirjeldaja enda huvidest. Tänaseni on tolles ajas palju ebaselget, enamik mälestusi on edasi kantud suust suhu ja mõndagi on nende jutustuste käigus ilmselt ka muutunud.
Paraku pole kontrollida enam võimalik, sest vahetud tunnistajad on enamasti juba lahkunud ja kaudsed tunnistajad olid tol ajal lapsed, kes võisid sündmusi omamoodi tõlgendada. Sellegipoolest on mälestuste kogumine ja edasirääkimine oluline, sest olnu unustamine pärsib ühtlasi kogu rahva kaitsetahet. Siinkohal jutustame mõned Hageri kandi lood.
Salapärase prantslase rühm Hageri vallas
Mõned olulisemad tegelased:
Nikod (või Nikol) Armond (?), prantslane, kelle jälgi ei ole õnnestunud leida.
Ants Roost (24.05.1901);
tema pojad Artur Herbert Roost (22.05.1920 – 15.06.1945, tapetud Pärnu maanteel, maetud metsa),
Osvald Roost (03.09.1924 – 18.08.2004).
Nikolai Tarkmees (10.05.1903 – 1944), endine valla täitevkomitee esimees.
Guido Eduard Jürisoo (09.10.1925 – 03.08.1975), arreteeriti 23.06.1945, tribunali otsusega karistati kümneaastase vabadusekaotusega,
tema naine Asta Jürisoo (1922), karistatud kolmeaastase vabadusekaotusega, aga vabanes juba 1946. aastal.
Osvald Roost läks metsa 1944. aastal veel enne venelaste tulekut, kui sõja käiku võis juba ette aimata ja polnud enam mõtet ennast sakslastega tihedamalt siduda. Nii et esialgu hoidus ta lihtsalt mobilisatsioonist kõrvale. Adila küla lähistel metsas kohtus mees Heinrich ja Elmar Tamme ning Elmar Koogiga. Esialgu ööbiti heinaküünides ja elu tundus üsna muretuna – süüa saadi külast ning paarist talust (teada on, et Loigult ning Kuusikult) toimetati meestele isegi elusloomi, keda veristada.
Siis tulid venelased, endine kord taastati ja sügisilmad muutusid jahedamaks. Sügise lähenedes oli selge, et peagi on vaja mõnda püsivamat elamispaika. Selle eesmärgiga liigutigi edasi Kelba koolimaja taha rabasse, kus asus punker, mille peremehed olid Ralf Siiberg ja Erich Mikker.
Uus olukord seadis ka uued elutingimused. Kõik mõistsid, et muretu metsaelu ei saa igavesti kesta, uues olukorras võib iga väiksemgi eksimus kaasa tuua kogu rühma hävingu. Seepärast seadsid mehed ise endale karmid reeglid ja ka karistused nende rikkumise eest. Süüdlaste üle mõisteti kohut ühiselt. Mõne üleastumise eest võidi reegleid rikkunud salga liikmele määrata väga karme karistusi, näiteks pool aastat ihuüksi metsas elamist.
Eriti raske oli metsavenna elu talvel, kui tuli piirata väljaskäimist, sest lumisesse metsa jäänud jäljed võisid reeta kogu rühma. Polnud ju teadmata, et NKVD hakkas pelgu läinud mehi kohe esimestest päralejõudmise päevadest jälitama. Kahjuks tuleb tunnistada, et jälitajatel jätkus kohalike inimeste hulgas ka innukaid abilisi.
24. septembril 1944 sai Harjumaa julgeolekukomitee teate, et endine Hageri valla täitevkomitee esimees, Eesti korpuse võitleja Nikolai Tarkmees on sõjast tulles enne kojujõudmist maha lastud. Põhjusi omakohtuks oli kuhjaga: Tarkmees oli juba 1941. aastal kompartei liige ning hävituspataljonlane, kes ei teinud ka ise kusagil saladust, et oli osalenud nii inimeste tapmises kui ka röövretkedel. Nüüd kinnitas informaator, et talupidaja Ants Roost on ässitanud oma poegi Arturit ja Osvaldit endist täitevkomitee esimeest tapma. Kuid süüdistatavad olid juba mõnda aega metsas varjul ja keegi ei osanud nende asukohta juhatada.
Sellest tingitult saadeti Tallinnast Hageri valda NKVD operatiivgrupp ülesandega organiseerida kohapeal tegus agentuurivõrgustik ja liita sellega juba olemasolevad agendid. Kõigile tehti ülesandeks selgitada välja Roosti grupi asukoht ja korraldada sõjaväeline operatsioon selle likvideerimiseks. Operatsiooni ettevalmistamiseks rakendati agente, kes pidid imbuma kohaliku elanikkonna hulka, et äratada neis usaldust. Sellist ülesannet oli tolleaegses Eestis võõral inimesel väga raske täita. Aga üht-teist õnnestus agentidel siiski välja selgitada.
1945. aasta juuni lõpus viidi läbi operatsioon, mille käigus peeti kinni Guido ja Asta Jürisoo, keda kahtlustati seotuses Nikolai Tarkmehe tapmisega. Asta vanematele kuulunud Rehemänniku talu läbiotsimisel leidsid operatiivtöötajad Guido Jürisoole kuulunud kaks käsikuulipildujat, kaks vintpüssi ja hulga padruneid.
Samuti oli agent „Ants” avastanud, et Roosti grupp on tõesti seotud Rehemänniku taluga ning Guido ja Asta Jürisoo varustavad neid relvadega.
Veel õnnestus agent „Antsul” välja uurida, et metsavennad kogunevad 29. juuni õhtul Rehemänniku tallu. Õiget hetke oodanud NKVD erigrupp 260. polgust piiras talu ümber ja võttis kinni kaheksa inimest. Kinnivõetute ülekuulamisel saadi teada, et kaks grupi liiget olid jäänud punkrit valvama. Pikemalt mõtlemata võeti üks vangidest (nimi ei ole teada) teejuhiks ja õhtuks oli ka punkrivalvur Harald Kongo (1923) arreteeritud. Tribunal karistas metsameest kümneaastase vabadusekaotusega. Teine mees, Endel Reispass (1923) oli läinud oma kodutalust toitu tooma. Temagi võeti veel samal õhtul kodutalus kinni. Ka temale määrati kümneaastane vabadusekaotus.
Aga grupijuhti sel päeval tabada ei õnnestunud. Agent „Ants” oli välja uurinud, et meest kutsuti varjunimega „Matros” ning et tema punker asus eraldi. Oletati, et 4-5 kilomeetrit Rehemänniku talust. Aga kus, seda ei osanud keegi öelda. Enamik metsavendi ei osanud grupi juhi kohta õieti midagi öelda – külalisi, ei tuttavaid ega võõraid, ta vastu ei võtnud.
Üks väike niidiots oli ometi, mida nüüd harutama hakati. Grupijuhile viis toitu keegi alaealine poiss perekonnanimega Kiik. Juba järgmisel päeval, 30. juunil, kuulati laps saladuskatte all üle ja õhtuks oli hästi varjatud peidukoht ümber piiratud. Punkrist leiti relvi, aga ka dokument Nikot (Nikol ?) Armondi nimele, kes oli sündinud 1906. aastal. NKVD andmetel oli mees pärit Leningradist, hariduse omandas Saksamaal ja valdas seitset võõrkeelt. Tema isa olevat olnud prantslane, ema aga rootslane.
Aga see, kes Nikolai Tarkmehe enne kojujõudmist maha laskis, jäigi ausalt lahendamata.
Põldmetsade lugu
Mõned olulisemad tegelased:
Johannes Põldmets (30.05.1894 – 09.12.1945), Ohulepa küla Miku talu peremees, talupidaja, kellelt oli talu ära võetud;
tema pojad:
Johannes-Eduard Põldmets (19.12.1918 – 09.12.1945),
Heinrich Põldmets (09.11.1920 – 09.12.1945),
Voldemar Põldmets (24.12.1922 – 09.12.1945),
Oskar Põldmets (08.05.1925 – 09.12.1945).
Naabripoisid:
Rudolf Reinhold (1918 – 09.12.1945),
Oskar Reinhold (1920 – 09.12.1945).
Loo tunnistaja ja jutustaja Helmi Roost (Põldmets) (30.12.1923).
Üks loo vahendajaid Kaidi Kornak (Jõgi).
1945. aasta kevadel läksid vennad Juku, Heino ja Volli Põldmets metsa. Nad olid mõnda aega olnud Saksa sõjaväes ja pidasid nüüd õigemaks Vene mobilisatsioonist kõrvale hoida. Lisaks sellele polnud õieti kusagil ka oma elu sättida, sest nende kodu, Miku talu, oli Punalaevastik oma majandusbaasiks muutnud.
Esialgu oli kõik rahulik, aga siis – see pidi olema millalgi oktoobris – olid julgeoleku mehed ühel päeval platsis ja nõudsid Johannes Põldmetsalt: „Too pojad metsast välja!”
Siit edasi jutustab peretütar Helmi Põldmets: „Pärast talu äravõtmist oli meie pere laiali – kes naabrite, kes sugulaste juures. Mina juhtusin isaga koos olema. Meid mõlemaid võeti uurimise alla. Isalt nõuti muudkui, et toogu pojad metsast välja. Vahepeal anti peksa ja nõuti siis jälle. Mind lubati ka lüüa, aga ei löödud. Minult küsiti aina, kus vennad on. Mis ma pidin vastama?
Siis pandi meid isaga auto peale ja viidi metsa. Kerge külmakord oli juba maas. Kartsime, et nüüd lasevad maha. Aga ei lastud.
Meid viidi Vardile ja pandi vanasse kuivatisse kinni. Seal oli teisi ka juba ees. Üks naine tõi meile süüa, saime temaga emale sõna saata, et mis ja kuidas. Ema tõi meile siis süüa sinna järele.
Vardil olime oma kaks nädalat. Siis viidi edasi Kernu mõisa. Olime seal, mina ja üks vanem naine, ülejäänud kõik mehed. Tuba, kus meid peeti, oli kirpe täis. Nii palju lubati, et tõin ämbriga tiigist vett ja uputasin nad ära. Püssimees oli kogu aeg kõrval. Kernus olime poolteist nädalat, siis lasti tulema.
Kui isa ja tütar vabanesid, läks Johannes kohe metsa poegade juurde. Lõpuks oli kogu Põldmetsade meespere varjul. Sama teed läks ka Helmi, sest venelased käisid iga päev kimbutamas.
Helmi räägib: Olime Ohulepas Vardi mäel – mina, neli venda, isa ja kaks naabripoissi. Mina ootasin last ja pidin külmade saabudes ära tulema. Tulin Kelpa. Vanaema elas Viguri saunas üksinda. Olime seal, kus me olime ja ei teadnud teistest midagi.
9. detsembril 1945 oli kerge lumekirme maas. Vend Juku käis Ohulepa küla Sunni talus oma naisel Ilsel külas. Tema jälgedes liikudes korraldasid julgeoleku mehed metsa läinutele haarangu. Külast umbes kolme kilomeetri kaugusel asuvale rabasaarele ehitatud kivionnis lasti kõik kohalolnud maha.
Sunni talust võetud hobusega toodi meeste surnukehad rabast välja. Külas pandi laibad auto peale ning viidi Hageri vallamaja juurde. Seal hoiti järgmise päevani, siis viidi Hageri surnuaia taha ja visati liivaaukudesse, kus nad poolenisti välja paistma jäid.
Helmi räägib: Minu laps sündis 7. detsembril, vennad ja isa tapeti 9. kuupäeval. Saime sellest nii teada, et isa tädimees viidi metsa surnuid tuvastama. Siis viidi nad autoga ära, aga meie ei teadnud, kuhu. Meiega ei rääkinud keegi midagi. Külm päev oli, kui läksime neid otsima. Aga ei leidnud. Alles Hageri surnuaial ütles kiriku hooldaja, et lapsed olid näinud, kuidas elutuid mehi liivaauku visati.
Neid ei olnud maetud. Oli niisama natuke liiva peale lükatud. Kõigepealt tundsin naabripoisi soni järgi ära. Ja venna mantel paistis mulla alt välja.
Ja lõpetuseks.
1947. aastal tuli esimesest loost tuttav Osvald Roost metsast välja ja võttis Helmi Põldmetsa endale naiseks. Neile oli kooseluks antud viiskümmend seitse aastat, milles, nagu igas teiseski elus oli piisavalt nii õnne kui ka muret. Õnne vist ikka rohkem.
Haavemäe lahing
Tähtsamad tegelased:
Johannes Esop (1911 – 22.05.1946)
Rudolf Hansen (1900 – 22.05.1946)
Manivald Teppor (1921 – 22.05.1946)
Adolf Ööpik (1901 – 22.05.1946)
Belov, vene sõdur, kes langes Haavemäel ja maeti Rapla kiriku juurde.
Johannes Esop oli pärit Koigilt, Otsa talust. Vabariigi ajal oli ta olnud kaitseliitlane, Saksa okupatsiooni ajal osales aktiivselt Omakaitses. Kui nõukogude organid tema talu võõrandasid, läks peremees Tallinna ja asus tööle varjunime all. Peagi ta paljastati „heade inimeste abiga” ning arreteeriti. Teel vanglasse õnnestus Johannesel põgeneda ja ta varjus kodukandi metsa.
Seli-Koigi Kärneri talu peremees Rudolf Hansen kuulus samuti Kaitseliitu. Tuttavate kaudu hoiatati teda eesseisvast arreteerimisest ning mehel õnnestus metsa põgeneda.
Manivald Teppor oli pärit Narvast, teenis vabatahtlikuna Eesti Leegionis. Tema nimi on kantud SS-i 33. pataljoni nimekirja. Mees sattus pooljuhuslikult Lohu kanti ja läks sealt metsavennaks. Ega temasugusel sel ajal väga palju valikuid olnudki.
Adolf Ööpik polnud samuti kohalik mees. Ta põgenes vangistamise eest oma abikaasa Anna kodutallu Sootaguse külasse Matsule. Ka Adolfil oli Kaitseliidu taust, peale selle oli ta teeninud Eesti Vabariigi teedeministeeriumis. Sedagi võisid uued võimud pahaks panna.
Mõlemad, nii Adolf kui ka Anna, arreteeriti, kuid selget süüd ei tuvastatud ja nii vabastati nad peagi tingimusel, et aitavad NKVD-l metsavendi avastada. Reetmise asemel valisid mees ja naine koos metsavennaelu Haavemäel.
Koos nendega oli metsas veel Johannes Sõmer Sootaguse külast Kernu talust ning kapten Heinrich Västrik (1896), kes oli osalenud nii I maailmasõjas kui ka Vabadussõjas ning saanud haavata. Västrikule oli annetatud autasumaana Purila mõisas Uugivälja talu. Peale selle oli ta olnud kohaliku Kaitseliidu juht. Nii et põhjusi palju segastel aegadel varju otsimiseks.
Punker ehitati Seli ja Rabivere vahelisse metsa. Raamatus „Hageri kihelkond. Aja lood” on tuntud koduloouurija Laine Linnuse sõnade järgi selle kirjeldus toodud: See oli poolenisti maasse kaevatud, lagi puust, peal mättad, uks ees. Sooja saadi punkriahjust. Magati naridel. Toitu saadi kodustelt, see toodi lähedal asuvasse Keldrimäe väiketallu.
Rabivere grupi mehed rajasid männinoorendikku, umbes kilomeeter Kõnnu järvest, katusealuse. Selleks tassiti rabast turbaküüni laastudest katus. Seda oli raske kanda. Eest taris tugev Remmelgas, teised hoidsid teisest otsast. Katuse alla kuhjati männioksi, peale pandi lambanahksed kasukad. Magama mahtus korraga 4-5 meest. Istumiseks toodi kivid. Teejuhiks oli meestele vana pleekinud pealuu, mis pimedas helendavana silma paistis…”
Aga Eestimaa on väike ja peaaegu kõik tunnevad kõiki ja nõnda ulatusid kuuldused metsas peituvatest meestest peagi ka julgeolekuorganiteni. Metsavendi jõuti küll hoiatada võimaliku haarangu eest ning mehed isegi lahkusid seepeale punkrist, kuid selle asemel, et kohe laiali hargneda, nagu vana sõjamees Heinrich Västrik soovitas, jäädi hoopis lähedalasuva Tõnuma talu heinaküüni ööbima, et sealt siis varahommikul Lõuna-Eesti suunas teele asuda. See ei olnud mõistlik otsus.
Samal, 21. mai ööl, sõitsid julgeoleku mehed Tallinna-Türi-Viljandi maantee ääres asunud Purila mõisa kõrtsi juurde ja võtsid sealt varahommikul suuna Seli ja Rabivere vahelises rabas asuva Haavemäe peale. Teed pidi neile juhatama keegi, kes kohalikke olusid ja ka metsavendade harjumusi väga hästi teadis. Tänaseni pole teada, kes see inimene võis olla. Igatahes julgeoleku mehed viidi täpselt metsavendade ööbimispaika.
Varahommikuks oli küün, kus mehed puhkasid, sisse piiratud. Valvama jäetud Johannes Sõmera nägemine ei olnud kõige parem ja kui ta lõpuks märkas vaenlaste liikumist, oli juba hilja. Ta jõudis hüüda vaid, et poisid, asi on tõsine! Ja kohe kõlasid ka esimesed lasud. Johannesel endal õnnestus siiski kuulirahe all metsa joosta, see päästis ta elu. Rudolf Hansen ja Heinrich Västrik sattusid aga küünist välja joostes tule alla. Esimene neist hukkus kohe küüni ees, teisel õnnestus vaatamata haavatasaamisele metsa jõuda, kuid ta tabati õige pea. Tulevahetuses langesid veel Adolf Ööpik, Manivald Teppor ja Johannes Esop. Surma sai ka üks vene sõdur, 260. polgu võitleja Belov.
Sõdurid kaevasid metsavendadele sinnasamasse madala haua, kuhu mehed hooletult sisse loobiti ja pealt natuke mullaga kaeti. Julgeoleku saagiks langes automaat, viis vintpüssi, kaks revolvrit ja 3000 lahingupadrunit.
Kinnivõetud Heinrich Västriku ja Anna Ööpiku viisid julgeoleku mehed koos surma saanud vene sõduriga lähedal asuva talu hobusega Raplasse. On räägitud, et vene sõdur maeti Rapla kiriku esisele platsile. Kas keegi teab, kus see haud võiks asuda?
Rabivere Krimmi ja Seli küla vahel metsas lagendikul asub aga mälestuskivi, millesse on raiutud Johannes Esopi, Rudolf Hanseni, Manivald Teppori ja Adolf Ööpiku nimed. Mälestusmärk on neljale Haavemäe lahingus langenud metsavennale, kelle metsahauda hoidsid aastakümneid korras omaksed.
Nõukogude ajal palusid lähedased luba langenud mehed ümber matta, kuid seda õigust ei antud. Et üldse teada saada, kes sinna hauda on maetud, kaevasid kohalikud mehed haua öösel salaja lahti ja lõikasid tapetute rõivaste küljest riidetükke, et neid hukkunute tuvastamiseks omastele näidata. Seejärel keerati mehed valgetesse linadesse ja maeti korralikult samasse kohta tagasi. Hauale kuhjati kive, et loomad ligi ei pääseks, aga ka selleks, et haud ei ununeks.
Möödus 47 aastat, enne kui meeste haud väärikalt tähistati. 1993. aastal paigutati hauale mälestuskivi kõigi nelja mehe andmetega, selle pühitses EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk. Tee mälestuskivi juurde ei ole tähistatud, üle raba ja läbi metsa viivat rada teavad peale hukkunute perekonnaliikmete vaid vähesed.
Ellujäänute saatusest ka.
Heinrich Västrikule, kes haavatuna arreteeriti 22. mail 1946, mõisteti tribunali otsusega 30. septembril 1946 kümme aastat vabadusekaotust. Mees saadeti Komi ANSV Inta vangilaagrisse ja seejärel veel viieks aastaks asumisele. Ta vabanes 21. märtsil 1955 ja suri siis invaliidina asumisel 15. novembril 1957.
Ka Anna Ööpik arreteeriti ja saadeti tribunali otsusega 12. septembril 1946 Venemaale Kemerovo oblastisse. Viie aasta pärast jõudis ta tagasi kodumaale ja jutustas oma kohutavatest elamustest Haavemäel ning vanglas.
Ka metsavendade pered said karistuse osaliseks. Heinrich Västriku abikaasa koos kahe lapsega saadeti Siberisse; Rudolf Hanseni naine Marie koos poegade Heino ja Velloga aeti talust välja, viidi Valtu. Sealt küüditati nad Siberisse.
Aga Johannes Sõmer suutis ennast varjata ja pääses vangistusest.
Tänu Johannes Esopi õe Salme Kolditsa avaldusele Riiklikule Julgeoleku Komiteele 10. detsembrist 1990, milles ta palus oma venna surmatõendit ja rehabiliteerimist, on Haavemäel hukkunud inimeste kohta kogutud erinevatest KGB arhiivi fondidest andmete kilde, mille põhjal saadi kinnitada, et mingeid kuritegusid need inimesed korda ei saatnud ja nende kohtuotsuseta mahalaskmine oli ebaseaduslik. See teadmine laieneb ka paljudele teistele, kes tol ajal Eestimaa metsadest varju otsisid. Paraku on see väike lohutus.
Allikad:
„Hageri kihelkond. Aja lood”, Kohila Vallavalitsus 2018
Kaidi Jõgi essee „Mõtteid metsavendlusest”, kirjutatud aastatel 1995–1997, hoiul Hageri muuseumis
Laine Linnus „Metsavennalugu. Tragöödia Haavemäel”, Kultuur ja Elu 2018
Helmi Põldmetsa suulised mälestused, kuulatud 12.05.2022
Eesti MEMENTO Liit „Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988” köide 3, Tallinn 2005
Eesti MEMENTO Liit „Küüditatud, arreteeritud, tapetud 1940–1988” köide 7, Tallinn 2007
Eesti MEMENTO Liit „Eestlased Vene sõjaväes 1940–1988” köide 11, Tallinn 2011
Mitmed muud Hageri muuseumi materjalid, mida toimetusel on lahkelt lubatud kasutada
