Selle aasta alguses sai Kuusiku mõisa peahoone, mis pärast lasteaia lahkumist viimased seitse aastat üsna tühjana seisnud, uued omanikud, kes on vaikselt hakanud hoonele uut elu sisse puhuma. Laupäeval avas mõis uudistajatele uksed avatud talude päeva puhul.
Kiirkorras tegemist vajavad tööd on tehtud ja juba on mõisas toimunud ka head vastukaja saanud ööbimisega lastelaagrid. Hoones tegutsevad Helen Trisberg ja tema kaaslane Ahti Aloe.
Kuigi Helenil on vanemate suvekodu Purkus ja vanatädi oma Kaius, ei olnud ta Kuusiku mõisa olemasolust pikka aega teadlik. Juhuste jada viis aga selleni, et mõisa kaunid jõepoolsed aknad ning hoone ajalugu võlusid Heleni ära.
„Ma olen täielik aknahull ja mind kõnetavad vanad asjad,” sõnas ta. Ostu ajal oli mõis tühi ja kõle. Nüüd said külastajad avatud talude päeval näha, et nii jõepoolne suur saal kui ka kohe selle kõrval olev tagumine saal on ilmet võtmas, mööbel on sees ja ruumid tänu sellele mõnusalt hubased. Mööbel on Kuusiku mõisa saadud taas tänu juhustele ühest teisest mõisast, Sargverest.
Ruume on mõisas nii palju, et Helen tunnistas, et nende koguarvu ta ei teagi ja pole jõudnud veel ka kõiki läbi käia. Ka külastajad võisid veenduda, et pisikesi tube ja jumal teab mis otstarbega ruumikesi on seal lugematul hulgal.
Ahti rääkis, et kui nad alguses mõisa tulid, pidi esimese asjana prügi välja tassima ja veetorustiku välja vahetama, kuna see lekkis. Nad on toimetanud mõisas nädalavahetustel, hommikust õhtuni. Katkised aknad on saanud uued klaasid, soe vesi tuleb boileritest ja köögis saab süüa teha. Väljaspool mõisa on maha võetud hulganisti võsa, et vaade jõele oleks taas vaba. Maha võeti ka vana sodi täis kuur, mis oli tule- ja varisemisohtlik.
Mõisa lähistele on kerkimas ka saun ja Ahti näitas kunagist mõisa kaevu ja valla maadel asuvat vana paadisilda, mille ta tahaks lähitulevikus korda saada. Samuti on nad planeerinud rajada pisikese grillimis- ja istumisnurga suure silla lähistele, kust võsa maha võeti, nii et nüüd avaneb vaade jõele.
Mitmed külastajad tundsid muret, kas puud maja ümber ja saali põrand ikka jäävad alles. Ahti kinnitas, et jäävad, ja lisas, et nad kavatsevad renoveerida ka need korstnad, mis ei ole veel uuendatud. Helen rääkis, et mõisas käinud lapsed on olnud eriti vaimustatud seintest, mis paljastavad kõik selle, mis seal läbi aegade peal olnud. Näha on erinevaid tapeete ja vanu ajalehti. Tagumises suures saalis on aga kõrged riiulid. Helen ütles naerdes, et ta saab vaevu mingi mõtte õhku visata, kui see juba täitub. Kui ta oli näinud inspireerivat pilti, kuidas üht ruumi täitsid kõrged raamaturiiulid, pakuti talle kohe järgmisel päeval sobivaid riiuleid. Nüüd ootavad need veel vaid raamatuid.
Nii Helen kui ka Ahti tunnistavad, et tööd on mõisas palju, ja Helen lisas, et mõisaga tegelemiseks peab ikka natuke ka hull olema, normaalne inimene sellist suurt tööd ette ei võtaks. Näiteks tuleb neil välja mõelda, kuidas hoonet kütta, kuna niiskuse tõttu koorub praegu värv seintelt. Ahjusid on mõisas küll rohkesti, umbes 40 ringis, kuid soojapidavaid palju pole.
Helen rääkis, et nende eesmärk on teha jõepoolsest saalist koht, kus oleks kohvik ja söögituba ning saaks korraldada sünnipäevi ja muid tähtpäevi. Pidutsemiseks on mõeldud ka tagumine saal, kus sobib näiteks kontserte anda. Soovi korral saab ka mõisas ööbida ja seda kasutasid näiteks ära Rammsteini kontserdil käinud lätlased, kelle jaoks oli öö mõisas nende elamustele justkui täpiks i-l.
Seni on mõisas olnud mõned lastelaagrid, kus on koostööd tehtud Kuusiku talliga, et lastele vankrisõitu teha. Helen on lastegruppe viinud ka Jalase rabasse matkama ja õpetanud neile õlimaali. Hobused olid kohal ka avatud talude päeval ja oli võimalus maalimist proovida, kuid sellest palju enam läks lastele peale võimalus puumõõkadega rüütlitevahelist lahingut pidada. Selle läbinud lõi Helen Kuusiku rüütlimõisa rüütliks.
Rüütlitest ja mõõkadest rääkis ajaloolist juttu kirjanik Urmas Espenberg, kes päeva teises pooles võttis vaatluse alla hoopis romaanikirjutamise põhitõed. Õhtu lõpetas Kuusiku vesiveskis elav Kati Murutar, kes tekitas kohalolijates tunde, et nad on taas koolipingis. Nimelt tuli etteantud teksti lisada õiged kirjavahemärgid ja liitsõnad omavahel kokku viia. Tegevuse eesmärk oli aga üllas – hoida alal eesti keelt, mis igapäevasuhtluses kipub teistsuguseid, liigagi lihtsaid vorme võtma. Samuti tuli otsa vaadata oma n-ö sisemisele libahundile, oma tumedamale poolele, kujutades teda kas tekstis või pildis.
Sinna õhtuhämarusse, Kuusiku juttude seltsi oleks võinudki jääda, kui vaid kell nii halastamatu poleks olnud. Mõisa trepil seistes mõistad, et kõige muu kõrval on ka koha aura see, mis on Kuusiku mõisa läbi aastakümnete ja -sadade ligitõmbavaks teinud.
