Saviringi hobist sai alguse uus amet

Hageri muuseumis avati 5. augustil uus näitus, kus vaatamiseks on hiljuti Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis keraamiku kutse omandanud kohalike inimeste Kristi Preimanni ja Ingrid Raudsepa tööd. Näituse avamisel rääkisid mõlemad keraamikuks õppimise rõõmudest ja valudest. Näitus jääb avatuks kuni oktoobrini, kui õpetajate päeva puhul tuleb muuseumisse järgmine väljapanek.
Hageri muuseumi nimel õnnitles värskeid keraamikuid Virve Õunapuu, kes muu hulgas ütles, et tegelikult on näitus nädala jagu juba üleval olnud ja külastajad on imetlenud seda, kuidas inimesed meie endi keskelt lähevad ja õpivad uue ameti selgeks ning loovad nii imelisi esemeid. Eriti imetlusväärt on asjaolu, et uus amet sai selgeks perede ja muude tööde kõrvalt.
Ingrid rääkis näituse avamisel, et tema jaoks sai samm savimaailma tehtud siis, kui Hageri rahvamaja juhataja Maria Saarna täitis oma unistuse ja sai majja saviahju. Keraamikaga tegelemine hobi korras läks rahvamajas ilusasti tööle ja olles lastega kodune, sai sellest ka Ingridi hobi. Koolitajate seas, kes saviringis neid juhendamas käisid, oli ka üks tehnika- ja teeninduskooli keraamikaõpetaja, kes kutsus kursusel käijaid keraamikuks õppima.
Mõte jäi Ingridile kuklasse tiksuma ja kui Maria pakkus, et hakaku ta ringijuhendajaks, tundis naine, et oskustest jääb esialgu puudu. Nii otsustas ta minna ja õppida uut ametit. Praegu ongi Ingrid Hageri saviringi juhendaja ja vähehaaval on inimesed hakanud talt ka keraamikat tellima.
Kristi jaoks on see teekond olnud Ingridiga sarnane. Kuna väikeste laste kõrvalt jäävad asjad tavaliselt poolikuks, meeldis talle Raplas saviringis käimine just selle pärast, et esemed said valmis ja keraamika aitas tal ka iseennast leida. „Savi köitis mind niimoodi, et hakkas kinnisideeks muutuma,” sõnas Kristi.
Kuuldes, et ka Hageris on saviring, hakkas ta seal käima ning üksteist utsitades juhtuski nii, et 2020. aastal astusid mõlemad naised Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli, olles koos 14 toreda kaaslasega teine lend, kes keraamiku erialal lõpetasid. Mõlemad ütlesidki, et ega ei olnud ainult nii, et mindi midagi uut õppima, vaid saadi tuttavaks ka lahedate inimestega, kellega oli sarnane mõttemaailm ja kirg. Suhtlus omavahel ja õppejõududega jätkub neil seniajani.
Erinevaid tehnikaid, millest koolis proovides saadi maitse suhu, on mitmeid ja mõnest rääkisid naised ka pikemalt. Näiteks puupõletus võitis Ingridi südame kohe esimesel korral.
„Vähemalt korra aastas pean puupõletusel osalema ja ideaalis võiks kõik Eesti puupõletusahjud läbi käia,” rääkis Ingrid. Päris esimest puupõletustööd käes keerutades näitas ta, kus on oma jälje jätnud leek ja kus on tuhk glasuuri moodustanud. Tegemist on keraamilise majakujulise anumaga, mille katuseosa pidi tulema punane, kuid kuumus oli niivõrd suur, et punane põles välja ja seda on näha vaid natukene. Just väikesed ja ootamatud detailid ning vaimustavad värvikooslused, mida elektripõletusega ei saavuta, võluvad värskeid keraamikuid puupõletuse juures.
Kristi sõnas ka, et kõigile puupõletus ei pruugi sobida. „Keraamikud ei tee seda sellepärast, et see müüb. Puupõletusest vaimustumine on kiiks ja see, kes sellest nakatub, sellele läheb see hinge.”
Keraamika õppimine algas neil sellest, et näpuvahel vormiti ühesuguseid kausse ja tehti esemetele iidseid mustreid peale. Kristi lisas mustrite kohta, et temas tekkisid mingid tunded ja lood teatud mustrite peale ja eks mustrite kasutamisel olnud vanasti ka alati mingi tagamõte.
Samuti oli vaja kooli viia savi oma kodukohast. Olles Hagerisse sisserännanu, Kristi savileiukohta ei teadnud. Väike kogus liivahunnikust küll leiti, kuid see siiski voolimiseks ei sobinud. Savi tööks ettevalmistamine ongi parajalt aeganõudev protsess ja õpingute käigus said nad peagi aru, et lihtne on tellida savi, kuid ei teata, kui suur töö selle leidmise taga tegelikult on.
Näitusel on väljas ka mõlema naise lõputööd, aga ka töid, mis on valminud väljaspool kooliaega. Ingrid ütles, et pärast kooli ei tahtnud ta mõni aeg savi nähagi, kuid osutas siis ühele vaasile, mis valmis hiljuti saviringis kolme tunniga.
Kristi annab kvaliteetse keraamika äratundmiseks ka väikese nipi – see kõliseb kõrge heliga, andes märku kõrgkuumusest. Tuhmi kõlaga esemed on aga tehtud madalkuumusega ja kehvema kvaliteediga.
Kristi tõi välja ka selle, et millegipärast treimist ei peeta eriliseks kunstiks, kuigi see on keeruline tehnika, mida selgeks saada. Treitud esemete kõrge hinna taga ongi aastatepikkune harjutamine. Näitusel nähtu on aga vaid osa sellest, mis mõlemal naisel savist valminud. Keraamikaga tegelemine nõuabki, et kätt soojana hoidmiseks tuleb tööd teha palju ja pidevalt.