Reet Saar
Reede, 29. juuli õhtul räägiti Kohilas vana paberivabriku juures lahti, miks siin eelneva nädala jooksul toimetati. Samasugune keskkonnakunsti sümpoosioni avamine oli paar tundi varem Harjumaa serval asuvas Tammiku mõisas.
Tööde kohta sai nende juurde pandud infotahvlitelt lugeda juba enne, kui autorid ise selgitusi jagama asusid. Looja enda elav esitus avas kokkuvõtvat teksti palju avaramalt.
TAKKK-i keskkonnakunsti sümpoosion tegeleb inimeste loodud ja seejärel hüljatud maastike taaselustamisega, pakkudes alternatiivseid võimalusi hüljatud maastike mõtestamiseks.
Sümpoosionit korraldab TAKKK Kunstikeskus kolmandat korda. Teema „Katkestus. Maastike teke ja kadu“ tõi tänavu Kohilasse ja Tammiku mõisa nelja kunstniku põnevad ja paigast inspireeritud teosed.
Sümpoosioni korraldaja Alide Zvorovski rääkis, et osalejate leidmiseks on korraldatud rahvusvaheline konkurss. Kolme aasta jooksul on sinna esitatud koguni 58 avaldust välismaalt. Korraldajad on alati valinud lisaks ka Eesti kunstnikke. Varem on sümpoosionil osalenud kunstnikud Ameerika Ühendriikidest, Eestist, Itaaliast, Lätist ja Soomest.
Zvorovski sõnul on tänavune sümpoosion eriti kõrgetasemeline, sest enamik osalejaid on rahvusvaheliselt tuntust kogunud kunstnikud. Kunagisi elupaiku ja tööstusmaastikke elustavad Liisa Hirsch, Elo Liiv ja Karina Laurits Eestist, Roger Rigorth Saksamaalt ja Serkan Demir Türgist.
Türgi kunstnik Serkan Demir valmistas Kohila jõe kaldale installatsiooni „Jõe sosin“, mis koosneb sõnadest „loov töö“. Ta kasutas o-tähtedeks jõe kaldalt välja kaevatud vanu telfrikive, millega kunagi purustati puidumassi. Juurde sai valatud l-, v- ja t-täht ja ö-le täpid. Huvitav oli kuulda, et valamise ja tsemendi kasutamisega polnud ta varem kokku puutunud. Julge algus on pool võitu, aga vabatahtlikuna asus appi ka kohalik mees Kaur Kaik.
„Taiese esimene sõna on sümmeetrilise paigutusega, teine ebasümmeetriline. Ö-tähe täpid seovad Eestit ja Türgit, sest mõlemas keeles on täpitähed. Minu töö on pühendatud kunagise paberivabriku töötajatele,“ avas autor oma loodut. Sõna „loov“ on tagurpidi lugedes „vool“ – nii saab sõnaga mängides luua uusi kihistusi, millele asukoht jõe ääres lisab veel ühe.
Elo Liiv oli valmistanud Kohilasse ja Tammiku mõisa juurde skulptuuri „Kronoeidoskoop“. Kaleidoskoopi meenutavasse „ajatorusse“ vaadates on näha kunagine Tammiku mõis oma algses ilus või Kohila paberivabriku hoone. Mõlema foto on klaasile trükitud erilise tehnikaga. Lisaks põhipildile fotod „kaleidoskoobis paljunesid“.
„Aeg muudab kõik olnud hetked, kohad ja inimesed ajaloo kaleidoskoobis helkivateks klaashelmesteks ja peegeldab neid tuhandekordselt tundmatuseni oma peegelsiledal pinnal. Mis jääb olnust äratuntavaks ja nähtavaks tulevikus? Milliseid kilde jäädakse mäletama ja millised vaibuvad võnkena mäletamise vahelises ruumis?“ küsib teose autor tutvustuses.
Saksamaalt tulnud skulptor Roger Rigorth ehitas vanale raudteesillale puidust skulptuuri „Kohila draakon“. Sillale kinnitatud looduslik vorm meenutas mõnele vaatajale õngekorki. Aga see meenutab ka taime, mis on vallutanud silla nii, nagu loodus võtab üle inimese loodud ehitised ja muudab need taas looduse osaks.
Rigorth avas oma töö eri tasandeid. Esimene oli kutse tulla sümpoosionile. Ta ei teadnud varem Kohila tööstusmaastikust, aga see on talle oluline ja huvitav.
Pealkiri „Kohila draakon“ viitab teisele tasandile. Draakon on saksa muinasjuttudes levinud olend. Kunstniku sõnul on draakon oodanud sillal, et keegi räägiks talle vanu lugusid. Ent ootusaeg on olnud nii pikk, et ta on hakanud kaduma ja alles on ainult luud. „Me peame rääkima vanu legende ja elus hoidma traditsioone. Muidu kaovad kõik selle olendid,“ ütles Roger Rigorth näituse avamisel.
Kolmas tasand on tema jaoks inimese looming keskkonnas. Skulptuuri valmistamise ajal kõndis Rogerist mööda ema oma väikese pojaga. „Mis see sinu arvates on?“ küsis kunstnik poisilt.
„Ilus,“ tuli vastuseks.
„Mis see on?“ küsis autor teist korda.
„Ilus,“ kõlas sama vastus.
„Pärast kolmandat korda küsimist ma loobusin. Aga vastus kinnitas, et nähtu puudutas poissi. Nii et alati ei peagi teadma eri tasandeid teose taga, vaid kui see vaatajat puudutab, saab vastata nagu see väike poiss,“ andis autor teose tõlgendamiseks „vabad käed“.
Noor eesti helilooja Liisa Hirsch lõi sümpoosioniks kohaspetsiifilise heliteose „Teisenenud tegelikkus“. Tal oli võimalus mai lõpus tulla Tammiku mõisa kunstiresidentuuri.
„Mul ei olnud varem valmis plaani, käisin kohapeal ringi ja salvestasin võimalikult palju helisid: varahommikust linnulaulu, tuule heli, Tammiku kunstikeskuse maja helisid. Püüdsin spetsiaalse mikrofoniga kinni hoones olevaid elektrolaineid. See helilainetus on ootamatult rikkalik. Meie kõrvad ei kuule neid helisid, kuid oleme pidevalt selle voo sees,“ rääkis helilooja.
Salvestusi on teisendatud ja vahel ka aeglustatud. Tundlik kompositsioon kulgeb ööst varahommikusse. Aknad sellel teekonnal raamivad erinevaid helialasid.
„Endale seatud piirangu kohaselt ei ole kasutatud ühtki instrumenti peale kohaspetsiifiliste helide. Ruumiinstallatsioone olen varem teinud, keskkonnahelide kasutamise kogemus on esmakordne. Olen ju koolitatud noote kirjutama ja muusikutega töötama. Siin töötasin mikrofonide ja kõlaritega.
Olen selle töö käigus nii palju õppinud, kuidas heli ruumis liigub. Seda ei anna varem välja mõelda, vaid lased ruumil kõneleda ja leiutad jalgratast,“ iseloomustas Hirsch oma tööd.
25 minuti pikkune teos on valminud üheksale kõlarile ja salvestusele. „Keskkond on nii oluline teema. Kui saan seda oma töödega fookusse tuua, on see oluline,“ lisas autor.
Siinkirjutaja julgeb soovitada seda jalutuskäiku Tammiku mõisa paekivist välisseina ja müüride sisse ehitatud kaasaegse hoone vahele jäävas koridoris, kus kulgejat saadab maitsekas helitaust.
TAKKK-i rahvusvaheline keskkonnakunstisümpoosion „Katkestus. Maastike teke ja kadu“ kestab 30. augustini. Viimasel päeval toimub teoseid tutvustav giidituur. Lisaks viib Karina Laurits TAKKK-i kunstikeskuses läbi qi-tantsu meistriklassi “Mina olen loodus”. Aga huvilised on kohapeale uudistama oodatud iga päev.
Mis on keskkonnakunst
Keskkonnakunst on sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega kunstivorm, mis tegeleb inimese ja looduse vaheliste suhetega, pöörates tähelepanu looduskeskkonna haavatavusele, üleekspluateerimisele ning inimese loodusest võõrandumise probleemidele. Keskkonnakunst taasloob reaalsust, pakkudes alternatiivseid võimalusi piirkondade ja maastike mõtestamiseks.
Keskkonnakunst sai tuule tiibadesse 1960. aastate Ameerikas protestina kunsti kommertsialiseerumise vastu. Uus meedium hülgas muuseumid ja galeriid ning liikus loodusesse. Sageli minimalismist ja kontseptualismist inspireeritud teosed muutusid osaks loodusest: nad olid valminud loodusest ning selles keskkonnas ka eksponeeritud. Lisaks kunstisisestele põhjustele on keskkonnakunsti viljelemist ajendanud ka kasvav ökoloogiline teadlikkus ja mure meie looduskeskkonna seisundi pärast.
Allikas: TAKKK-i kodulehekülg
Kas hüljatud kohad mäletavad inimesi?
TAKKK-i maastikukunsti sümpoosion kutsub kunstnikke avastama ja värskendama Kohila-Tammiku piirkonna kunagisi tööstusrajatisi ja nendega seotud inimtegevust; peatama hetkeks inimtekkeliste kohtade loodusliku teisenemise, tooma esile teadjamate mälukihte ja katkestama kunagiste maamärkide haihtumist inimeste mälumaastikelt. Sümpoosionil osalevad kunstnikud kaasavad installatsioonide loomisse kohalikke elanikke, aidates neil (taas) tundma õppida oma piirkonna ajalugu ning väärtustada sealseid miljööalasid. Sümpoosioni peamised eesmärgid on praeguste elanike ja kohavaimu ühendamine, vahendamine ja nende vahel sideme loomine ning piirkonna külaliste jaoks atraktiivsemaks muutmine, loodusturismi rekreatsioonialade loomisele kaasaaitamine. Kas kohad on võimelised mäletama inimesi ka siis, kui on kadunud nende jäljed?
Kuraator Elo Liiv
