Kristiina Ehin lubas luulesõpradel piiluda oma veel ilmumata kogumikku. Oma isa, Andres Ehini pingikobara keskel kandis Kristiina ette verivärskeid sõjateemalisi luuletusi.
Sõja algus mõjutas poetessi tugevalt. „See pani mu loomingule kuudeks põntsu. Ma ei suutnud mitu kuud ridagi paberile panna,” ütleb Ehin. Seetõttu tuli edasi lükata ka luulekogu „Janu on kõikidel kaks” ilmumine. Tänaseks on loominguline vorm taastunud. Ehin töötab valmiva kogumiku kallal Raplas vanematekodus. „See on see koht, kus ma elu kära ja tuulte eest armastan kirjutama tulla. Ema toetus selles on mulle hindamatu. Ootasin põnevusega tänast esinemist isa pingi juures,” ütles Kristiina kolmapäeval, 6. juulil Rapla keskraamatukogu ees luulelõuna sissejuhatuseks.
Luulelõuna tarbeks kokku pandud kavasse mahtusid uute luuletuste kõrval ka palad juba varem ilmunud kogumikest. Tunnikese jooksul esitatud kava oli luuletaja sõnul tavapärasest lüürilisem, suur osa sellest puudutas sõda ja poliitikat. Luulelõunat külastas väike grupp ukrainlasi. Neile mõeldes jättis Ehin varemilmunud kogumikud hetkeks kõrvale ning esitas lahtistelt lehtedelt värskeid luuletusi. „Kogu maailma ujutasid üle meile võõrad sõnad, mida on raske ja valus hääldada,” ütles Ehin. Nii kõlavad tema luuletustes sõnad nagu kobarpommid, tiibraketid ja küüditamisbussid.
Tegelikult leidsid Venemaaga seotud teemad tee ka Kristiina luulekogusse „Janu on kõikidel üks”, mis ilmus enne sõja algust. Nii mõnigi kriitik küsis, miks need seal vajalikud olid. „Mõnikord on tulevik natuke targem kui olevik,” tõdes autor.
Raskete sõjateemade vahele esitas Ehin kergemaid luuletusi, mis kuulajatel suu muigele tõmbasid. Osa neist kutsus ta süüdistavateks luuletusteks. „Ma ei ole oma elus suur süüdistaja ja üritan seda vaka all hoida,” ütles Ehin ja lisas: „Aga luule peaks olema nii vaba, et siin võib ka süüdistades gaasi vajutada.”
„Juuli, sa lähed üle igasuguse piiri, kasvatad rohu ja võsa liiga pikaks, et seda võiks ilusaks pidada. Su lilled on liiga lillad ja angervaksa lõhn peadpööritavalt magus, kaua seda ei talu,” jutustas Ehin oma sünnipäevakuule pühendatud luuletuses.
Ta rääkis, et eelistaks sõja asemel luuletada üleelusuurustest asjadest. Samas ei toeta ta ka elu idealiseerimist. Luulelõuna lõpus kandis ta ette kaks luuletust oma uuest kogumikust, mida keegi varem veel kuulnud polnud.
Üks neist rääkis enesest jõu, väe ja rõõmu leidmisest. „See on üks suur elu väljakutse,” ütles autor. Teises kõnetab Kristiina oma isa. „See on mõne nädala tagune luuletus. Kuidagi juhtus niimoodi, et isa pilti seinal vaadates hakkas see kõnelema või mina sain hakata isaga kõnelema,” juhatas ta selle sisse.
„Mõte läheb lendu, kui vaatan isa pilti klaveri kohal. Isa, mõtle, mis tuuled meil puhuvad,” esitab Ehin luuletust „Lapsepõlvekodu”. „Ukrainast mõtleme neil kuudel rohkem kui iseendast. Sinine ja kollane lainetab äkki kõikjal meie sini-must-valgete kõrval. Kes oleks seda uskunud. Kunagi puid riita ladudes ütlesid, et seal käib võitlus põliskodutunde pärast,” jätkab ta. Luulelõuna lõpus jääb õhku kõlama vaid küsimus: „Kas sõnaga saab sõja vastu? Kas luulega saab kurjuse vastu?”
